Psühholoogilised vead ja äri

1998. aastal läks pankrotti LTCM fond. Tegemist oli enneolematu sündmusega, sest fondi juhid olid saanud Nobeli preemia majanduses. Kuid oma suurepärast ideed praktikas ellu viies tabas neid ebaõnnestumine. Näiliselt ei tohiks sellel midagi olla psühholoogiaga pistmist, sest ebaõnne põhjustas Mehhiko raha devalveerimine, mis aga polnud neil üheski valemis sisse arvestatud. Fondi juhid kasutasid keerulisi majandusvalemeid, mis oleks pidanud neile edu tooma. Ainus raha, mis nad nende valemite koostamisest said oli Nobeli preemiaga kaasnenud 6 miljonit dollarit. Kahjum, mis tekitati investoritele, ulatus üle miljardi. Tekib küsimus, kuidas saavad sellised asjad olla võimalikud.
 
Esimene suurem viga on üldinimlik. See on inimeste usk, et tulevikku on võimalik ette ennustada. Et inimesed on piisavalt haritud ja targad, et teada, mis homme juhtub. Üldreeglina ei ole homse ennustamine eriti keeruline. Näiteks ilmaennustus, homse ilma ennustus on täpne 95 protsendi ulatuses. Kusjuures igaühel on ise võimalik ilma ennustamisel saavutada ka 70-protsendine täpsus. Nimelt tuleb ennustada, et homne ilm on täpselt samasugune kui täna. Ja ligi 70-protsendise täpsusega on teil õigus. Sama on valuutakursside ja aktsiate hindadega. Suure tõenäosusega jätkub sama trend. Kui hinnad tõusevad, siis jätkavad nad tõusmist. Kui püsivad kuskil vahemikus, siis jätkavad seal püsimist. Kui kukuvad, siis jätkavad kukkumist. Kuid pikemas perspektiivis on võimatu ette ennustada, milline ilm on 10 aasta pärast või mis on nafta hind aastaks 2012.


Kui vaadata minevikku, siis on aega-ajalt leidnud aset ootamatud, etteennustamatud sündmused. Nõukogude Liidu kokkukukkumist ei osanud keegi ette näha, Maailma Kaubanduskeskuse ründamine oli täielikult ootamatu ja maailma teiseks muutev. Möödunud sajandis pikemalt tuhnides leiab selliseid sündmusi lõputult – Kuuba kriis, aatomipommi leiutamine, kaks maailmasõda negatiivse poole pealt. Lennunduse areng, interneti kasutuselevõtt ja informatsiooni revolutsioon, positiivse poole pealt jne. 19. sajandisse koos hõõglampide, röntgenkiirguse avastamise, aurumootori ja esimese kinofilmiga aastal 1895 jätame siinkohal minemata. Igaüks nendest muutis maailma tundmatuseni. Kuid kuna psühholoogiliselt on inimestel hirm ebaselguse ees, siis tulevikku selliseid, eriti negatiivseid ootamatusi ei planeerita. Mis muidugi ei tähenda, et need jääksid tulemata. 21. sajandi enam vähem kindlalt toimuvad ootamatud sündmused (lubage siin natuke kriitikavabalt fantaseerida) on ookeanide veetaseme tõus ettearvatust rohkem, tuumapomm või räpane pomm mõnes suurlinnas, Krakatau taolise hiidvulkaani purse, Jaapani tabav tugev maavärin ja enneolematu majanduskriis ning sellele järgnev hüperinflatsioon, mis ilmub ei tea kust, aga kindlasti mitte poliitikute valedest otsustest, grupimõtlemisest ega inimlikust rumalusest. Positiivsete sündmuste hulka võivad kuuluda nanotehnoloogia ja biotehnoloogia võidukäik või mõni täiesti ootamatu ja seni teadusele võimatu sündmus (näiteks aatomi teleportatsioon).


Siinkohal on paras hetk välja tuua teine psühholoogiline viga. Inimesed omistavad edukad äritehingud oma tarkusele, kuid ebaõnnestumised kellelegi teisele, näiteks poliitikutele ja järelevalveorganitele, kes peaks teoreetiliselt jälgima, et kõik on korras. Kui kinnisvarabuumi ja börsitõusu ajal teenitaks suuri kasumeid, siis on see vaieldamatult iseenda geniaalsuse ilming, aga kui kätte jõuab kinnisvarakriis ja börsikrahh, on tegemist minust sõltumatu sündmusega ja ma olen ohver, kes vajab riigi toetust.


Lihtsamatest psühholoogilistest vigadest on kõik kuulnud, näiteks soovmõtlemisest. Kui inimene ostab mingit aktsiat, siis tema usk antud aktsia tõusu suureneb.


Kuid keerulisematest on isegi psühholoogiaekspertidel keerukas end läbi närida. Üks kõige levinumaid vigu on kollektiivne mõtlemine. Nimelt on inimeste mõtlemine paljuski mitte vaba ja iseseisev, vaid tingitud ühiskonnas levinud hoiakutest ja mõttemallidest. Kui sa töötad pangas, siis näed sa kõike läbi pankuri silmade, kui sa oled kirurg, siis sinu arust tegeleb kogu maailm ainult jalaluude murdmisega. Kollektiivne mõtlemine on nii domineeriv, et seda isegi ei panda enam tähele ja kui keegi esitab lapselikke naiivseid küsimusi, siis need lihtsalt naerdakse välja. Näiteks, mis on aktsia. Kas ta on väärtpaber, mida soetataks selleks, et teda kallimalt edasi müüa või on tema olemus midagi muud. Kas raha on paber ja pankades olev elektriimpulss või ta peaks olema vahetusväärtus sinu tehtud töö produkti vahetamiseks teise samaväärse produkti vastu. Ja kui ta on vahetusväärtus, siis miks aja jooksul tema väärtus kahaneb ehk teiste sõnadega, miks tekib inflatsioon.


Aktsia puhul on tegelikult tegemist ettevõttest ühe osa omamisega. Kui sa ostad endale ühe Baltika aktsia ja hiljem hind langeb kaks korda, oled sa endiselt ühe aktsia omanik. Seepärast hämmastavadki mind alati ajalehtedest loetud väljendid miljarditest, mis on börsilt mõne päevaga minema lennanud. Reaalsus on see, et neid miljardeid pole kunagi olemas olnudki.


Siinkohal tuleb mängu veel järgnev fenomen, aktsiahindade tõusu korral arvestab inimene tõusu hinna juba omaenda rahaks ja kui kursid langevad, on tal tunne, et teda on röövitud, midagi nagu oleks temalt ebaõiglaselt ära võetud. Rääkimata sellest, et aktsiate puhul tundub aktsionäridele olevat välistatud ettevõtte pankrottiminek ja seeläbi raha kaotamine. Seda võib juhtuda Venemaal Jukosega, aga mujal mitte. Ning veelgi enam, kollektiivses teadvuses on arvamus, et pankades raha säilib ja nende pankroti korral kompenseerib valitsus või keegi teine inimeste pangas oleva raha. Seaduse järgi tõesti kompenseerib, osaliselt kuni 50 000 euro väärtuses. Aga seda, et peale Ameerika Suurt Depressiooni läks Euroopas üle 3000 panga pankrotti, ei mäleta peaaegu keegi, rääkimata küsimusest, kas kellelgi on üldse seda raha, millega planeeritakse kahjud kompenseerida.


Kõige levinum kaitsemehhanism on ratsionaliseerimine. Piisab lausest, et majandus ongi tsükliline. Et see on täiesti normaalne, et tõusule järgneb langus ja kuna praegu on langus, siis varsti seisab ees tõus ning kõik noogutavad rahulolevalt, sest pinge kaob. Lisaküsimusi ei esitata. Milleks? Teada saada, et Jaapanis on kakskümmend aastat pärast kriisi algust aktsiahindade väärtusest järel alla 20 protsendi ja sama võib oodata kogu maailma. Või kuulda Kondratjevi majandustsüklitest, mis vältavad üle 60 aasta ja mille ajal finantskapital täielikult hävib.


Kõige lihtsam on aga kaitsemehhanismidest kasutada repressiooni – hirmutavad mõtted surutakse teadvusest välja ja nendele ei mõelda. Või ilmnevad need läbi ühe meeldivaima ja tervema kaitsemehhanismi, milleks on huumor. Visatakse nalja antud olukorra üle. Nii ilmubki analüütikute «osta, hoia ja müü» kõrvale tõelise investori soovitus: «Hoia eemale!»


Kuidas siis olla edukas? Võib-olla peaks alustama sellest, et ei tasu uskuda kõike, mis ajakirjanduses kirjutatakse. Tuleb proovida vabastada end kollektiivsetest mõttemustritest ja hakata usaldama iseenda sisemist tarkust. Ükskõik mis ajaloolises situatsioonis on kõige kasulikum olla teadlik sellest, mis võib juhtuda ja vastavalt valmistuda.


Tavidist

Tavid pakub investeeringu münte võimalikult madala hinnaga. Meie kliendid on sellest teadlikud ja seetõttu on rohkem kui kunagi varem valmis ostma meie tooteid, jaotamaks riski teiste varaklasside vahel.

Viimased uudised

Partnerid