Veebi hooldustööd 2.03.2024 kell 22.00-10.00
Vabandame!
Lisa hinnateavitus

Kas 1970ndate kadunud kümnend kordub?

Avaldatud Mait Kraun kategoorias Kullamaailmast, Maailmast, Kogu uudisvoog või 27.11.2023
Kulla hind (XAU-EUR)
1921,75 EUR/oz
  
+ 30,54 EUR
Hõbeda hind (XAG-EUR)
21,34 EUR/oz
  
+ 0,33 EUR

Heritage Foundationi ökonomist ja Misese Instituudi liige Peter St. Onge kirjutab, et kordumas võib olla 1970ndate kadunud kümnend, mida iseloomustas stagflatsioon – ehk kõrge inflatsioon ja olematu majanduskasv. Hullemaks võib selle seekord teha aga stagflatsioonile lisanduv 2008. aasta stiilis finantskriis.

Järgnevalt avaldame Peter St. Onge essee, mille ta avaldas enda kodulehel profstonge.com:

Praegune stagflatsiooniline majandus, mida iseloomustab kõrge inflatsioon ja aeglane kasv, on väga sarnane inimeste jaoks, kes elasid 1970ndatel.

Ja see ei piirdu ainult stagflatsiooniga. Sarnane on ka sotsiaalne rahulolematus, mitmete linnade allakäik ning poliitiline polariseerumine. Kõik see on kõhedalt tuttav neile, kes arvasid, et tanklajärjekorrad ning alt laienevad teksapüskid on minevikku jäänud.

Viimase aasta jooksul on minu baasstsenaarium olnud see, et me kordame 1970ndate majandusolukorda. Kõige silmatorkavam oli tolle perioodi juures kahekordse tipuga stagflatsioon, mis kestis lõpuks umbes 8 aastat.

Seekord võib see tulla koos 2008. aastaga sarnase finantskriisiga, mis lõpuks viib meid veelgi kõrgema inflatsioonini.

Mis juhtus 1970ndatel?

Kogu lugu algas 1960ndate lõpus, kui USA keskvalitsus otsustas samal ajal nii sõda pidada kui ka inimestele moka peale mett määrida. See tähendab, et valitsus hakkas Lyndon B Johnsoni presidentuuri ajal hoolekande peale tohutult raha kulutama, alustades samal ajal ka Vietnami sõda.

Need kaks suunda aga ajasid inflatsiooni üles. Kui aastatel 1952-1964 oli keskmine inflatsioon 1 protsendi juures, siis 1965. aastal hakkas see kiiresti tõusma. 1968. aastaks oli inflatsioon 5 protsenti ning 1970. aastaks 6,5 protsenti.

Tollel ajal kehtis dollaril põhinev kullastandard – see tähendab, et dollar oli tagatud kullaga ning teiste riikide valuutad olid omakorda tagatud dollariga. Teistel riikidel oli õigus oma dollarid vahetada USAs kulla vastu. Ühendriikide inflatsiooni kiirenemine pani teistel riikidel häirekella tööle, sest kardeti, et dollar võib tulevikus palju vähem väärt olla. Seega hakati dollareid kulla vastu vahetama. Kõige märkimisväärsem aktivist oli Prantsusmaa, kes otsustas 92 protsenti USAs olevatest reservidest sõjalaevadega ära tuua.

Selleks ajaks oleks president Richard Nixon saanud teistele riikidele eelarvekulude kärpimisega tõestada, et dollar on jätkuvalt tugeval pinnasel. Selle asemel otsustas ta muidugi “ajutiselt” kullastandardist loobuda ehk dollareid ei saanud enam kulla vastu vahetada. See sisuliselt tappis kullastandardi, mis hoidis USA eelarve puudujääki ja rahatrükki kontrolli all.

Nii nagu alati – kui valitsus midagi ära lõhub ja nimetab seda ajutiseks, siis 53 aastat hiljem oleme jätkuvalt selles “ajutises” olukorras.

Nixonist stagflatsiooni

Pärast kullastandardi lõhkumist langesid maskid. Nixoni šokk tõi kaasa üheks aastaks inflatsiooni languse, mille järel hakkas see järsult kiirenema. 1974. aastaks ulatus inflatsioon juba 12 protsendini.

Pealegi, Araabia naftaembargo, mida peetakse tihtipeale 1970ndate inflatsiooni patuoinaks, algas alles siis, kui inflatsioon oli tõusnud juba 8 protsendini. Muidugi ei aidanud naftahindade neljakordistumine olukorda kuidagi leevendada – see süvendas probleemi.

12protsendilise inflatsiooniga silmitsi seistes otsustas Föderaalreserv sarnaselt praegusele intresse järsult tõsta. See tõi mõneks aastaks inflatsiooni uuesti alla. Hinnaks oli aga tõsine majandussurutis, mis laastas erasektorit. Langema ei hakanud valitsuse kulutused, vaid erasektori kulutused. 1975. aasta esimeses kvartalis langes majandus aastases võrdluses 5 protsenti.

See hirmutas Föderaalreservi, kes pidi pidevalt žongleerima kahe jõu vahel – avalikkuses tekitasid pahameelt nii kõrge inflatsioon kui ka keskpanga tekitatud majanduskriis. Seega otsustas Föderaalreserv pärast inflatsiooni mõningast taandumist uuesti intresse alandada.

See aga tõi kaasa uue inflatsioonilaine – kurikuulsa kaameliselja kujundi, mida on näha allpool olevalt inflatsioonigraafikult.

Stagflatsiooni teine laine

Teine inflatsioonilaine oli tegelikult palju hullem kui esimene, kestes peaaegu kaks korda kauem kui eelmine. Kui esimese kestus oli kolm aastat, siis teise pikkus oli viis aastat. Samuti oli inflatsioon tunduvalt kiirem.

Siis kardeti, et inflatsioon võib kujuneda permanentseks ja see ei kao kuhugile. Aga just selleks hetkeks sai riik omale kangelase, keda vajati – Föderaalreservi juhiks sai Paul Volcker. Irooniline on see, et ametisse pani Volckeri inflatsionistist president Jimmy Carter. Volcker tõstis intressimäärad tasemetele, mis tundusid paljude jaoks uskumatud. 1980. aastaks oli Föderaalreservi baasintress 17 protsendi juures ja 1981. aastal 19 protsendi juures.

Polnud üllatus, et see tõi kaasa mitmeid tõsiseid majanduskriise, mis läksid Carterile maksma ka presidendiameti. Töötuse määr kasvas 10 protsendini ja püsis seal aasta aega. Aga avalikkuse pahameel inflatsiooni osas oli tõusnud nõnda kõrgele, et vaja oli ravimit. Ja tõesti, 19protsendiline intressimäär lõpuks tappis inflatsiooni.

1970ndad olid tööliste jaoks väga karmid, need olid karmid ka majapidamiste jaoks, kes olid hädas toidulaua katmisega. Rääkimata investoritest, sest aktsiaturud taastusid inflatsiooniga korrigeeritult alles 1995. aastaks. Muidugi läks aktsiatel paremini kui dollaril, mis kunagi oma varasemat ostujõudu tagasi ei saanud.

1970ndatel jäid puutumata investorid, kes hoidsid reaalvarasid. Nad isegi rikastusid. Kinnisvarahinnad pidasid inflatsiooniga sammu ja arvestades 70ndate eelset lõdva rahapoliitika aega, kujunesid kinnisvara omajad võitjateks.

Samal ajal tõusis kulla hind 15 korda, palju kiiremini kui naftahinnad. Hõbe kallines 8 korda. Me võime ainult ette kujutada, mis oleks sellises keskkonnas toimunud bitcoini hinnaga.

Õppetunnid tänapäeva

Minu suurim hirm on see, et me kordame 1970ndaid, aga seekord kestab see pikemalt. Põhjuseid on kaks – Volcker ja võlg.

Esiteks räägime Volckerist. On ebatõenäoline, et me saame omale järjekordse päästja, sest Paul Volcker oli Washingtoni perspektiivist üks suur viga. Tema ülemus kaotas oma töö. Ja tema partei – demokraadid – kaotasid 50 aastat kestnud ainuvõimu senatis. Enne seda olid vabariiklased senatis enamuses 1930ndatel ehk suure depressiooni ajal. Sama viga Washingtonis ei tehta. Nad lükkavad raskeid otsuseid edasi nii kaua kui võimalik.

Teine põhjus on võlg. 1970ndatel oli Nixon äsja kullastandardi tapnud ning meil ei olnud ligilähedaseltki võlatasemeid, mis meil on praegu. 1970. aastal oli USA riigivõlg vaid 380 miljardit dollarit. Praeguseks on see tõusnud 33 triljoni dollarini, pea 100 korda kõrgemaks.

See tähendab, et 19protsendiline intressimäär hävitaks USA eelarve. 19protsendiline intressimäär tähendaks 33,7 triljoni dollari suuruse võla pealt 6,5 triljonit intressimakseid. Koos praeguse eelarve puudujäägiga tähendaks see, et aastane defitsiit tõuseb 8 triljoni dollarini – see moodustaks 40 protsenti kõigist ameeriklaste sissetulekutest. Enam ei oleks midagi isegi söögilaua peale panna.

Sarnase tasemega võlakoorem on tekkinud ka finantssüsteemis. Erasektori võlgade tase on alates 1970ndatest kasvanud umbes 50 korda, ainuüksi ettevõtete võlg on tõusnud 40 korda. 1970ndate laadne stagflatsioon tähendaks tõenäoliselt 2008. aasta stiilis finantskrahhi, mis teeks Föderaalreservi jaoks asjad tunduvalt keerulisemaks. Nad on harjunud, et igale kriisile reageeritakse rahatrükiga.

Kokkuvõte

Muidugi ei pruugi mul õigus olla, et me kordame 70ndaid. Võib-olla aitas pandeemia ajal majanduste kinnipanek kasutud ettevõtted pankrotti viia ning me suudame järgmise majanduslanguse vahele jätta. Võib-olla ei tule seda selle pärast, et Föderaalreserv on enda rahatrüki käigus ostetud riigivõlakirju müümas.

Sellegi poolest ütleb ajalugu, et oodata tuleb halvimat. Viimase 110 aasta jooksul ei ole Föderaalreserv ilma sügavat majanduslangust tekitamata inflatsiooni nõnda kiiresti alla toonud.

Ja kui see majanduslangus kohale jõuab, siis 110 aastat Föderaalreservi ajalugu ütleb üht – nad reageerivad sama moodi nagu 1975. aastal. Intressimäärasid langetatakse, mis toob kaasa uue stagflatsiooni.

Kas see saab olla veelgi hullem stagflatsioon? Muidugi, kui Bideni administratsioon jätkab ebamõistlike ideedega, mis sarnanevad 1930ndate Hooveri omadega, mis muutsid igava aktsiaturu korrektsiooni sajandi depressiooniks.

Minu baastsenaarium on ikkagi 1970ndad koos finantskriisiga. Sellisel juhul on mõistlik investor kaldu pigem reaalvarade poole – kinnisvara, väärismetallid ja riskialtimatele ka bitcoin.

Lugemissoovitus Teile