Iraani rünnakuks valmistuv USA tõi India ookeani baasi 6 tuumapommitajat lisaks

07.01.2020

CNN ja Fox News raporteerivad, et Ühendriigid on saatnud 6 täiendavat B-52 tuumapommitajat India-Ookeani lennuväebaasi. Strateegiliste pommitajate positsioneerimine Iraanist kõigest 3700 kilomeetri kaugusel asuvasse Diego Garcia baasi on mõeldud signaalina Teheranile. Manööver demonstreerib USA valmisolekut vastata Iraani võimalikele sõjalistele löökidele, mida riigi juhtkond on lubanud vastusena kindral Soleimani tapmise eest 3. jaanuaril. Raskepommitajaid märgati lahkumas Barksdale’i lennuväebaasist Louisianas. USA sõjaväeametnikud kinnitasid teisipäeval CNNi Pentagoni korrespondendile lennukite saatmist Diego Garciale.

Analüüsib TAVIDi peaanalüütik Adrian Bachmann

Keset India ookeani paiknev Diego-Garcia saar kuulub juriidiliselt Ühendkuningriigi koosseisu. 1973 avati saarel lepingu alusel USA sõjaväebaas, mis on tänaseni kasutusel ühena kahest USA tuumapommitajate baasist Aasia regioonis (teine on Anderseni lennuväebaas Guami saarel Vaikse ookeani lääneosas).

Diego Garcia lennuväebaas. Foto

Diego Garcia lennuväebaas on Ühendriikide jaoks ideaalne platsdarm strateegilise õhujõu projitseerimiseks Lähis-Ida, India ookeani, Lõuna-Aasia, Aafrika ja Okeaania regioonis. Saar asub piisavalt kaugel, et jääda väljapoole Lähis-Ida riikide ballistiliste rakettide ja õhujõudude ründeraadiust, olles ühtlasi kaitstud ka ookeanilt tulevate ohtude eest USA 5. laevastiku poolt. Sedasi on baas praktiliselt haavamatu kõikide maailma riikide relvajõudude eest – kui mitte arvestada Vene Föderatsiooni strateegilist lennuväge ja tuumaallveelaevu, mis ei patrulli praktiliselt kunagi India Ookeanis.

Pidades silmas, et USA-Vene vastastikused löögid strateegiliste tuumapommitajate baaside pihta, nagu Diego Garcia, Minot, Whiteman, Engels või Ukrainka, on väljaspool kolmanda maailmasõja konteksti sisuliselt mõeldamatud, kujutab baas endast sõjaliste rünnakute eest turvatud bastioni. Kuigi Iraan on varemalt väitnud võimekust rünnata USA üksusi ka Diego Garcial, on tõenäosus selleks madal, kuna Iraani ballistiliste ja tiibrakettide arsenalis puudub kandur, mis suudaks lennata kaugemale kui 2000 km.

“Uppumatu lennukikandja” keset India ookeani on kasutusel peamiselt USA strateegilise lennuväe (raskepommitajad, strateegilised transporterid, seire- ja tankerlennukid) baasina, kuna taktikaliste lahinglennukite (hävitajad, kergepommitajad, tuletoetuslennukid) palju väiksem lahingraadius võimaldaks sealt rünnata vaid (olematuid) sihtmärke India ookeanil.

Diego Garcia saar ja lennuväebaas India Ookeanis

USA emamaalt Diego Garciale saadetud B-52 tüüpi pommitajad esindavad USA strateegilise tuumatriaadi (so maal, merel ja õhus paiknevad tuumarelvade sihtmärkideni toimetamise süsteemid) õhujõudude haru. Ent lisaks tuumarelvadele on lennukid võimelised kandma suures koguses ja variatsioonis konventsionaalse lõhkepeaga pomme ja tiibrakette. Kuna B-52 tuumamissioon on pigem teoreetilise võimekuse valdkonda kuuluv ülesanne, on raskepommitaja peamiseks lahingumissiooniks võimsate konventsionaalsete lõhkepeadega tiibrakettide ja pommide massilised kaugmaa täppislöögid. Just sellist lahingmissiooni on lennukid mõeldud hüpoteetilisel Iraani ründamisel suure tõenäosusega ka täitma.

Kuivõrd B-52 lahingraadius on kaks korda suurem kui 3700 km, mis lahutab Diego Garciat Iraanist, siis on lennukid võimelised patrullima tundide viisi India Ookeani kohal, jäädes Iraani õhutõrjesüsteemide seire- ja lahingraadiusest väljapoole. Käsu korral on lennukid aga võimelised koheselt päästma enam kui 1000 kilomeetri kauguselt tosinaid AGM-86 ja/või AGM-158B tüüpi tiibrakette, mis on võimelised ründama sügaval Iraanis asetsevaid kõrge väärtusega sihtmärke.

VIDEO: B-52 päästmas AGM-86 raketti:

Iraani relvajõudude lahingraadiusest väljaspool teostatud tiibraketilöögid strateegiliste pommitajate, ristlejate ja tuumaallveelaevade pealt on suure tõenäosusega USA-poolse rünnaku eelistatud meetod. Seda nii piiratud löögi puhul, kui suurema sõja ettevalmistava faasina. Esimese ja teise stsenaariumi erinevus seisneks peamiselt raketilöökide mastaapsuses. Strateegiliste pommitajate eelis näiteks tuumaallveelaevade ees (mis kannavad samuti tiibrakette) seisneb nende võimes saata vaenlasele kiiresti heidutussignaal, mis oligi suure tõenäosusega kuue täiendava lennuki Diego Garciale saatmise peamine eesmärk.

Konflikti eskaleerumisel on USA-l Lähis-Ida regiooni vahetus läheduses Arleigh Burke klassi hävitajatel (laev), Ticonderoga klassi ristlejatel, Los-Angeles ja Virginia klassi tuumaallveelaevadel ning B-52 tüüpi pommitajatel sadu BGM-109, AGM-86 ja AGM-158B tüüpi tiibrakette, mille massiline koordineeritud löök oleks võimeline hävitama mõne tunni jooksul märkimisväärse osa Iraani strateegilise tähtsusega militaarobjektidest.

Kuigi Iraan soetas endale Venemaalt 2006. aastal kolmkümmend Tor-1M tiibrakettide tõrjele spetsialiseerunud õhutõrjekompleksi (seda USA tugeva vastusurve kiuste), suudaks viimatinimetatud süsteemid vaatamata kõrgele efektiivsusele tõrjuda üksnes osa massilisest raketilainest, enne kui nende laskemoon lihtsalt otsa saaks. Ainus riik maailmas, mis on võimeline kestvalt tõrjuma USA massilist tiibraketirünnakut, on Vene Föderatsioon, ent Vene õhu- ja kosmosevägede otsene sekkumine konflikti Iraani kaitsel on ülimalt ebatõenäoline. Osutatav abi jääks suure tõenäosusega elektroonilise sõjapidamise seadmete tarnimise, satelliitluure jagamise jms meetmete tasemele.

Vaatamata USA raketiarsenali ülekaalule nii arvukuses, kvaliteedis kui ka operatiivses paindlikkuses, oleks Iraanil oma õhutõrjesüsteemide oskusliku kasutamise korral võimalik osta piiratud koguses aega, et vallandada ballistiliste rakettide massiline vastulöök Lähis-Ida regiooni sihtmärkide pihta. Seda enne kui aastakümnete jooksul ehitatud raketiväed USA pommitajate ning laevade poolt vallandatud raketilainetes hävitatakse. Sellisel juhul oleks võimalik kogu Lähis-Ida naftatootmiskompleksi ulatuslik hävimine. Antud stsenaariumi tõenäosuse hindamine on momendil ilmselt nii Iraani kui ka USA sõjaväeluure ja militaarplaneerijate põhifookuses.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.