Kuidas riik oma reservvaluuta staatusest ilma jääb

Kui USA valitsus ja keskpank dollari väärtust ning institutsioonide iseseisvust ka edaspidi õõnestavad, jõuab lähemale hetk, kus ameeriklaste valuuta hakkab oma reservvaluuta staatust kiiremini kaotama, kirjutab majandusteadlane Daniel Lacalle.

USA dollar naudib maailma reservvaluuta staatust mitmel erineval põhjusel. Nendeks on juriidiline ja investorite kindlus, avatud ja läbipaistev turg ning sõltumatud institutsioonid, kus toimib võimude lahususe põhimõte ja mis valuutasid suhteliselt tugevdavad. Ei, riigi reservvaluuta staatus ei tulene selle sõjalisest jõust. Keegi ei aktsepteerinud rubla ajal, mil Nõukogude Liit valitses poole maailma üle. Selleks, et fiat-valuuta oleks reservvaluuta, peab see olema mõõtühiku, maksevahendi ja väärtuse säilitajana laialdaselt omaksvõetud.

Probleem on aga selles, et kõik ülalmainitud võib olla löögi all. Poliitikute tegevus on pannud fiat-valuutad reservvaluutana aina suurema surve alla. Sellega ei õõnestata ainult rahapoliitikat, aga ka kõiki teisi institutsioone, mis lähtuvad võimude lahususe põhimõttest.

Kui poliitikud räägivad raha “sotsiaalsest” kasutamisest, siis nad tegelikult ütlevad, et te peate veel pikemalt kõrget inflatsiooni kannatama. See tähendab, et valuutat kasutatakse selle väärtuse kahandamise kaudu üüratute eelarve puudujääkide katmiseks. Seda illusiooni hoiab koos asjaolu, et kodanikud peavad alati kasutama kohalikku valuutat. See ei ole loogiline. Fiat-valuuta, nagu iga toode või teenus, on sõltuv nõudlusest ja pakkumisest. Liigne pakkumine õõnestab valuuta ostujõudu sama moodi nagu üleliigne tootmine alandab toote hinda. Kui nõudlus valuuta järele on samuti nõrgenemas, siis võib see viia valuuta kokkukukkumiseni.

Reservvaluuta staatust tuleb kaitsta

Hetkel, mil poliitikud lõpetavad oma valuuta reservvaluuta staatuse kaitsmise, hävitavad nad riiki, mida nad on lubanud kaitsta.

Valuuta hävitamine on aga alla käiva riigi esimene tunnus. Riiki juhtivad inimesed ei usu kunagi, et see lõpeb, sest esialgu on protsess aeglane. Sellele järgneb aga järsk kiirenemine koos hüperinflatsiooniga ja siis on riik käpuli. See juhtub siis, kui kohalikud kodanikud ega välismaalased ei aktsepteeri valuutat enam maksevahendi ja väärtuse säilitajana. Alguses mureneb see aeglaselt, aga hilisem varisemine toimub kiiresti.

Nõudlus riikide valuutade järele kaob siis, kui valitsused ründavad valuutat kui väärtuse säilitajat ning institutsioonide iseseisvust, samal ajal uskudes, et midagi ei muutu. Valuuta kodumaiste ja välismaiste kasutajate kannatuse proovilepanek lõpeb alati halvasti. Poliitilised jõud aga usuvad, et nad saavad alati väärtust kaotava valuutaga kodanikke pantvangis hoida, sest nad saavad kasutada ainult riigi emiteeritud valuutat. See on väärarusaam. Kui riigi kodanikud kaotavad kahaneva väärtusega valuuta osas kannatuse, siis hakatakse tehinguteks kasutama muid mooduseid, isegi bartertehinguid.

Kui seni pole juhtunud, võib halva poliitikaga jätkata

Kusjuures enamus poliitikuid usub, et kui “midagi” pole seni juhtunud ning valuutat kasutatakse ikka laialdaselt, siis võib institutsioonide iseseisvust ja valuuta ostujõudu lõpmatuseni õõnestada. See ei ole tõsi ja kõik impeeriumid on selle illusiooni tõttu oma lõpu saanud.

See on põhjus, miks moderne rahateooria (MMT) niivõrd vale on. See eeldab, et riigi kontroll oma valuuta üle on staatiline ja muutumatu ning see annab valitsustele võimaluse raha kehvasti juhtida. Riigi kontroll valuuta üle võib kaduda väga kiiresti – sama kiiresti kui lõputu rahatrüki illusioon.

USA dollar on jätkuvalt maailma reservvaluuta, sest seni ei ole sellel ühtegi konkurenti. Selle põhjuseks ei ole Föderaalreservi vastutustundlik rahapoliitika. USA valitsus ja Föderaalreserv peaksid teadma, et keskpanga digirahade kasutuselevõtt ja pealesundimine ei ole samuti lahendus. Ainuke võimalus dollari reservvaluuta staatus säilitada on suurendada selle globaalset nõudlust. Ja seda ei peaks Föderaalreserv või USA valitsus peale suruma, sest see ei tööta kunagi.

Praegu ei tundu ühtegi alternatiivi dollarile olevat. See muutub aga siis, kui keegi pakub midagi reaalset, mille järele on iseseisvatel institutsioonidel suur nõudlus. USA valitsus ja keskpank võivad praegu arvata, et ühtegi konkurenti ei ole, sest teised fiat-valuutad on hullemad. Neil on õigus. Probleem on selles, et alternatiivid võivad tulla väga iseseisvaid teid pidi. Seni on Föderaalreserv nutikalt viidanud krüptorahade Achilleuse kannale, milleks on likviidsus. Vaatamata alternatiivide puudusele tugevdab valuutat ainult selle väärtuse hoidamine reservvaluutana. Kui see USA valitsuse poliitikates ei kajastu, siis dollari globaalse reservvaluuta staatuse lõpp jõuab lähemale.