USA pigistab Saksa-Vene gaasitoru

Adrian Bachmann

• USA senat survestab ettevõtteid ja valitsusi, et takistada Läänemeres kulgeva Saksamaa ja Venemaa vahelise gaasijuhtme valmimist.
• Saksamaa finantsiliselt mõõdetud majanduslik sõltuvus Venemaast on tagasihoidlik, ent funktsionaalne sõltuvus energiasektori kaudu suur ja kasvav – maailma neljas majandus ei suudaks toimida ilma Vene energiakandjate ja tooraineta
• Saksamaa huvides on pingete maandamine Venemaaga, et tagada oma tööstusliku-majandusliku tulevikupotentsiaali maksimeerimine maailma suurima tooraineriigi tarnete abil.
• Venemaa majanduslik huvi on teenida maksimaalset eksporditulu tooraineekspordiga, mis ei oleks sõltuv vaenulike Ida-Euroopa riikide gaasi- ja naftajuhtmetest ning sadamatest – see selgitab erakordselt kallite Läänemere ja Musta Mere aluste gaasitrasside ehitamist.
• Venemaa mittemilitaarne tööstustoodang ei ole maailmaturgudel ei hetkel ega lähitulevikus konkurentsivõimeline, mistõttu energiakandjate eksport jääb ka lähitulevikus riigi peamiseks välisvaluuta allikaks.
• Venemaa poliitiline huvi on tõrjuda enda suhtes vaenulikud Ida-Euroopa riigid (sh Baltikum) Euroopas poliitilis-majanduslikku perifeeriasse, rõhudes nende staatusele USA geopoliitika instrumentidena, mille geostrateegiline eesmärk on takistada Venemaa ja Euroopa suurriikide vaheliste sidemete arengut. Kaugem eesmärk on soov tagada ligipääs Euroopa tööstusriikide tootmistehnoloogiatele ning investeeringutele.
• USA huvides ei ole Saksamaa, Euroopa ja Venemaa suhete paranemine, kuna see õõnestaks Ühendriikide külma sõja pärandina säilinud privilegeeritud positsiooni kui Euroopa “julgeolekugarant” Venemaa vastu.
• USA julgeolekugarandi rolli tõsiseltvõetavus Lääne- ja Ida-Euroopa riikide jaoks on erinev, kuna Venemaa ei kujuta Lääne- ja Kesk-Euroopa riikide jaoks mingisugust tõsiseltvõetavat militaarset riski (vastupidised avaldused kujutavad endast poliitilist teatrit, mis ei ole vastavuses strateegilise reaalsusega), küll aga sisuliselt piiritut majanduslikku potentsiaali nii tooraainetarnija kui ka ekspordituruna. Ida-Euroopa riikide huvid on reaalsuses Saksamaa jaoks sekundaarsed.
• Venemaa Ida-Euroopa naabrid ei oma iseeneslikult küllaldast majanduslikku, poliitilist ega militaarset kaalu, et maailma suuruselt viienda ja kuuenda majanduse vahelist koostööd väärata muul viisil, kui toetades Ühendriikide initsiatiive Venemaa ja Lääne-Euroopa suurriikide vahelise koostöö tõkestamiseks.
• Nord Stream 2 energiajuhtme ehitamine on osa suuremast protsessist, milles Venemaa ja Hiina töötavad turgude ja poliitiliste alliansside ümberformeerimise nimel Euroatlandi ruumist Euraasia ruumi kasuks, kus Venemaa huvides on tõugata ookeanitagune merejõud USA Euroopast välja ning Hiina huvides tõrjuda Ühendriigid Aasiast.
• Euraasia integratsiooni programmi veenvaimaks argumendiks on geograafiline paiknemine ning oluliselt suurem reaalmajanduslik potentsiaal siduda ümberkaudsed riigid pigem oma mõjusfääri kui nii tooraine kui tootmisahelate poolest kauge USA omasse. Tugevaimaks vastuargumendiks on jätkuvalt eksisteerivad institutsionaalsed võrgustikud, mis seovad Euroopa ja Aasia riike geograafiliselt kauge USAga (dollarikeskne globaalne finantssüsteem, USA üle maailma laotunud militaarbaaside võrgustik, USAs koolitatud riiklikud eliidid, anglosfääri domineerimine rahvusvahelises kultuuriruumis, jms).

USA senat võttis 17.12.19 vastu Läänemerel kulgeva Venemaa ja Saksamaa vahelise gaasitoru Nord Stream 2 vastased sanktsioonid. See samm on osa meedetest, mille eesmärk on tõrjuda Venemaa mõju Euroopast ning takistada Vene energeetikasektori ning Saksa tööstuse vahelise koostöö arenemist. Saksa valitsus soovitab Ühendriikidel mitte sekkuda Euroopa siseasjadesse.

Teisipäeval võtsid USA senaatorid vastu seadustepaketi, mis näeb ette sanktsioonide kehtestamise ettevõtetele ja valitsustele, mis on Nord Stream 2 gaasijuhtme ehituse osapooled. Projekti elluviimisega seotud ettevõtted ja valitsused võeti sihikule ja nähti ette nende varade külmutamine ning viisade blokeerimine.

Saksa välisministri Heiko Maas’i sõnul “…on (Ühendriikide käitumine) vastuvõetamatu, kuna… Euroopa energeetikapoliitika alased otsuseid peab vastu võtma Euroopas, mitte Ühendriikides”. Saksa-Vene kaubanduskoja möödunud nädalal tehtud deklaratsioon toonitab projekti olulisust Euroopa energiatarnete turvalisuse seisukohalt ning kutsub üles vastusanktsioonide kehtestamisele USA ettevõtete suhtes.

Saksa parlamendi liikme Andreas Nicki sõnul on Saksa-Vene gaasijuhtme ehitamine riikliku suveräänsuse küsimus, mille õõnestamine võib lõhestada transatlantilisi suhteid Euroopa ja USA vahel.

ANALÜÜS

Planeedi suurima energiakandjate varuga Vene Föderatsiooni ning maailmas suuruselt neljanda tööstuspotentsiaaliga Saksa Liitvabariigi vaheline kasvav energeetikaalane koostöö on protsess, millel on kaugeleulatuvad tööstuslikud, majanduslikud ja geopoliitilised järelmid.
Sündmustiku mõistmiseks tasub alustada peamisest.

Energeetika on fundamentaalne. Riikidevahelised energeetikaalased sidemed loovad kõige tihedamat tüüpi sõltuvussuhted, mille kaal ületab olulisel määral energiakandjate kauplemise vahetu bilansilise väärtuse. Kui riigi A ja B vaheline rahas mõõdetud kaubandusbilanss ulatub 1000 ühikuni, ent moodustub tervenisti kergesti asendatavatest tarbekaupadest, ning riigi A ja C vaheline kaubanduskäive ulatub vaid 300 ühikuni, kuid koosneb tervenisti energiakandjatest või muudest toorainelistest tootmissisenditest, siis on tõenäoline, et riigi C mõju riigile A on suurem kui riigil B, kuna selle ekspordi iseloom muudab selle möödapääsmatult vajalikuks kogu riigi A majandusringluse jaoks.

Vaadates maailma suuruselt kolmanda kaubandusriigi Saksamaa impordipartnerite edetabelit, leiame Vene Föderatsiooni alles tagasihoidlikult 12. kohalt. Ent Venemaa ekspordi sisusse süvenedes näeme, et see koosneb valdavalt energiakandjatest ning toorainest – tootmissisenditest, milleta Saksa majandus ei ole võimeline funktsioneerima.

Venemaa ekspordist Saksamaale annab üle 85% energeetika ja tooraine tarne. Allikas: OEC

Energeetikakomplekside integreerimise programmid seovad riigid ja riikide blokid poliitökonoomiliseks tervikuks. Tasub meenutada, et Euroopa riikide energeetikasektorite sidumine kivisöe, tuumaenergeetika ja terase liidu kaudu oli meetod, mille abil ühendati varem vaenujalal olnud Euroopa riigid II maailmasõja järel üheks majanduspoliitiliseks blokiks Euroopa Liidu all. Energiaalased sõltuvussidemed toovad paratamatult kaasa kasvava majandusliku integratsiooni, suurenev majanduslik integratsioon omakorda poliitilise lähenemise.

Antud protsess on stsenaarium, mis ei ole Ameerika Ühendriikide huvides, kuna Venemaa majanduslik integratsioon Saksamaa ning Euroopaga võib kaugemas tulevikus kaasa tuua olukorra, kus USA valdavalt julgeolekupoliitikale tuginev kohalolu Euroopas muutub küsitavaks. Protsessile lisab hoogu Ühendriikide kasvav fokusseerumine Aasia regioonile Euroopa ja Lähis-Ida kohalolu arvelt.

Kuigi USA on laiendamas vedelgaasi eksporti Euroopasse nn “vabaduse gaasi” programmi alusel, jääb oluliselt suurema omahinnaga vedelgaasi võime toimida majanduslikult rentaabli alternatiivina Vene “torugaasile” kesiseks ning on tõsiseltvõetav üksnes proportsionaalselt riikide valmisolekuga maksta gaasi mitte-vene päritolu eest märkimisväärset hinnapreemiumi. Poola puhul on selline teguviis tõsiseltvõetav. Saksamaa puhul mitte.

Mis puudutab USA sanktsioonide efektiivsust Venemaa ja Saksamaa energeetika koostöö pärssimisel tulevikus, siis see sõltub suuresti sellest, kui laiaks on Washington valmis sanktsioneeritavate ettevõtete võrku tõmbama. Kas tegemist on tõsise surve või valdavalt deklaratiivse tegevusega, mis ei ulatu kaugemale kitsalt Nord Streami administreerimisega tegelevate projektipõhiste “joint-venture” ettevõtete piiratud sanktsioneerimisest? Soovi korral on võimalik sanktsioonide subjektiks teha sisuliselt kogu Saksamaa tööstus ning energeetikasektor, mis Vene gaasi tarbib.

Ent isegi Washington ei suuda sanktsioneerida oma geopoliitiliste huvide edendamise nimel enamike võtmetähtsusega riike korraga. Püüd sõdida (olgu siis majanduslikult või militaarselt) korraga kõigi vastu on läbi ajastute saanud domineerivate suurvõimude komistuskiviks. Kummatigi järgib Washington seda trajektoori kasvava innukusega. Arvestades Saksa poliitilise klassi ning töösturite resoluutsust jätkata energeetika-alast koostööd Venemaaga ning USA vajadust tagada Saksamaa toetus peamiseks rivaaliks tõusva Hiina mõju piiramisel, on USA väljavaated, et nende surve ka pikemas perspektiivis vilja kannab, kesised ning Saksamaa ja Venemaa vaheline majandusalane koostöö intensiivistub suure tõenäosusega ka keskpikas ja kaugemas tulevikus.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.