Demograafia ja võlakoorem surub väärtpabereid ja kergitab kulda

05.10.2020

Pensionivarade haldurist finantsspetsialist Trevor Gerszt selgitab demograafiliste süvatrendide ja võlakoorma kasvu pikaajalist koosmõju väärtpaberitele ja kullale.

Optimistlike investorite mõttemaailmas jätkab finantsvara väärtuse kasv igavesti. Miks ei peaks see sedasi olema? Väärtpaberid tervikuna võetuna on vähemasti nominaalses väärtuses tõe poolest pidevalt kerkinud – eriti mis puudutab aktisaturge. Ent mis juhtub siis kui siseneme tsüklisse, kus aktsiate ja võlakirjade väärtused jäävad aastateks või aastakümneteks langustrendi?

Selline mõte on paljude jaoks mõeldamatu, ent tegemist on vägagi reaalse võimalusega. Ärgem unustagem, et suur osa finantsvarade väärtuse kasvust eksisteerib vaid bilansilisel kujul. Tegemist on väärtuse kasvuga, mis ei realiseeru enne kui finantsvarad on edasi müüdud. Ent selleks, et (aastate jooksul väärtuses kasvanud) finantsvarade tootlus “reaalseks muuta” tuleb need enne maha müüa. Selleks omakorda on vaja turul piisavalt ostjaid. Ent mis juhtub olukorras, kus kõik või enamus turuosalistest soovib oma väärtpabereid müüa, ent ei leidu piisavalt ostjaid?

Elame keset finantstsüklit, milles kogemusi omandanud turuosalised on kogenud vaid olukorda, kus nad võivad uinuda rahulikult teadmises, et nende väärtpaberitele leidub turgudel alati ostja. Aktsiate ja võlakirjade väärtuse kasvu kõige sügavamaks aluspõhjuseks on aga rahvastiku kasv ja majandusliku heaolu pikaajaline tõus. Ent oleme koheselt jõudmas demograafilisse murdepunkti, kus arenenud maailma populatsioonikasv on pöördumas ning aastakümnete jooksul pidevalt kerkinud väärtpaberimassile ei leidu enam nii palju ostjaid kui varemalt. Antud asjaolu ei tõota tulevikuks aga midagi muud kui stsenaariumi, kus tänased investorid ja homsed pensionieelikud (kelle säästud pensionifondide kaudu väärtpaberiturgudele on paigutatud) ei ole enam võimelised müüma oma aastakümnete jooksul kogutud finantsvara ligilähedaseltki hinna eest, mida loodeti saada.

Peagi saabuv demograafiline surutis ei ole üllatuseks ning selle mõjusid hakkavad tulevad põlved tundma karmilt niipea kui jõuab kätte hetk finantsvaradesse paigutatu pensionipõlve sissetulekuks konverteerida…

Võlakirjadest

Võlakirjade turu analüütikud väidavad, et võlakirjad on viimase 40 aasta finantsturgude rallist võitnud. Vaadates antud perioodi käigus pidevalt langenud intressimäärasid on selline arusaamine mõistetav. Aga finantsturgude raudreegel on, et ralli ei kesta kunagi igavesti. Enam kui kümme aastat ajalooliselt rekordmadalal olnud intressimäärad ei jää igavesti põrandale ning nende tõus toob tulevikus kindlasti kaasa ka võlakirjade hinnalanguse.

Suurt võlakirjaportfelli omavad investorid peavad mitte enam kuigi kauges tulevikus seisma silmitsi tõsiasjaga, et maailma võlakirjaturud on üle kuumenenud, ägades seninägematu võlakoorma all… mis veelgi olulisem – võlgade kvaliteet on samas 40 aasta jooksul pidevalt langenud ning üha kasvav osa korporatiivvõlgadest on tänapäeval hinnatud vaid mõned riskiastmed üle “rämpsvõla” staatuse.

Alates 2008. aastast on korporatiivvõlgade kogumaht plahvatanud enam kui 50% võrra. Lisades sellele koroonaviirusest tuleneva majandussurutise, mille haldamiseks on valitsused pumbanud turgudele seninägematus koguses uut raha, on ülimalt tõenäoline, et võlakirjaturgudel seisab tulevikus ees krahh.

Tavakodanikule tähendab kõik ülaltoodu aga seda, et kui tekib vajadus näiteks 5-10 aasta pärast realiseerida osa oma võlakirjaportfellist, siis ei ole lihtsalt võimalik seda müüa ligilähedaseltki sellise hinna eest, mida algselt loodeti. Ei maksa unustada, et oma vanu võlakirju müües ei seista silmitsi mitte üksnes demograafilise iseloomuga ebasoodsate turujõududega, vaid ka tõsiasjaga, et valitsused ning korporatsioonid jätkavad palavikuliselt uute võlakirjade väljastamist. See kõik aga leiab aset olukorras kus potentsiaalsed ostajad ägavad suurema võlakoorma all kui kunagi varem.

Lõppastmes ei paku ülepakkumise ja langeva nõudluse koosmõjusse seilav võlakirjade turg investoritele ning pensionivara kogujatele atraktiivset tulevikuperspektiivi. Ent kuna suurem osa pensionivara kogujatest lähtub oma investeerimiskäitumises konventsionaalsest tarkusest ning suurendab pensioniikka jõudmise eel võlakirjade positsioone, siis on märkimisväärne oht, et tuleviku pensionäride säästud jäävad võlatsunami laine alla.

Aktsiatest

Ka aktsiaid tabab võlakirjadega sarnane demograafilisest realiteedist tingitud stsenaarium. Baasloogika ei muutu. Täpselt samamoodi nagu võlakirjade puhul, peavad ka aktsionärid oma positsioonide realiseerimiseks leidma esmalt piisavalt ostusoovi ja võimekusega ostjaid. Ent kuna tänapäeva noorsugu alustab oma eluteed võlakoorma all juba oma karjääri alguses, siis on paratamatu, et tuleviku aktisaostjate ostujõud saab olema tuntavalt väiksem kui eelnenud põlvedel.

Turgude toimimise eelduseks on, et 60- ja 70ndates pensionieelikud müüvad oma finantsvara järgmistele põlvedele kes on sisenenud oma elu kolmandasse ja neljandasse kümnendisse. Ent õppelaenude järellainetus ning kinnisvara laenude maht, mis ületab oluliselt eelnenud generatsioonide kodu soetamisega seondunud kulutused, tähendab vaid üht… tulevatel põlvede investeerimisvõimekus saab olema oluliselt madalam kui möödunud generatsioonidel.

Demograafiline tõmbetuul tabab ka aktsiatesse investeerivaid tulevasi pensionäre. Sotsiaalne segment kes tänapäeval on erru minemas, alustasid oma investeerimistegevusega ajal, mil aktisaturgude ostjate hulk oli suur ja kasvav, samas kui aktsiakapitali müüjaid oli suhteliselt vähem. Tänapäeval oleme sisenemas epohhi muutusesse… aktisaturgude kasvuperioodi peegelpilti – elanikkonna osakaal kes on võimeline aktsiatesse investeerima on (demograafilise surutise ja võlakoorma tõttu) alustamas pikaajalist langustrendi.

Kuidas on lood kullaga?

Kulla oluliseks eeliseks nii aktsiate kui võlakirjade ees on tõsiasi, et kuld ei ole ligilähedaseltki nii laias ulatuses omatud kui väärtpaberid. Sellest tulenevalt on ka kulda müüvate isikute osakaal palju väiksem. Kullaturu nõudlus on aga garanteeritud globaalselt kuna tegemist on tõeliselt rahvusvahelise, sõltumatu varaliigiga. Seega kulda ei saa tabama samasugune demograafiline surve, mis hakkab üha enam painama aktsia ja võlaturge.

Kuna kuld toimib aktsiate ja võlakirjade suhtes jätkuvalt alternatiivse investeerimisvarana on kullaturu dünaamika perspektiivid vastupidised. Finantsvarade pikaajaline “destruktiivne sünergia”, kus langevad hinnad sunniksid üha enam raha alternatiivvaradesse paigutama, toimib kullahinda pikaajaliselt kergitava mõjurina.

Investorid on koroonakriisi aastal saanud juba maitse suhu kuidas üksnes kuld suudab tagada nende vara säilimise ka kõige ekstreemsemates stsenaariumites. Kui aktsiaturud aasta alguses 35% ulatuses kokku varisesid, minetas kuld üksnes väikese osa oma väärtusest, tõustes kriisi eskaleerudes kiiresti rekordkõrgusesse.

Kommenteerib Tavidi peaanalüütik Adrian Bachmann

Greszti analüüsi põhipunktid kuuluvad maailmamajandust ja rahaturge pikemas perspektiivis kõige enam vormivate süvatrendide hulka. Kulla väärtuse kasvul on kolm süvapõhjust…

• võlapõhise rahandussüsteemi iseloom (milles rahamass peab kollapsi vältimiseks paratamatult pidevalt kasvama);
• majanduse ja kullakaevandamise kasvu lahknevus (kulda tekib maailmas vähem juurde kui kaupu ja teenuseid… muutes selle iga aastaga aina hinnalisemaks);
• geostrateegiline realiteet, mis kuulutab ette maailma finants-majandusliku süvamustri nihkeid seoses “globaalse mõranemise” ning Euraasia suurvõimude lahti rebimisega angloameerika poolt määratud maailma poliitilis-majandusliku institutsionaalse võrgustiku diktaadi alt.

Nimetatud kolmele põhipõhjusele võib lisada ka demograafilise dimensiooni, kuna ajalooliselt on kullamassi kasv (circa 1,5-1,7% aastas) jäänud sadade aastate jooksul alla rahvastiku juurdekasvule. Ent nagu artiklis mainitud, on demograafiline surutis seda põhitrendi muutmas, sest sündimuse näitajad on languses mitte üksnes rikastes riikides, vaid maailmas tervenisti. Kui 50 aasta eest oli globaalne rahvastiku juurdekasv 2,2% juures, siis tänapäeval on see sisuliselt pooldunud 1,1% piirile. Ent tulevikus on oodata ka kullatootmise langust mitte 50% võrra, vaid sisuliselt nulli, kuna hetkel olemasolevate geoluure andmete kohaselt saab (rentaablilt kaevandatav) kuld maapõuest umbes 20 aasta jooksul otsa.

Mis puudutab kulla osakaalu maailma varade kogumahus (umbes 300-400 triljonit dollarit), siis kuld moodustab praeguse (kunstlikult madalaks manipuleeritud) hinnataseme juures vaid circa 3% kogu maailma varandusest, samas kui aktsiate osakaal ulatub 25-30%-ni. See fakt on ehk kõige kõnekam tõsiasi, mida globaalseid makrotrende jälgivad investorid kulda varudes silmas peavad.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.