Hiina sündimus ajaloo madalaimal tasemel: kas maailma tööstusmootor hakkab tuure kaotama?

24.01.2020

Ametlike statistikaagentuuride hiljuti avaldatud andmete põhjal on Hiina rahvavabariigi sündimus langenud ajaloo madalaimale tasemele. Maailma suurima populatsiooniga Hiina sündimuskordaja on langenud 10,5 vastsündinuni 1000 elaniku kohta aastas, jäädes kaugelt alla populatsiooni taastootmise taset.

Rekordmadal vastsündide arv tähistab ühemõtteliselt, et Hiina valitsuse rakendatud poliitika sündimuse suurendamiseks on läbi kukkunud. Strateegilise otsusena loobus Hiina vastuolulisest ühe lapse poliitikast 2013. aastal, andes loa teise lapse saamiseks ning innustades leibkondi järelkasvule panustama.

ÜRO prognooside kohaselt hakkab Hiina rahvaarv kahanema käesoleva kümnendi lõpuks.

Kommenteerib Tavidi peaanalüütik Adrian Bachmann

Jätkuvalt maailma suurima rahvaarvuga, ent prognooside kohaselt 2024. aastaks selle positsiooni Indiale minetav Hiina Rahvavabariik on maailmamajanduse tootmismootor, kelle tööstustoodangu kogumaht on viimaste kümnendite jooksul jõudnud ületamatu tasemeni – turuhindades väljendatuna on see umbes võrdne USA ning kõigi Euroopa riikide tööstustoodanguga kokku. Toomisväljundite ühikute arvult (st kui palju aparaate, riideid, tsementi, terast jne toodetakse) ületab oluliselt madalamate hindadega Hiina deindustrialiseerunud Läänt kordades.

Hiina majandusime on saanud reaaluseks paljude asjaolude mitte niivõrd kokkulangemise, kuivõrd kokku langetamise tulemusena.

Kui viimase 40 aasta jooksul oli ühe lapse poliitika Hiina majandusime üks alustegureid, siis 21. sajandil saavad äärmusliku rahvastikupoliitika mõrud viljad – rahvastiku kahanemine ja vananemine – peamisteks faktoriteks, mis hakkavad Hiina majanduskasvu pärssima.  

Oluline on mõista, et majandusringluse rahas mõõtmine ei ole reaalsus ise, vaid selle võrdlemisi umbmäärane ja üheplaaniline väljendus. Täpsemini saab inimühiskonna produktiivsete tegevuste summat väljendada energias ja ajas (mida on palju keerulisem mõõta).

Hiina majandus on viimase 40 aasta jooksul läbinud kõige kiirema kasvu inimkonna ajaloos suuresti tänu sellele, et maailma suurima rahvaarvuga riik keskendus kahe inimpõlve vältel rahvastiku taastootmise arvelt tootmisele. Ent kuna kogu lisaväärtus, mis majandusringluses luuakse, on taandatav tööle ning potentsiaalne majanduskasv töökäte arvu ja tööviljakuse korrutisele, elas finantsiliselt säästlik Hiina demograafilises mõttes tuleviku arvelt.

Lisaks olgu märgitud, et Hiina ühe lapse poliitika vastuvõtmine oli seatud üheks eeltingimuseks Lääne tootmistehnoloogiate kättesaadavaks tegemisel, ilma milleta Hiina majandusime ei oleks saanud algfaasis aset leida. 1979 vastu võetud ühe lapse poliitika oli Deng Xiaopingi “nelja moderniseerimise” keskne komponent ning hind, mida riik pidi maksma, et saavutada eesmärk neljakordistada aastatel 1980-2000 riigi kogutoodang. Mitte üksnes hind, vaid ka hing, või psühhotüüp, kuna kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed uurimused on näidanud, et aastatepikkune karjäärile ja raha teenimisele (Deng Xiapongi kuulus üleskutse “saada rikkaks”) orienteeritud elu on viinud läbi radikaalsed ning potentsiaalselt pöördumatud nihked Hiina naiste valmisolekus järglaste saamiseks. Praktiliselt kõik uurimused näitavad, et absoluutne enamus Hiina naistest eelistab karjääri perele ning vähesed soovivad üle ühe lapse.

Tänase päeva olematud lapsed on homse päeva olematud töölised. Prognoositakse, et Hiina töötajate koguarv väheneb 2020-2050 circa 900 miljonilt 700 miljonini, mis toob kaasa tööliste ja ülalpeetavate suhtarvu järsu languse, mis omakorda muudab paratamatult majandusmudeli sisu. Mida vähem on Hiinal väheneva tööliskonna tõttu võimalik panustada kvantitatiivsele kasvule, seda möödapääsmatuks muutub vajadus tehnoloogilisteks läbimurreteks, mis võimaldaks küsida vähemate tööliste toodetud väiksema toodangu eest kõrgemat hinda, et maksta tagasi Hiina kiiresti kasvav võlakoorem.

Suuresti demograafilisest paratamatusest ajendatuna käivitas Hiina 2015. aastal nn “Made in China 2025” strateegilise programmi, mille eesmärk on muuta riik kesktaseme tehnoloogiate masstootjast tehnoloogialiidriks kõrgtehnoloogiliste tööpinkide, aerokosmose, biofarmaatsia jms maksimaalse lisaväärtusega tööstustoodete vallas.

Programmi õnnestumisest sõltub suuresti, kas Hiina suudab lähikümnenditel demograafilise väljakutse kiuste säilitada kompartei legitiimsuse aluseks olev majanduskasv või mitte.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.