Veebi hooldustööd 2.03.2024 kell 22.00-10.00
Vabandame!
Lisa hinnateavitus

Suur lugu: Mis viis Aafrika ühe arenenuma majandusega Zimbabwe majanduskatastroofini?

Avaldatud Mait Kraun kategoorias Kullamaailmast, Maailmast, Kogu uudisvoog või 23.11.2023
Kulla hind (XAU-EUR)
1921,75 EUR/oz
  
+ 29,70 EUR
Hõbeda hind (XAG-EUR)
21,34 EUR/oz
  
+ 0,28 EUR

23.11.2023
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Eelmise sajandi lõpus peeti Zimbabwet üheks suurima potentsiaaliga majanduseks Aafrikas. Nagu paljud teavad, tabas riiki 2000ndatel täielik majanduslik katastroof ja hüperinflatsioon, mis mõjutab sealseid elanikke siiamaani. Mis läks valesti?

1980. aastal Ühendkuningriigist iseseisvunud Zimbabwe paistis regioonis silma suure potentsiaaliga. Esimestel aastatel oli riigis tugev majanduskasv ning areng. Oluline kaal oli põllumajandussektoril, eriti nisu- ja tubakatootmisel, mis majandust vedasid. Tähtsaks kujunes ka tööstussektor.

Vastsündinud riigi esimesel kümnendil (1980-1990) ulatus keskmine aastane majanduskasv 5,5 protsendini. Kohalikku tootmisesse ja põllumajandusse tehti ulatuslikke investeeringuid. Zimbabwe majandus oli 1980ndatel üks Aafrika tugevamaid.

Majandus oli ka hästi tasakaalus. Eksport moodustas 1990. aastaks 32 protsenti SKPst ning riik ei olnud konkreetsetest sektoritest liialt sõltuvuses. Näiteks kaevandussektor moodustas 8,2 protsenti SKPst ning põllumajandussektor 12,9 protsenti. Tööstuse osakaal oli 26,4 protsenti.

Zimbabwes oli teiste Aafrika riikidega võrreldes ka küllaltki arenenud finantssektor ja pangandus. Riigi praegustel aladel loodi esimene väärtpaberibörs juba 1896. aastal.

Aafrika majandusime potentsiaal

Varasemalt Rodeesia nime kandnud Zimbabwe on kodus Victoria joale ning on tuntud oma mitmekesise loomariigi ja ilusa looduse poolest. Selle viljakas muld võimaldas lisaks oma inimestele varustada toiduga ka ümberkaudseid riike. Rahvusvahelisel toiduturul oli Zimbabwel oluline roll.

Sõjapidamine ning riigi vastutustundetu kulutamine tekitasid 80ndate lõpus ja 90ndatel aga tohtu eelarvepuudujäägi, mida hakati katma võlgade ja rahatrükiga. Siis veel ei aimatud, milline majanduskatastroof riiki järgmisel kümnendil ees ootab.

1990ndate alguses tehti majandusreformid, mille eesmärk oli majanduse liberaliseerimine ning kasvu parandamine. Kuigi need olid üllad eesmärgid, siis riigi fiskaal- ja rahapoliitika olid väga kehvas seisus ning ebastabiilsed. Riiki tabasid 1992. ja 1995. aastatel ka tõsised põuad, mis riigi kõige olulisemat sektorit – põllumajandust – räsisid.

Alates iseseisvumise algusest räägiti palju sellest, kuidas põllumaad on jätkuvalt kolonialistide (peamiselt britid) käes ning seda peeti ebaõiglaseks. 1997. aastal otsustaski valitsus järk-järguliselt tuhandete valgete farmerite põllumaad konfiskeerida.

Samal aastal kuulutati välja uus sõjaveteranide kompensatsiooni- ja pensioniplaan, mis puudutas 60 000 veterani. Selle kogukulu ulatus 3 protsendini SKPst, aga riigieelarvesse seda ei arvestatud. Maailmapank otsustas riigiga krediidiliinid (laenude andmise) lõpetada seni, kuni Zimbabwe tõestab, et eelarvedefitsiiti need plaanid ei suurenda.

Kust tuleb raha?

Eelarve puudujäägi kasv ning arusaamatus, kust mõlema programmi teostamiseks raha võetakse, tekitas investorites paanika. Väliskapital hakkas riigist välja voolama, mis tõi Zimbabwes krahhid nii raha- kui kapitaliturgudel.

See kulmineerus Zimbabwe dollari kriisiga, kui riigi valuuta kaotas USA dollari suhtes 1997. aasta 14. novembril ühe päevaga ligi 75 protsenti oma väärtusest. Samal päeval kukkus riigi aktsiaturg poole võrra ehk kõigi börsil kaubeldavate ettevõtete aktsionäride varad kahanesid ligi 50 protsenti.

Kuigi riik avaldas soovi puudujääki maksutõusudega rahastada, siis 1998. aasta laialdased protestid survestasid Zimbabwet minema kergema vastupanu teed – puuduolevat raha hakati hoopis juurde trükkima.

Kriisi keskmesse jõudis toiduhindade kasv, protestid ja inimeste rahulolematus. Valitsus otsustas seejärel kehtestada teatud ulatuses hinnakontrollid, süüdistades ettevõtjaid liigkasu võtmises.

Sõjapidamine tõi täiendava surve eelarvele

Vaatamata majandusolukorra halvenemisele otsustas Mugabe 1998. aasta septembris alustada ka sõda – ta saatis Kongo Vabariiki 11 000 sõdurit, et toetada sealset riigijuhti Laurent Kabilat, kelle võimu ohustasid mässulised. Ka seda otsust polnud eelarvesse arvestatud.

Pärast vastuoluliste otsuste tegemist hakkas kokku kuivama ka Zimbabwe välisabi – teised riigid ei soovinud neid enam toetada. Kohaliku valuuta väärtuse langus aga jätkus ning riigi välisvaluuta reservid langesid ohtlikult madalale tasemele. Vastukaaluks hakkas valitsus importi järsult piirama ning keelustas välisvaluutat hoidvad valuutakontod.

1998. aastaks oli aastane inflatsioon tõusnud Zimbabwes 47 protsendini. Samal aastal jõuti kokkuleppele Rahvusvahelise Valuutafondiga programmi läbiviimises, mille eesmärk oli viia inflatsioon 30protsendini.

Valitsus programmist aga eriti ei hoolinud ning midagi erilist ei muutunud. Inflatsioon tõusis 1998. aasta lõpuks 70 protsendini. Hüperinflatsioonini ja valuuta täieliku hävimiseni oli veel 10 aastat, aga riigi suurte kulutuste finantseerimiseks oli juba valitud rahatrüki tee, millest ei soovitud taganeda.

Maade ümberjagamine ja varade konfiskeerimine

Põllumajandusmaade suurem ümberjagamine algas 2000. aastal. Aprillis võttis parlament vastu seaduse, mis võimaldas valgetelt farmeritel põllumaa kompensatsiooni maksmata käest ära võtta. Juunis alustati programmiga, mille käigus jagati ümber 5 miljonit hektarit maad. Mõne aasta jooksul vahetusid 4000 farmi omanikud.

Ühtlasi otsustas valitsus kehtestada mitmetele olulistele kaupadele valuutatehingute piirangud (sisuliselt ekspordi piirang), mis tähendas, et suur osa ettevõtete tuludest läks valitsusele. 2000. aastal tekkis riigis puudujääk kütusest, elektrist ja mitmetest olulistest importkaupadest.

2001. aasta keskpaigas hakkas inflatsioon jälle kiirenema. Valitsus hakkas jõustama nõuet, et institutsionaalsed investorid peavad oma portfellides hoidma vähemalt 45 protsendi ulatuses valitsuse pikaajalise võlakirju. See hakkas nõrgestama ka kindlustusfirmasid, pensionifonde ja panku. Sisuliselt alustati investorite varasid konfiskeerima.

Riik hoidis nominaalintresse kunstlikult madalal. Kuna reaalintressid (valitsuse võlakirjade pealt makstav inflatsiooniga korrigeeritud intress) olid negatiivseks muutunud, ei soovitud rahaturule (valuutasse) üldse investeerida. See tähendas, et raha liikus kiiresti aktsiaturgudele ja kinnisvarasse, mis viis nende hinnad järsult üles.

Põllumajanduse kokkuvarisemine

Vaatamata sellele, et riigikohtu hinnangul oli maade ümberjagamise plaan põhiseaduse vastane, otsustati seda veelgi laiendada. 2001. aasta juuliks oli ümber jagatud või määratud ümberjagamisele 70 protsenti suuremahulistest ärieesmärkidel kasutatavast põllumaast.

2002. aasta lõpus teatas põllumajandusminister, et maade ümberjagamine on lõpule viidud. Juba selleks ajaks oli põllumajandussektori langus alanud, mis mõjutas otseselt ka tööstussektorit, mis sõltus suuresti põllumajandusest.

Sektori kokkuvarisemise põhjus oli lihtne – põliselanikel, kellele põllumaad jagati, ei olnud reeglina piisavaid kogemusi äride juhtimiseks. Suur osa maadest anti ka valitseva parteiga seotud inimestele ja sõjaveteranidele.

Uued omanikud hakkasid rohkem laene võtma ning ei suutnud farme efektiivselt majandada. Võlgade tagasimaksmisega tekkis probleeme, samal ajal oli valitsuse poolt väga tugev surve põllumajandustoodangu suurendamiseks. See viis kogu sektori langusesse, millega kaasnes ka toidutootmise kukkumine.

See kujunes üheks oluliseks põhjuseks, miks riik lõpuks hüperinflatsiooni jõudis, sest paljud teised sektorid sõltusid suuresti põllumajandusest. See süvendas järsult juba tõsiseks muutunud majandusprobleeme.

Zimbabwe farmide uutel omanikel puudusid piisavad teadmised, kuidas põllumajandustootmist efektiivselt juhtida. Pilt: Shutterstock.

„Hinnatõusus on süüdi liigkasuvõtjad“

Pärast inflatsiooninäitajate veelgi kiiremat kasvu 2001. aasta lõpus teatas valitsus, et süüdi on kasuahned ettevõtjad, mitte riigi keskpanga ülilõtv rahapoliitika.

Valitsus kehtestas vastukaaluks veelgi rangema hinnakontrolli, mille eesmärk oli inflatsiooni peatada. 2001. aasta oktoobris hakkas maisi ja nisu hinda kontrollima valitsus, mis tõi koheselt kaasa nende toorainete akuutse puudujäägi, järjest enam hakati nendega kauplema mustal turul. 2002. aastaks oli tarbijahinnaindeksisse arvestatud toodetest 70 protsenti valitsuse hinnakontrolli all.

Nominaalintresse hoiti madalal, inflatsioon hakkas vaatamata hinnakontrollile tõusma, mis viis reaalintressid veelgi sügavamale miinusesse. Rahapakkumise (majanduses ringluses oleva raha hulk) kasv kiirenes – 1999. aastal suurenes raha hulk 30 protsenti, 2000. aastal 60 protsenti, 2001. aastal 103 protsenti ning 2002. aastal juba 165 protsenti. Üheks põhjuseks oli ka asjaolu, et pankade kohustuslikke reservmäärasid vähendati (sama hulga hoiuste alusel sai välja anda rohkem laene), mis tekitas erasektoris krediidimulli.

Soovitud tulemust ei tulnud

Erinevalt valitsuse loodetud tulemusele ei toonud krediidi kättesaadavuse parandamine kaasa tööstussektori kasvu. Produktiivseid investeeringuid praktiliselt ei tehtud. Selle asemel tuli järsk hinnakasv, inimesed ei soovinud enam raha säästa ning veelgi rohkem hakati raha paigutama kinnisvarasse, aktsiatesse ja kestvuskaupadesse. See tõi kaasa mainitud varahindade veelgi suurema mullistumise.

2003. aastal hakkas keskpank inflatsiooni ohjeldamiseks uuesti intresse tõstma. Samuti loobuti puudujäägi tõttu paljude kaupade hinnakontrollist. 2003. aasta lõpuks oli raha hulk majanduses kasvanud 3240 miljardi dollarini. Veel 1998. aastal oli see näitaja 56 miljardit dollarit. Samal aastal tekkis keskpangal kurioosne probleem – neil ei olnud piisavalt vahendeid raha trükkimiseks vajaliku paberi ja tindi importimiseks.

Keskpanga baasintress jõudis 2004. aasta jaanuaris 623 protsendini, aga oli aasta lõpuks langetatud juba 130 protsendini. Inflatsioon hakkas aeglustuma. Samas otsustas keskpank hakata nii-öelda pooleldi tegelema (quasi-fiscal) fiskaalpoliitikaga, väites, et aitab selle kaudu raskustesse sattunud majandussektoreid. Sisuliselt hakati trükitud raha valitsuse kaudu laiali jagama. See oli üheks oluliseks pöördepunktiks, mis riigi lõpuks hüperinflatsiooni viis.

Tee hüperinflatsiooni

Majanduse olukord hakkas 2005. aastal uuesti halvenema. Aastane inflatsioon stabiliseerus 135 protsendi juures, aga aasta keskpaigaks tõusis see juba uuesti 164 protsendini. Arvatakse, et see näitaja alahindas tegelikku inflatsiooni, aga ei teata, kui suures ulatuses.

2005. aasta mais alustati võitlust mitteametliku majanduse vastu, millest sõltus toona 40 protsenti elanikest. Mitteametliku majanduse alla lähevad näiteks turuplatsid, kus arveldatakse sularahas ja mis ametlikus statistikas ei kajastu. Linnades hakati selliseid piirkondi sisuliselt hävitama – politsei ja sõjavägi tõid välja buldooserid, millega hakati müügiplatse sõna otseses mõttes eemaldama. See süvendas kaubapuuduse probleemi.

2005. aastal hakkas kuine inflatsioon lähenema 50protsendile, mis Cagani definitsiooni järgi tähendab hüperinflatsiooni. Aastane inflatsioon tõusis sama aasta mais esimest korda 1000 protsendini. Isegi väiksemate tehingute tegemiseks pidid inimesed kaasas kandma suurt kogust raha. Välja anti uued rahatähed, mis vahetati vanade vastu kursiga 1:1000.

Majanduskriisi leevendamiseks alustas valitsus „Look East“ (vaata idasse) programmiga, teatades aasta lõpus, et praegu käivad läbirääkimised 2 miljardi USA dollari suuruse laenu saamiseks Hiina suurfirmalt China Metallurgical Group. Viimane aga eitas, et on Zimbabwe valitsusele üldse raha pakkunud.

2006. aasta detsembris avaldati viimased majanduses ringleva raha hulga numbrid. Selgus, et aastaga kasvas raha hulk kokku enam kui 15 korda.

Inflatsioon muutus illegaalseks

2007. aasta veebruaris teatas riigi keskpank, et igasugune inflatsioon on „illegaalne“ ning need, kes hindu tõstavad või palku vähendavad, arreteeritakse. „Hüperinflatsiooni lõpetab ainult kindel sotsiaalne kokkulepe,“ ütles keskpanga juht Gideon Gono. Vaatamata sellele sisenes Zimbabwe Cagani defnitsiooni järgi hüperinflatsiooni 2007. aasta märtsis.

Valitsus jätkas ettevõtjate suunalisi rünnakuid. Vastu võeti seadus, mis seadis ettevõttele kohustuse, et 51 protsenti selle osakutest peavad olema põliselanike käes. Hinnakontrolli karmistati ning ülevalt poolt anti käsk kõiki hindu poole võrra vähendada. See tekitas tormijooksu poodidele ning kaubad said kiiresti otsa. Terve ülejäänud 2007. aasta jooksul vähenes tööstustootmine enam kui 50 protsendi võrra.

2007. aasta septembriks oli must turg vaatamata hinnakontrollidele Zimbabwes lõkkama löönud. Algamas oli hüperinflatsiooni viimane vaatus.

100 triljoni dollarised rahatähed

2008. aasta märtsiks oli inflatsioon tõusnud 417 823 protsendini, samal ajal toimusid ka presidendivalimised – Valitseval Mugabel oli toetus 43 protsenti, tema konkurendil Tsvangirai oli toetus 57 protsenti. Valimiste viimane voor jäi aga ära, sest Tsvangirai loobus. Põhjendusena tõi ta välja laialdase vägivalla tema toetajate suunas. Mugabe sai uuesti presidendiks.

Zimbabwe endine president Robert Mugabe (vasakul) ja Venezuela president Nicolas Maduro. Zimbabwe ja Venezuela on IMFi kõrgeima inflatsiooniga riikide edetabelis praegu vastavalt 2. ja 1. kohal.

Zimbabwe majanduse olukord halvenes veelgi. Pangaautomaatidest sai välja võtta kuni 100 miljardit Zimbabwe dollarit, aga see summa ei olnud piisav isegi leiva ostmiseks. Keskpank tegi uue suurima rahatähe, mille nimiväärtus oli 100 miljardit dollarit, sest raha printimiseks oli ressurss otsakorral.

Hüperinflatsiooni tipphetkel oli mõni kuu Zimbabwes kasutusel rahatähed, mille nimiväärtus oli 100 triljonit dollarit. Kui toona sai selle eest riigis vaevalt saiapätsi osta, siis tänaseks on need muutunud kollektsionääride seas populaarseks. Nende hinnad algavad Banknote Worldi andmetel 100 USA dollarist.

Erinevate hinnangute kohaselt jõudis Zimbabwe inflatsioon tippu 2008. aasta septembris, mil see ulatus 500 miljardi protsendini.

Aina enam hakati arveldamiseks kasutama USA dollarit. Poodides hakati hindu kajastama teistes valuutades, mis inimeste poolt kasutusele võeti. 2009. aasta jaanuaris tuli kaasa ka valitsus, kes muutis Lõuna-Aafrika randi ja USA dollari riigis ametlikuks maksevahendiks. Uus tarbijahinnaindeks, mis mõõtis hindu USA dollarites, näitas veebruaris juba 3protsendilist langust.

 

Lugemissoovitus Teile