Ameerika (kilda)nafta unistuse lõpp? USA kaalub naftaettevõtete riigistamist

02.05.2020

USA rahandusminister Steven Mnuchin andis teada, et Ühendriikide valitsus kaalub osaluste soetamist riigi nafta- ja gaasiettevõtetes, aitamaks strateegilise tähtsusega sektoril elada üle koroonaviirusest tingitud kriis, mis on kukutanud maailmaturu naftahinnad rekordmadalale. President Trump täiendas rahandusministri väljakäidud plaani naftatootjate päästmiseks ideega, et valitsus võiks esitada ettetellimused nii naftatootjatele kui ka lennufirmadele, mis aitaks korvata seiskunud rahavooge nafta ja lennunduse tihedasti seotud sektorites.

Selleks, et mõista, mida see (potentsiaalne) samm tähendab maailma majandus- ja võimuarhitektuurile, on tarvis esmalt mõista nafta keskset rolli USA ja maailma majandussüsteemis.

“Kes kontrollib naftat, kontrollib riike, kes kontrollib toitu, kontrollib rahvaid, kes kontrollib raha, kontrollib kõike.”
       Henry Kissinger (omistatud)

Ameerika Ühendriikide naftasektor on viimase sajandi jooksul teinud läbi mitu metamorfoosi. Lisaks maailma võimsaimale tööstusele, suurimatele kullareservidele ja lühiajalisele tuumadominantsile oli kontroll maailma naftatootmise üle võtmetegur, mis võimaldas USA ülemaailmse hegemoonia kehtestamist pärast maailmasõdade perioodi. Naftasajandi alguses, 1912. aastal, andis USA 63%-68% planeedi naftatoodangust. Musta kulla kontroll USA poolt mängis muuhulgas keskset rolli naftanäljas Saksamaa sõjalises lüüasaamises nii I kui II Maailmasõjas ning enamike riikide koondumist USA diktaadi alla konfliktide järgsel perioodil. Nafta valitses 20. sajandil maailma ja USA valitses naftat.

20. sajandi viimases kvartalis hakkas USA ülemvõim maailma naftaturgudel aga järk-järgult kahanema seoses NSV Liidu ning Lähis-Ida riikide naftatootmise järsu kasvuga. 1976. aastaks oli NSV Liit möödunud USAst maailma suurima naftatootjana, samas kui USA osakaal maailma naftatootmises oli langenud poole sajandiga circa 70% pealt 17%-ni. Ülemvõimu alused olid võnkumas ning ajalugu mäletab 1970ndaid perioodina kus kaalukauss Lääne ja Ida vahelises mõõduvõtus tundus olevat kaldumas viimase suunas.

USA naftatootmise tõusud ja langused läbi ajaloo 1860-2020 perioodil. 2010 saab alguse kiireim naftatootmise tõus Ühendriikide ajaloos. Tegemist on protsessiga mis on täielikult seotud kildanafta kasutuselevõtuga.

Ent USA ülemvõim maailma majanduses jätkus ka 20. sajandi viimases veerandis vaatamata sellele, et Ühendriigid olid kvaasimonopoolse staatuse naftaturgudel minetanud. Maailmavõimu baasmudel mängiti ümber. Seda tänu asjaolule, et 1974 suutis Washington sundida naftat eksportivaid (peamiselt Lähis-Ida) riike  (kes selleks ajaks olid Ühendriikide naftatootmise kaugelt ületanud) müüma oma naftat maailmaturgudel üksnes USA dollari eest.

Importnaftast sõltuvusse sattunud USA sai “petrodollari” süsteemi alusel korvata edaspidi oma kasvava naftaimpordi vajaduse põhimõtteliselt tasuta, makstes importnafta eest kullastandardist lahti haagitud ning piiramatus koguses trükitavate dollaritega, ilma et tekiks tarvidust kaubanduspartneritele vastu müüa võrdses vääringus hüviseid. Ühtlasi kindlustas petrodollari süsteem USA dollari maailmavaluuta staatuse pärast kullakatte kaotamist 1971. aastal. Kullastandard asendus 1970ndatel “musta kulla standardiga”, sest senikaua kuni maailma suurimad tööstusriigid vajavad naftat, vajavad nad ka USA dollarit, isegi juhul kui see enam kullaga tagatud ei ole. Vähemalt seni, kuni musta kulda, kulda ning muid väärtusi kaubeldakse dollaris. Kas see saab olema nii ka tulevikus, ei ole enam kuigi tõenäoline, kuid see on küsimus, mis peab jääma teise analüüsi uurimisobjektiks.

USA osakaal maailma naftatootmises jätkas aga 21. sajandi alguses pidevat kahanemist, langedes 2010. aastaks circa 8%-ni maailma naftatoodangu kogumahust. Kuna USA naftamaardlad on ammendumas ning riigi reservid on teiste maailma juhtivate naftatootjatega võrreldes väikesed, siis oleks eelduste kohaselt pidanud USA naftatoodang jätkama kahanemist nii absoluutväärtuses kui ka suhtelise osana maailmatoodangu tervikust.

2010ndatel leidis aga aset suurim naftatootmise kasv USA ajaloos. Tootmisrevolutsiooni põhjustas kildanafta ehk mittekonventsionaalsel teel ammutatud nafta massiline kasutuselevõtt, mis võimaldas USA energeetikafirmadele ligipääsu väikestele nafta deposiitidele, mis varem ei olnud ekspluateeritavad.

Kildanafta eripära seisneb asjaolus, et seda on võimalik ammutada ka piirkondades, kus suuri naftamaardlaid (mida USAs jääb aina vähemaks) ei leidu, ent keeruka menetluse hinnaks on oluliselt suuremad tootmiskulud ühe naftabarreli kohta. Kuigi USA kildanafta tootmismahud on tohutud, on selle kasumimarginaalid kõvasti väiksemad ning tasuvuspunkt oluliselt kõrgemal kui konventsionaalse nafta puhul.

Kildanafta tootmise masinapark Texases. Spetsiifiline ja kallis tehnoloogia võimaldas enam kui kahekordistada USA naftatoodang kõigest 10 aastaga ning taastada riigi naftasõltumatus. Erinevalt tavalisest nafta ammutamisest, mis pumpab naftat suurtest reservuaaridest, ekstraheeritakse kildanafta tootmisel naftat hüdraulilise purustamise metoodikaga: esmalt lõhatakse maa-alused laengud ning seejärel juhitakse kõrgrõhuga vesi ja kemikaalid lõhkamisel tekkinud maa-alustesse mõradesse (fracture > fracking), kus need vabastavad kivimites peituvad väikesed naftadeposiidid.

Maailma riikide tõestatud naftavarude suurus graafiliselt kujutatuna. Nagu näha on USA konventsionaalsed naftavarud suhteliselt väikesed ning kildanaftata ei omaks üliriik transportkütuste valdkonnas autonoomsust ilma biokütuste laialdase kasutuselevõtuta või autopargi massilise elektrifitseerimiseta.

USA naftapoliitika on alati olnud lahutamatult seotud riigi julgeoleku- ning geopoliitikaga ning muutused esimeses ennustavad sageli ette muutusi ka viimastes. Kuni 1970ndateni oli USA huvides, et nafta hind oleks võimalikult madal – see hoidis riigi tööstuskulud madalal ning elustandardi kõrgel. Pärast “petrodollari” süsteemi sisseseadmist 1974 on USA huvi aga olnud, et  naftahinnad oleks valdavalt kõrged, tagamaks maailmaturgudel nõudluse USA hegemoonia alustalaks olevale dollarile. “Kildanafta revolutsioon” andis USAle täiendava huvi kalli nafta vastu, kuna musta kulla ammutamine ebakonventsionaalsel viisil on kasvatanud riigi osakaalu maailma naftatoodangus kõigest aastakümne jooksul 8% pealt 15% peale ning see on olnud võimalik vaid kõrgete naftahindade laineharjal.

USA rahandusministri teadaanne Ühendriikide kildanafta ettevõtete riigistamise kohta on seega kõnekas, kujutades endast valmisolekut subsideerida maailmaturgude tingimustes konkurentsivõimetut, ent strateegiliselt olulist tööstusharu. Washingtoni soov jätkata ebarentaabli kildanafta ammutamist iga hinna eest näitab geopoliitiliste kaalutluste esimuslikkust majanduslike ees. Soov tagada ka edaspidi USA transpordienergeetika eneseküllasuse säilimine on kaudne vihje, et USA valmistub võimaluseks, et naftaimport võib seiskuda või saabub päev, mil riigi globaalse ülemvõimu alustalaks olev dollar lakkab olemast maailma reservvaluuta. Selline areng tooks endaga kaasa aga kogu maailma julgeolekuarhitektuuri ümberkorraldamise.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.