Kullauudised aastast 1937: Kulla hinna allaviimise aktsioon. Mis on löönud kõikuma kulla kui väärtusmõõdupuu stabiilsuse?

Jaan Taklaja

Päevaleht, 27. mai 1937

Juba mõnda aega kursseerib teateid välismaa ajakirjanduses, et Londoni, Washingtoni ja Pariisi valitsuste vahel peetakse salajasi läbirääkimisi kullapariteedi uueks fikseerimiseks dollarile, mis tegelikult on sihitud kulla hinna allalöömisele pabervaluutade vastu.

Paljudele osutub ehk vahest küllalt kummaliseks teade, et kuidas on üldse võimalik kulla hinda alla viia, sest kuld ise moodustab ju stabiilse väärtuse mõõdupuu. Ja edasi: mis tähendab ja milles avaldub kulla kallinemine?

Et kulla väärtus ligi poolesaja aasta jooksul enne maailmasõda on olnud võrdlemisi stabiilne, oli sõltuv sellest, et ühelt poolt kullatoodang ja teisalt muu produktsioon tõusid aastast-aastasse peaaegu võrdsetes suurustes. Mainitud ajavahemikul jätkus olemasolevast ja juuretulevast kullast täielikult rahvusvaheliste maksusaldode õiendamiseks väliskaubandusest tekkinud vahede katmisel ning samuti monetaarseteks ülesanneteks.

Ja kui kaks võrreldavat mõõdupuud muutuvad ühel ning samal ajal ühetaoliselt, siis jääb nende vastastikune suhe püsivalt endiseks. See oli maksev ka kullatoodangu ning üldise produktsiooni arengukäigus, millega siis kullale oligi kindlustatud küllalt püsiv väärtus majanduslikus mehhanismis.

Kuidas on aga olukord praegu?

Rahvusvahelise maksepanga andmetel järgmine: 1936. a. ületas aastane kullatoodang kaalult 1924. — 1929. a. keskmise toodangu ligi 80% võrra. Tollekordsete Londoni hindade alusel, s. o. 1 unts kulda maksis 84 sh. 11 1/2 d, hinnati maailma kullatoodangu väärtuseks ümmarguselt 80 miljonit naelsterlingit, millest ca 50 miljoni naela väärtuses läks monetaarseks otstarbeks.

Kui kullatoodang 1936. a. oli ümmarguselt 35.2 miljonit untsi (1 unts 31,1 gr), ja Londoni kulla hinnaks untsilt 140 shillingit, siis maksis selle tagajärjel möödunudaastane maailma kullatoodang ca 245 miljonit naela. Seega oli möödunud aasta kullatoodangu väärtus suurem naelsterlingites 1924. —1929. aasta keskmisest kolmekordselt ehk 165 miljoni naela võrra. Areneb kullatoodang edasi senise tempoga, siis arvatavasti juba käesoleva aasta lõpuks tõuseb aastane kullaproduktsioon 40 miljonile untsile, mis ületaks kahekordselt 1929. aasta toodangu.

Kui kõikide kaupade hinnad tõuseksid 1926.—1929. aasta tasemele, seejuures aga kulla hind jääks püsima praegusele astmele, s. o. 35 dollarit ehk 140 sh. unts, siis oleks kulla hind ikkagi veel kõrgem eelpoolmainitud ajavahemiku nivoost ümmarguselt 70% ulatuses.

Kuhu see kuld on jäänud?

Varematel aastatel, peamiselt enne maailmasõda, läks aastasest kullatoodangust ligi 20% tööstuslikeks otstarveteks ja kunstiesemete valmistamiseks, kuid nüüd olevat see protsent langenud 5-le. Tähendab: peaaegu kogu kullatoodang läheb nüüd monetaarseks otstarbeks kas reservide täiendamiseks või jälle keskpankadele rahamärkide kattevaraks.

Regionaalselt on maailma nähtavate kullatagavarade jaotus järgmine:

Toodud tabelist selgub, et kui 1932. aastal oli veel kogu maailma nähtavaist kullatagavaradest Põhja-Ameerika ühendriikide valduses 1/3, siis on nüüd see tõusnud juba peaaegu 1/2-le.

Tegelikult on üksikute maade kullatagavarad muidugi suuremad kui see nähtub eelmisest tabelist, sest nii Inglise kui teiste maade egaliseerimis-fondide seise pole tehtud avalikkusele teatavaks ja samuti pole teada, kui palju on kulda kogunenud erakätesse.

Üldsummaliselt on aga võimalik saada väljaspool keskpanku ja valitsuse arvete kaudu avalikkusele teatavaks tehtud kulla kohta siiski ülevaatlikku kokkuvõtet järgmiste andmete alusel: Kogu maailma kullatoodangu väärtus oli ajavahemikul 1932.-1936. a., mõlemad aastad ühes arvatud, 15,393 miljonit šveitsi kuldfranki, millele tuleb arvata juure Kauge-Idast maailmaturule lastud kulla hulk 1932.—1936. a. 3,855 milj. šveitsi frangi väärtuses – seega kokku viie aasta jooksul tuli juure kulda 19,248 miljoni šveitsi kuldfrangi suuruses summas, millest üle poole, s. o. 10,158 miljonit franki, on kogunenud nähtavate summadena keskpankade ja valitsuste käsutusse.

Hindade kujunemises sündis pöörettekitav murrang 1931. aasta lõpul ja sellele järgnevail aastail, millal naelsterling loovutati kindlast sidemest kullaga ja kui ühendriikides deklareeriti, et paberdollari kate võib kulla vastu olla vähem ümmarguselt 50%. Mainitud murrang avaldus selles, et hinnad hakkasid kujunema pabervaluutade ostujõu kohaselt, kuna kuld hindade kujunemisele ei avaldanud enam otsest mõju.

Kuld selle tagajärjel muutus nagu harilikuks kaubaks ja hind on jäänud püsima 35 dollarit ehk 140 shillingit unts peamiselt vaid seepärast, et Põhja-Ameerika ühendriigid olid valmis selle hinnaga ostma kogu pakutavat kulda. Ja et kulla hind on võinud seista säärasel kõrgel tasemel, ongi tingitud sellest, et USA ostab pakutava kulla kokku ega lase seda enam ringkäiku, sest vastasel korral peaks kulla hind langema, mis tegelikult on sama kui pabervaluutade tõus.

Küsimuse peapunkt seisabki selles: mis lõppeks peale hakata, kui kullaproduktsioon senises tempos tõuseb, kuid üldine produktsioon sellele samasuguse kiirusega ühes rahvusvahelise kaubanduse elavnemise juurevõtuga järele ei jõua.

Ühed arvavad, et kullatoodangut tuleks hakata pidurdama. Kuid vaevalt annaks see tagajärgi, sest praeguse kulude ja kulla hinna vahekorra juures on kulla tootmine väga tulus. Teised arvavad jälle, et tuleks lasta käiku uuesti kuldrahad ja aidata kaasa kullavaestele riikidele reservide muretsemisel. Kuid mis puutub viimasesse, siis on see teostatav ainult sel juhul, kui avatakse rahvusvahelise krediidi kraanid. Ent nende kraanide avamine oleneb jälle rahvusvahelise poliitilise olukorra kujunemisest.

Ei puudu aga samuti ettepanekud ja arvamised, et kulla hind tuleks lüüa alla ja see teostada sellega, et ühest untsist ei makseta 140 shillingit, vaid vähem kas või nõnda palju kui enne vääringute kulla aluselt loovutamist. Sellega oleksid siis pabervääringud seatud endisesse vahekorda kullaga, mille tagajärjel langeks kulla hind ning mis tegelikult osutuks siis uueks tagasiminekuks kuldstandardile. Loomulikult pidurdaks niisugune aktsioon ka kullatootvust, sest siis ei osutuks see enam praegusele olukorrale vastavalt tasuvaks ning enam kulu nõudvad kaevandused jääksid seisma.

Nagu toodust paistab, on kuld hakanud tegema palju peamuret, ja peamuret just seetõttu, et ta on hakanud koonduma suurelt jaolt vaid üksikutesse maadesse ja on seal tekitamas lisa-ostujõudu, millele ei sekundeeri muu produktsiooni tõus võrdselt, vaid mis puhtkõrvalise tegurina suurendab krediidi ulatust ja ühes sellega omakorda jälle kunstlikku hindade tõusu.

Et sellest kõigest nüüd juba avalikult räägitakse ning kirjutatakse, osutab asjaolule, et eesotsas Põhja-Ameerika ühendriikidega on midagi ettevalmistusel kulla hinna vastseks reguleerimiseks selle senisest tasemest allapoole. Kuivõrd tundlikud ollakse juba praegugi kulla hinna suhtes, sellest andis selge pildi alles hiljutine sündmus, kus Londoni turul New Yorgi nõuandel tuli väike takistus kulla müügitehinguis, mis kutsus kohe välja paanika. Ning väiksemate keskpankade peamure seisabki nüüd selles, et nad oma ümberorienteerumisega kullapoliitikalt deviiside-poliitikale hiljaks ei jääks, nagu oli see omalajal ümberpöördult.

Sest olgu kuidas on, kuid praeguste tunnuste järele on rahamaailmas midagi tähtsat käimas just kulla hinna ja samuti kullatoodangu reguleerimises ning selle omal-ajal ebajumalaks peetud kollase metalli painutamises senisest tõhusamalt majanduselu teenistusse.

Allikas: http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=paevalehtew19370527.2.25&st=1&l=en