Hiina tarbekaupade turg saab kohe maailma suurimaks

Foto: Avigator Fortuner / Shutterstock.com

18.02.2021

Hiina majandusanalüütikud ennustavad, et Hiina siseriiklik tarbekaupade turg möödub käibe poolest koheselt Ameerika Ühendriikide omast, tõustes seeläbi maailma suurimaks.

Peking on Washingtoni potentsiaalsete vastusammude kartuses olnud varasemalt ettevaatlik oma majandusvõimu plahvatuslikule kasvule tähelepanu tõmbamisega. Ometi kuulub antud eesmärk Hiina välisriikidest sõltumatuse saavutamise viisaastaku strateegiasse 2021-25 perioodil. Samuti ühtib siht Hiina “Visioon 2035” strateegiaga, mida kinnitab ka Hiina Majandusliku Planeerimise Nõukogu asejuht Lian Weiliang.

„Hiina jaemüük ületas 2019. aastal esmakordselt 40 triljoni jüaani piiri, mis võrreldes näiteks 2015. aastaga tähendab 42% kasvu. Me möödume üsna pea Ameerika Ühendriikidest ning saame suurimaks tarbekaupade turuks,“ vahendas Xinhua Uudisteagentuur Lian Weiliangi tsitaati möödunud nädalavahetuse Hiina Reformifoorumilt. „Peame oma turu suurust ära kasutama, et teha järgmise viie aasta jooksul siseturu arendamises kvalitatiivne arenguhüpe,“ lisas Weiliang.

Riikliku statistikabüroo andmetel kasvas Hiina jaemüük möödunud aastal 41,2 triljoni jüaanini (6,2 triljonit USA dollarit), mis tähendab, et see jääb USA 2019. aasta tulemusest maha vaid 200 miljardi dollariga, ütles Arengu Uurimise Keskuse endine asejuht Wang Yiming.

Weiliang maalib maailma suuruselt teisest majandusest optimistliku pildi, juhtides tähelepanu asjaolule, et Hiinas elab juba suurim arv keskmise sissetulekuga inimesi maailmas. Hiina omab maailma kaugelt suurima lisandväärtuse kapatsiteediga tööstussektorit, enim internetikasutajaid ja kõige rohkem ettevõtteid maailma top 500 suurettevõtete nimistus.

Viisaastakuplaani visandamine on Riikliku Arengu- ja Reforminõukogu ülesandeks, mille üksikasjad ja hulk kohustuslikke ning oodatavaid samme avaldatakse regulaarselt märtsis toimuval Rahvaste Kongressil.

Hiina võimud otsivad pidevalt uusi kasvumootoreid, keskendudes üha enam koduturule ja kohalikele tehnoloogiatele, lootes muuhulgas hiiglasliku koduturu abil meelitada riiki välisinvestoreid. Seeläbi tahetakse astuda vastusamm Ühendriikide püüdlustele Hiina majanduskasvu pidurdada ja vähendada Hiina seotust maailmamajandusega.

Hiina käis hiljuti välja eesmärgi kahekordistada oma SKP 2035. aastaks. Antud areng tähendaks möödumist USAst maailma suurima majandusena kuigi eelmisel kuul avaldatud dokument seda sõnaselgelt välja ei ütle.

Hiina majandus langes 2020. aasta esimeses kvartalis 6,8%. Sealt edasi on aga toimunud taastumine –  teises kvartalis oli kasvuks 3,2% ning kolmandas 4,9%. Oktoobris kasvas jaemüük 4,3%. Võrdluseks jaanuari ja veebruari 20,5% langusega.

Arengu Uurimise Keskuse endine asejuht Wang Yiming ütles, et Hiina tarbekaupade turg võib Ühendriikide omast mööduda juba 2020-21, kuid hoiatas samas, et Hiina siseriiklikku tarbimist piiravad siiani koroonaviirus, kõrge kodumajapidamiste võlg ja suurenev lõhe sissetulekute vahel.

Yiming märgib veel, et koroonaviirus lõi Hiinas valusamini madalama sissetulekuga inimeste ja väikeettevõtjate pihta. Tõusutrendi näitav kodumajapidamiste võlg, mis on peamiselt seotud eluasemelaenudega, pärsib madalama sissetulekuga inimeste tarbimisvõimekust rohkem. Keskmise ja kõrge sissetulekuga perekonnad kannatavad vähem.

Hiina Sisemajanduse Keskuse asedirektor Han Yongwen teatas, et valitsus peaks keskenduma keskmise sissetulekuga inimeste arvu suurendamisele. Optimistliku stsenaariumi kohaselt võiks keskmise sissetulekuga  inimeste arv kasvada Hiinas 40 protsendini rahvastikust ehk 600 miljoni inimeseni. Praegu on Hiinas keskmise sissetulekuga inimesi hinnanguliselt 29% rahvastikust ehk 400 miljonit inimest.

Kommenteerib Tavidi peaanalüütik Adrian Bachmann

Hiinas viimase 40 aasta jooksul korda saadetud majanduslik transformatsioon kujutab endast teadaolevalt kõige laiaulatuslikumat ja plahvatuslikumat suurriigis aset leidnud majanduskasvu inimkonna ajaloos. Pärast Deng-Xiapongi sisse viidud reforme on Hiina majanduse ekspansioon ületanud nii Jaapani kui Saksamaa II Maailmasõja järgset majandusbuumi kui USA ülivõimsat tõusu maailma suurimaks majanduseks 19. sajandi lõpul / 20. sajandi alguses.

Hiina tegi seda mida “Washingtoni konsensus” (st. maailmaturgudel käibiv Lääne finantssüsteemi keskne, USA dollari põhine raha ja reaaltoodangu ringluse süsteem koos kaasuvate reeglitega mis puudutavad kaupade ja kapitali liikumist ning IMFi ja Maailmapanga poolt soositud monetaar ja fiskaalpoliitikat) ei arvanud tegelikult võimalikuks. “Keskne kuningriik” eksportis ennast 30 aastaga piisavalt rikkaks, et asetada ennast trajektoorile Lääne kumulatiivne majandusvõimsus 21. sajandi esimesel poolel ületada.

Põhjusi Hiina eduks on olnud mitmeid. Praktiliselt kõik maailmamajanduse suurvõimud – kõige markantsemad nendest USA ja Saksamaa 19. sajandi lõpus – saavutasid oma edu kaitstes õrnas arengufaasis olevaid kodumaiseid tööstusi (peamiselt Briti päritolu) importkaupade eest kuni kodumaised ettevõtted olid maailmaturgudel võistlemiseks piisavalt konkurentsivõimeliseks kasvanud.

Hiinal poleks olnud 19. sajandil USA ja Saksamaa majandusime aluseks olnud protektsionistliku mudelit Lääne poolt seatud “vabakaubanduse” tingimustes avaliku poliitikana viljeleda, kuid asjaolu mis võimaldas hiinlastel siseturgu möödunud kümnenditel rahulikult arendada tulenes lihtsast tõsiasjast, et ainsad Lääne kaubad mis oleks (oluliselt kõrgema hinna tõttu) suutnud Hiina siseturgu ohustada olid luksuskaubad ja ülikõrge tehnoloogilise sisendiga toodang (aeronautikasektor näiteks). Nii ka läks. Hiina ei suuda ka täna (veel) luua Lääne luksusbrändidega võrdväärseid luksusautosid, preemium olmetehnikat või “Vebleni kaupu” kuid madala-keskmise-kõrge kvaliteediga hüviste tootmises ei ole Hiinal vaja oma siseturgu massiivse konkurentsieelise tõttu (hind) Lääne tootjate eest kaitsta.

Ekspordi osakaal Hiina majanduse kogutoodangus on nüüdseks sisenenud pikaajalisse ja pidevasse langustrendi, kuna mida rikkamaks muutub Hiina paisuv keskklass seda vähem tarvitseb Aasia gigandil oma tarbekaupu välisturgudele saata.

Ultimatiivselt on Hiinal välismaailmast vaja toorainet arengumaadest (millega kaubeldes hiiglaslikus jooksevkonto ülejäägis olev Hiina on sageli defitsiidis – kujundlikult väljendudes, kongolastel pole lihtsalt piisavalt raha, et oma koobalti eest Hiina nutitelefone osta) ning strateegilisi kapitalikaupu Lääneriikidest – eeskätt neid tootmistehnoloogiaid mis Hiinal veel puudu on. Kusjuures kõrgeima tehnoloogia intensiivsusega topelt-kasutuslike tehnoloogiate kataloog mida Hiina veel ei valda kahaneb iga aastaga.

Ostujõuga kalibreeritult möödus Hiina USAst maailma suurima majandusena aga juba 2014 aastal.

Hiina ja USA sisemajanduse kogutoodangud 1980-2020 perioodil ostujõu pariteediga kalibreeritult.

1980 aastal pisut üle 10% USA kogutoodangust moodustanud Hiina ületab kasvutrendi jätkudes 2030 aastaks USA reaalmajandusliku võimsuse ligi kahekordselt ning liigub kursil ületada sajandi keskpaigaks kogu Läänemaailma kombineeritud majanduskapatsiteet. Reaaltööstuslikus võimsuses on Hiina Läänemaailma sisuliselt juba seljatanud.

Hiina-Lääne majandusliku mõõduvõtu järgmiseks rindeks saab finantssektor, kuna olukord kus reaalselt kaugelt suurimaks majanduseks paisunud Hiina, mis möödub lähiaastatel USAst ka nominaalse (st. lihtsalt USA dollarisse konverteeritud) SKT näitaja alusel, ei saa jääda lõputult positsiooni kus selle valuuta omab maailma finantsturgudel vaid perifeerset väärtust.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.