Kasvava varalise ebavõrdsuse üks peamisi põhjuseid, millest meile ei räägita

Pilt: Shutterstock

07.09.2022

USAs on varaline ebavõrdsus viimase 15 aasta jooksul järsult kasvanud ning trend on pärast koroonakriisi süvenenud. Uuringutes ning paljude investorite seas tuuakse välja, et suures osas on ebavõrdsuse kasvu tekitanud keskpankade rahapoliitika. “See on Ameerika süsteemi süstitud suurim mürk,” ütles legendaarne väärtusinvestor Jeremy Grantham.

“Föderaalreservi (USA keskpank) rahapoliitika on minu arvates loonud meie ühiskonna suurima kurjajuure, milleks on ebavõrdsus,” ütles Grantham selle aasta alguses Bloombergile antud intervjuus.

“Kui sa lükkad süstemaatiliselt intresside alandamisega varade hindasid üles, siis kelle jaoks sa raha teenid? Sa teenid raha inimestele, kes varasid omavad. Kes aga omavad varasid? 1% käes on 35% varadest, 10% rikkamatest omavad praktiliselt kõiki varasid. Kui palju varasid omab see pool, kes on jõukuse püramiidi alumises otsas? Praktiliselt mitte midagi.”

“Seega lükkab keskpank varade hindasid üles ja see on nende panus ühiskonda. Sisuliselt panevad nad vaesemad surve alla ning ei paku neile midagi. Viimase kahe aasta jooksul on 1% rikkamatest oma varade mahu kahekordistanud. Ma võin teile kinnitada, et alumises otsas olevate inimeste varad ei ole kahekordistunud,” jätkas Grantham, kes on oma 50aastase karjääri jooksul ennustanud ette nii Jaapani 80ndate varamulli, 90ndate tehnoloogiamulli ning 2008. aasta kinnisvaramulli lõhkemist USAs.

Alates 2008. aastast on Föderaalreserv loonud juurde enam kui 7 triljonit dollarit. Suur osa sellest rahast on jõudnud aktsiaturgudele – kui vaadata USA suurima aktsiaindeksi S&P 500 ja Föderaalreservi bilansi (rahatrüki) mahtu, siis need on liikunud suure osa ajast käsikäes. Intressimäärasid on keskpank pikaajaliselt langetanud juba alates 1980ndatest saati. Tõsi küll, viimase aasta jooksul on neid uuesti tõstma hakatud.

S&P 500 indeks (punktides) ja Föderaalreservi bilanss (triljonites dollarites). Allikas: Currentmarketvaluation.

Investeerimismaailmas on konsensus, et rahatrükk ja madalad intressid toetavad aktsiahindu ning on üheks suureks põhjuseks, miks aktsiaturud on viimasel aastakümnel tõusnud. Madalad intressimäärad on laenuraha muutnud odavaks ning börsifirmad on võtnud rekordilisi laene aktsiate tagasiostmiseks. Ka see toetab aktsiahindu ning muudab rikkamad rikkamaks.

“Suurema rikkusega kodumajapidamistel läheb madalate intresside keskkonnas palju paremini kui madala rikkusega majapidamistel,” ütles analüüsifirma Moody’s Analyticsi peaökonomist Mark Zandi portaalile Pro Publica. “Madalad intressid suurendavad ebavõrdsust, kasvatades inimeste varasid, kellel juba läheb paremini.”

Kinnisvara puhul on varad USA elanikkonna seas võrdsemalt jaotatud. Kuigi keskpanga rahapoliitika on ka kodude hinnatõusu toetanud, omavad 10% rikkamatest inimestest vaid 45% kinnisvarast, selgub Föderaalreservi andmetest. Ülejäänud kinnisvara on suuremal jaol keskklassi käes, kelle kodude väärtus moodustab tavaliselt suurima osa nende koguvaradest.

Kui palju on ebavõrdsus viimastel aastakümnetel kasvanud? Alates 1971. aastast, mil USA ja seeläbi ka terve maailm loobusid kullastandardist, on rikkuse ja sissetulekute ebavõrdsus järsult kasvanud. See ebavõrdsuse kasv on kiirenenud just alates 2008. aastast, mil keskpangad on massiivselt raha trükkima hakanud. Muidugi on ebavõrdsust mõjutanud ka muud faktorid, aga on selge, et madalad intressid ning rahatrükk toovad kasu eelkõige rikastele.

USA 1% rikkamate (rohelisega) ja 50% vaesemate (lillaga) varade muutus alates 2008. aasta finantskriisist. Allikas: Föderaalreserv/WSJ.

Euroopas on ebavõrdsuse ulatus tagasihoidlikum. Osalt saab seda seletada regulatsioonide, erinevate poliitikate ja korporatsioonide mõju ulatusega. Küll aga on pikaajalisi trende vaadates märgata, et ka Euroopas on alates 70ndatest ebavõrdsus kasvanud ning pärast 2020. aasta koroonakriisi on see trend kiirenenud.

Praegune rahasüsteem pole millegagi tagatud ning keskpankadel on intressimäärade langetamise ja rahatrüki kaudu võimalik rahamassi lõputult kasvatada. Siin tuleb mängu üks tähtis raha karakteristik – väärtuse säilitaja. Kuna valuutad väärtuse säilitaja rolli praeguses süsteemis ei täida, siis täidavad seda funktsiooni aktsiad, kinnisvara ja toorained. Paljud rikkad inimesed hoiavad oma raha finantsvarades ning ükski finantsnõustaja ei soovita pikalt oma varasid eurodes või dollarites hoida. Mida vaesem sa aga oled, seda väiksem osa sinu rikkusest on finantsvarades, mille hinnad keskpankade poliitika tõttu tõusevad.

Rahamassi kasvu mõju ebavõrdsusele saab seletada ka Cantilloni efektiga – see tähendab, et juurdeloodud raha suurendab eelkõige nende rikkust, kes seda esimesena kasutada saavad. Hinnatõus sõltub aga sellest, kuhu see raha suunatakse, mis toob kaasa vastavate varade, toodete või teenuste hinnakasvu. Alates 2008. aastast on keskpankade trükitud raha jõudnud läbi kommertspankade reservide suures osas just aktsia- ja võlakirjaturule.

Allpool on välja toodud graafik alates 1948. aastast, mis näitab, kuidas produktiivsuse kasv on USAs jätkunud, aga töötajatele makstavad tasud on inflatsiooniga korrigeeritult liikunud pigem külgsuunas.

Töötajatele makstav tasu (punasega) ja produktiivsus (kollasega). Allikas: Economic Policy Institute

Korporatsioonide võim on kasvanud

Granthami sõnul on USAs paljudes sektorites suurimate firmade dominantsus kasvanud ning kasumimarginaalid tõusnud. See on andnud korporatsioonidele rohkem võimu ning nad on kasutanud seda valitsuse mõjutamiseks. “Tihtipeale on regulaatoritena juhtivatel kohtadel töötavad inimesed olnud samas sektoris juhtival kohal tööl,” ütles Grantham.

“Korporatsioonide kasumi osakaal sisemajanduse koguproduktist (SKP) on stabiilselt kasvanud, tööjõu osakaal on aga stabiilselt langenud,” ütles Grantham. Tema sõnul on see koos varahindade tõusuga üks peamistest faktoritest, mis on rikkamaid rikkamaks teinud ja madalama sissetulekuga inimesed suhteliselt vaesemaks teinud.

“See on ameerika süsteemi sattunud suurim mürk,” lisas Grantham. “Kui me ei tegele kasvava ebavõrdsuse probleemiga, siis oleme varsti suures hädas.”

Autor: Mait Kraun