Maailma suurim riskifond ennustab kullahinna tõusu 30%

20.01.2020

Maailma suurima riskifondi (hedge fund) Bridgewater Associates juhtiva investeerimishalduri Greg Johnsoni hinnangul võib kulla hind ületada peagi esmakordselt 2000 USD/oz piiri. Financial Times’ile antud intervjuus märgib üle 160 miljardi dollari suurust investeerimisportfelli haldava ettevõtte kaasjuht, et kulla hinna jätkuva kasvu kasuks kõnelevad mitmed argumendid. Eeskätt toob Johnson esile kasvava poliitilise riski kombineerituna eskaleeruvate geopoliitiliste pingetega.

USA Föderaalreservi ekspansiivne krediidipoliitika (st rahatrükk) koos Ühendriikide paisuvate eelarve- ja jooksevkonto defitsiitidega asetavad dollari staatuse maailma reservvaluutana üha enam kahtluse alla. Eriti kui lisada valemisse kasvavad geopoliitilised pinged, mis muudavad dollaris arveldamise üha suuremale hulgale riikidele riskantseks. Maailma üks mõjuvõimsamaid investeerimisjuhte arutleb järgnevalt: “See (USA dollari taandumine maailma domineeriva valuuta positsioonilt) võib juhtuda järsku või kümne aasta pärast. Kui me vaatame maailmaareenil eskaleeruvaid geopoliitilisi pingeid, siis peame endalt küsima, kui paljud välismaised majandussubjektid soovivad ka tulevikus hoida dollareid? Ning mis võiks olla see instrument, milles oma vara hoida … ja see on koht, kus kuld tõuseb esile”.

Kommenteerib Tavidi peaanalüütik Adrian Bachmann

Prognooside ja hinnangute tähelepanuväärsust võib kujundlikult võrrelda lausutu tähtsuse ning lausuja olulisuse korrutisena. See universaalne printsiip kehtib ka rahvusvahelise majanduse, rahanduse ning kulla kohta tehtud remarkide kohta.

Kui kõne all on maailma rahavõimu alustalaks oleva dollari taandumine ning kulla taastulemine globaalse finantssüsteemi perifeeriast tsentrisse, siis on tegemist teemaga, mille olulisust on keeruline üle hinnata. Samas mistahes riikliku vääringu probleemid ülemaailmselt kasutatava reservvaluutana on olnud teada juba enam kui pool sajandit, alates 1960ndatest, mil Belgia ökonomist Robert Triffin formuleeris kuulsa Triffini dilemma. Nimetatu on teatud tõsiasjade formuleerimine, mis lõppastmes näevad ette igasuguse rahvusvaluuta paratamatu jätkusuutmatuse kanda rahvusvahelise reservvaluuta rolli.

Dollari taandumist globaalse reservvaluutana on ennustatud juba aastakümneid ning seda tulenevalt süsteemi sisseehitatud tasakaalutusest, mis on pikas perspektiivis jätkusuutmatu. Samuti on paralleelselt teoretiseeritud selle üle, kas, millal ja millises ulatuses võiks kuld teha comeback‘i kas de-facto või de-jure maailma rahasüsteemi alustalana.

Kuigi maailmamajandusest ja maailmavõimust huvitatud isikutele on antud teema olnud arutlusaineks juba palju aastaid, on märkimisväärne, et küsimus dollari staatuse taandumisest ning kulla taastulekust rahana hakkab üha enam jõudma “peavoolu”. Kõigest kümne aasta eest mõeldamatult “ketserlike” seisukohtade väljendamine ei üllata enam ka siis, kui need kostuvad dollarisüsteemi keskmes oleva maailma ühe suurima investeerimisfondi juhi suust. Ning justnimelt lausuja isikus, mitte niivõrd makroökonoomilistes tõsiasjades (mis on asjatundjatele teada juba ammu), peitubki antud uudise suurim uudisväärtus.

Dollar, nagu kõik muud rahad maailmas, on sõna otseses mõttes väljamõeldis, mille väärtus on lõppastmes määratud vastastikkuste (või domineeriva rahajõu olemasolul ka ühepoolsete) otsuste poolt, mille püsikindluses ei saa kunagi kindel olla. Keegi ei tea, mis saab tulevikus olema dollari või mõne muu raha väärtus, kuna see sünnib kahe määramatu koosmõjus, millest üks on keskpankade poliitika ning teine turgude valmisolek nende poliitikate ning muude asjaolude valguses seda vääringut väärtusena tunnistada. Kuld seevastu on kindel ja inimtahtest sõltumatu vara, mis on olnud rahana käibel enam kui 5000 aastat ning mille väärtus ei ole tuletatav ega minetatav keskpankurite, pankurite või finantsspekulantide suvast. See asjaolu tagab kullale erilise ja täiesti unikaalse kindluse kui kõige kindlam raha liik, mida riigid kasutavad omavahel ka tingimustes, kui kõik usaldus on kadunud ning ükski lepe enam ei kehti. Eriti ehedalt tuleb see asjaolu esile sõdade korral, kui riigid arveldavad reeglina ainsas “päris” rahas ehk kullas.

Mis puudutab Johnsoni tähelepanekuid, siis need peegeldavad peamiselt kahte asjaolu, mis omavahel loovad tugeva sünergia kulla positsiooni kindlustumiseks. Esiteks pankade pidurdamatu (ja paratamatu) tung võlaraha rekordiliselt juurde trükkida, mis muudab raha nii ametlikku (st vaid tarbijahinnaindeksi alusel arvutatud inflatsiooninäitaja) kui ka tegelikku (st mis võtab arvesse ka finants- ja kinnisvarahindade paisumist krediidiraha toel) väärtust üha väiksemaks, ning teiseks geopoliitilised pinged, mis seavad pikas perspektiivis sanktsioonide ja finantsilise sõjapidamise tingimustes küsimuse alla riikidevaheliste arveldamiste aluspõhimõtted. Neid asjaolusid silmas pidades on kuld nii riikide kui ka eraisikute seisukohalt kõige kindlam viis oma vara hoiustada – kindlasti füüsiline, mitte virtuaalse finantssüsteemi leiutiseks olev fondi- ehk “paberkuld”.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.

Sama uudist vahendab ka Äripäev