Mida arvab Alar Tamming negatiivsest hoiuseintressist

Äripäev küsis Tavidi omanikult Alar Tammingult paar päeva tagasi, mida ta arvab negatiivsest hoiuseintressist. Kuna 9. detsembri 2015 artiklis „Pankades hiiliv hinnatõus“ oli ainult osa Alari pikemast mõttekäigust, jagame tema postitatud tervikteksti, kus on lühianalüüs küsitud teema tagamaade kohta.

Minu vastus ajakirjaniku küsimustele: siin on vaja vaadata suurt pilti ja otsida põhjuseid, miks sellises suunas liigutatakse, ning analüüsida ka võimalikke tagajärgi. Tegemist on järjest süveneva pangandus- ja finantskriisi sümptomitega.

2008. aasta kriis lahendati rahapoliitika lõdvenemisega ja intressimäärade alandamisega. Kuna 2008. aasta kriisist ei ole tehtud mingeid järeldusi ning kõik kriisi põhjustanud tegurid on alles, siis ilmselt lähtutakse sellest, et intressi edasine alandamine (negatiivseks viimine) lahendab 3–5 aastaks taas akuutse kriisi. Sisuliselt on tegu olukorraga, kus turumajanduslike mehhanismide juurde tagasipöördumise asemel loodetakse järjest suurenevat kriisi lahendada regulatsioonidega. Intresside puhul tähendab turumajanduslik olukord seda, et intress kujuneks turul, mitte ei määrataks seda maailma keskpankade poolt. Tänapäevases rahanduspoliitikas on see fundamentaalne viga. Kuna iga süsteem korrigeerib end lõpuks ise, siis ka see süsteem jõuab mingil hetkel lõpule. Paraku üritab aga iga süsteem viimsete jõuvarude ammendamiseni end elus hoida.

Antud meede on pikas perspektiivis pangandussüsteemi jaoks hävitav. Tuleb veel mainida, et tegemist ei ole pankade otsustega, vaid süsteemiga, mis saab alguse keskpankade otsustest intresside kujunemise kohta ja ainult laenudega tagatud rahasüsteemi rakendamisest kogu maailmas. (Siinkohal peaks tutvuma rahasüsteemide ajaloo ja nende muutumiste põhjustega. Praegune rahasüsteem rakendati ellu 1971. aastal USA dollari lahtisidumisega kullastandardist, sest USA ei suutnud täita oma kohustusi ehk teiste sõnadega oli pankrotis. See oli Vietnami sõja liigsete kulude tagajärg. Alates sellest hetkest on kogu raha maailmas tagatud võlgadega ehk et raha siseneb süsteemi võlana, kus keegi on kohustatud selle tagasi maksma. Kuna Euroopa keskpank jätkab võlgade tagasiostuprogrammi (loe: ostab endale võlad, mida ilmselt kunagi ei suudeta tagasi maksta) on süsteem täiendavalt tasakaalust väljas ja sisuliselt suureneb süsteemis entroopia ehk kaose hulk. Mingil hetkel ületab kaos (riigivõlgade, eelarve defitsiitide ja muude selliste võlgade suurenemine, mida ei suudeta teenindada) korrastavad jõud (selleks peaks olema turumajanduslik regulatsioon, aga praeguses olukorras on selleks Euroopa Keskpanga juhid) ja süsteem siseneb täieliku segaduse seisundisse.

Käesolevad meetmed aitavad pankade jaoks olukorda stabiliseerida (ega pankadel polegi midagi teha, otsustamine hakkab pihta keskpankadest ja tõenäoliselt puudub ka Euroopa Keskpanga juhil võim rahasüsteemi aluseid muuta) ja samas suurendavad kriisi ja tulevast kaost. Lisaks võtavad ka hoiustajad oma rahaga ette midagi, mis on süsteemi jaoks tundmatu faktor. Ühe musta stsenaariumina võib prognoosida seda, et juhul kui hoiustajad hakkavad oma raha välja võtma ja ei ole nõus, et nende raha pangas pidevalt väheneb, siis pangad kehtestavad raha väljavõtu piirangud ehk inimesel hakatakse seadma takistusi oma vara kasutamisele.

Mida arvata sellest, kui pangad võtavad täiendavad kulud enda kanda? See on nende poolt kindlasti meeldiv tegevus, aga tõenäoliselt ajutine. Samuti on see kogu süsteemi ja tervikpilti vaadates kosmeetiline tegevus, millel pikaajaline mõju puudub ja millele keskendumine takistab mõistmast kriisi olemust.

Olen otsinud alternatiivseid raha hoiustamise võimalusi alates 2004. aastast, kui lahtirulluva kriisi olemus mulle arusaadavaks sai. Ainus finantsvara, mida pangad ei saa soovi korral konfiskeerida ning mis asub väljaspool nende haardeulatust, on füüsiline kuld. Seetõttu olen viimased 10 aastat investeerinud kulda ja jätkan seda ka praegu. Kinnisvara on ka hea investeering, kui seda kasutatakse ise ja eesmärk ei ole seda hiljem kasudega maha müüa. Lihtsalt investeeringuna on ta kriisi ajal ebalikviidne, sest ka kinnisvara vajab pangasüsteemi, kui toimub kinnisvara liikumine ühelt omanikult teisele.

Kokkuvõttes võib öelda et protsessid jätkuvad hoolimata sellest, mida ma selle kohta arvan. Püüan ka edaspidi vaadata kõiki sündmusi just protsesside, mitte ühekordsete sündmustena – see annab tunnetusele suurema perspektiivi. Ühekordsele sündmusele keskendumine hägustab tervikpilti. Seetõttu ei maksa ülehinnata keskpankade otsuseid ja avaldusi, nende mõju on pikas perspektiivis nagu vee mõju gravitatsioonile. Kriis jätkub kuni oma loomuliku lõpuni.

Alar Tamming
Tavid AS Nõukogu esimees