Adrian Bachmann: kas kuld asub tõrjuma dollarit?

Adrian Bachmann
22. juuli 2019

Reuters vahendas mais uudist Malaisia peaministri Mahathir Mohamadi üleskutsest Ida-Aasia riikidele luua regionaalne kullaga tagatud valuuta, mille abil finantseerida kaubavahetust. “Kui soovime Ida-Aasia riikide vahel luua tugevamaid sidemeid, tuleb meil alustada ühise kaubandusvaluuta loomisest, mille eesmärk poleks siseriiklik arveldamine, vaid riikidevaheliste kaubandustehingute finantseerimine,” ütles ta Tokyos konverentsil “Aasia tulevik”.

Mahathir on tuntud kui kauaaegne valuutaspekulatsioonide kriitik, kes on süüdistanud George Sorosit  ja teisi suurekaliibrilisi valuutaspekulante rahaturgudel Aasia valuutade vastases tegevuses. Selleks, et kaitsta Malaisia riigivekslit rahvusvaheliste valuutaturgude turbulentside eest, sidus Mahathir 1997. aastal Aasia finantskriisi ajal Malaisia ringgiti USA dollariga kursiga 3,8=1 ja kehtestas piirangud kapitalivabale liikumisele. Nimetatud tõkendid tühistati alles 2005. aastal.

Malaisia peaministri ettepanek järgneb USA administratsiooni avaldusele, mille kohaselt mitte ükski USA suurimatest kaubanduspartneritest ei vaja hetkel asetamist USA rahandusministeeriumi “valuutamanipuleerijate” nimistusse, ent mainis siiski Malaisiat ühena üheksast riigist, mille rahapoliitika väärib “hoolikat jälgimist”.

 

Viidatud uudis väärib tähelepanu, kuna näitlikustab ilmekalt maailma rahasüsteemi jõujoonte ümberkujunemist.

Malaisia peaministri üleskutse kuulutab ette USA dollari järk-järgulist taandumist globaalse kaubandus- ja reservvaluuta ainuvalitseja positsioonilt, millega kaasneb kulla rolli paratamatu kasv nii riikidevahelise arveldusühiku kui ka keskpankade reservivarana, luues eeltingimused kullahinna pikaajaliseks kasvuks.

Selleks, et mõista rahvusvahelise rahasüsteemi olevikku ja visandada tulevikku, tuleb esmalt meenutada pisut ajalugu, et mõista, kuidas dollaripõhine rahasüsteem tekkis ning mis põhjustel pole selle kestmajäämine keskpikas tulevikus enam võimalik.

Dollaripõhise rahasüsteemi teke

Teise maailmasõja lõpus kehtestatud rahvusvaheline dollarikeskne rahandussüsteem sai rajatud peaasjalikult kolmele tõsiasjale, mis andsid USA dollarile ainsana objektiivsed eeldused toimida suveräänse maailmavaluutana.

1. Teise maailmasõja käigus rändas enamik maailma valuutasid taganud kullareservidest USA-sse.

Sõjakeerisesse sattunud riigid (Prantsusmaa, Belgia, Suurbritannia jmt) ekspatrieerisid enamiku monetaarkullast USA-sse, et vaenuväed seda ei konfiskeeriks. Lisaks nõudis USA sõja käigus tarnete eest makseid kullas, kuna kulla näol on tegemist ainsa vääringuga, mille väärtus säilib garanteeritult kõikides oludes, ka olukorras, kus kõik finantsvarad minetavad väärtuse. Teise maailmasõja lõpuks oli USA akumuleerinud hinnanguliselt kaks kolmandikku maailma kullareservidest, muutes USA dollari suuremal määral kullaga tagatud valuutaks kui ülejäänud maailma valuutad kokku. Dollar oli väärtuslik, kuna see oli “kuldaväärt” (as good as gold) ja seega ainuvõimalik kandidaat kullaga tagatud globaalse reservvaluuta staatusele Teise maailmasõja järgses maailmas.

2. Teise maailmasõja lõppedes andis USA majandus poole planeedi kogutoodangust.

Ajalooliselt on riikide valuuta väärtuse hindamisel peetud kõige olulisemaks riigi kullareservide mahtu ja riigi tööstusvõimsust, mis avaldub ennekõike selle väliskaubanduse mahus, luues katteväärtuse riigi keskpanga emiteeritud rahale. 1944. aastal, kui dollar võttis sisse positsiooni maailma reservvaluutana, oli USA maailmas suveräänne tööstusjõud, mis suutis pakkuda rahvusvaluuta eest mitte üksnes rohkem kulda, vaid ka rohkem toodangut kui kõik maailma ülejäänud riigid kokku.

3. Teise maailmasõja järel võttis kuju globaalne finantsarhitektuur, mille keskmes paikneb USA kui intressitulu ja kapitalivoogude peamine sihtpunkt.

Selle tõsiasja ilmestamiseks tasub meeles pidada mõningaid fakte, mis demonstreerivad, kuidas USA kontrollib jätkuvalt maailma rahaturge:

• USA krediidireitinguagentuuride krediidikõlbulikkuse hinnangud suunavad jätkuvalt mitte üksnes USA, vaid enamike maailma pankade, pensionifondide ja investeerimispankade krediidi- ja investeerimisotsuseid.
• USA on ainus riik, millel on Rahvusvahelises Valuutafondis de factovetoõigus.
• USA aktsiaturud ületavad turukapitalisatsiooni poolest kaugelt nii Aasia kui ka Euroopa aktsiabörse.
• USA varahaldusfirmad (Vanguard, Blackrock jms) valitsevad maailma “private equity” kapitaliturge.
• Maailma juhtivatest finants- ja majandusmõttekodadest ning kõrgharidusasutustest asuvad enamik USA-s ja koolitavad välja mitte üksnes Ameerika, vaid paljude teiste maailma riikide majanduspoliitikaid kujundavatest kaadritest, luues sedasi informaalse, ent mõjusa võrgustiku, mille kaudu USA saab mõjutada kogu maailma majanduspoliitilisi trende.
• USA on ainus riik, mis kehtestab vastavalt oma majanduspoliitilistele kaalutlustele siseriiklikke finantsjärelvalvestandardeid ka teiste riikide pankade ja firmade üle.

Tänapäevaks on USA dollari rahvusvahelise reservvaluuta staatuse aluspõhjuseks olnud asjaoludest jäänud kehtima vaid USA roll maailma kapitalivooge suunava finantsarhitektuuri de facto peremehena. Samas ei kehti enam finantsilised ja tööstusvõimsuse jõuvahekorrad, millele Teise maailmasõja järel dollarile tuginev rahvusvaheline finantssüsteem rajati. USA ei oma enam maailma suurimaid kullareserve ega ole ka maailma suurim majandus.

USA kullareservid langesid ajavahemikus 1945-1971 21 000 tonnilt 8000 tonnini ja stabiliseerusid vastaval tasemel üksnes USA dollari kullastandardist loobumise hinnaga. Kuigi ametlikult on USA kullareservid jätkuvalt maailmas suurimad, on avalikuks saladuseks, et Hiina riigiettevõtete ja pankade kullareservid ületavad USA monetaarkullareserve kahe ja poole kordselt, möödudes 2018. aastal ka USA poolt Teise maailmasõja lõppedes kogutud rekordkogusest.

Samuti moodustab USA SKT tänapäeval planeedi kogutoodangust mitte ligi 50%, nagu dollaripõhise rahvusvahelise rahasüsteemi algusaegadel, vaid üksnes 14,8% (ostujõuga korrigeeritud näitajast). Kusjuures Hiina kogutoodangu osakaal maailmamajanduses on möödunud dekaadidel jõudnud 18,5%-ni ja jätkab lähidekaadidel kasvu, mis jätab USA tulevikus suurusjärgu võrra väiksema majandusmootori staatusesse.

Sellised on maailmamajanduse paarikümne aasta jooksul tundmatuseni muutunud jõujooned, mis on viinud globaalmajanduse raskuskeskme läänest itta. Ajaloolise pärandina säilinud lääneriikide dominants rahvusvahelistel rahaturgudel on muutunud ebaloomulikuks – enam kui 90% maailma reservvaluutadest emiteerivatest lääneriikidest loovad vaid 35% maailma kogutoodangust, samas kui üle 50% maailmamajandusest moodustavate Aasia riikide valuutad küünivad vaevu 7%-ni valuutareservidest, mille abil riikidevahelist kaubandust (sealhulgas Aasia riikide omavahelist kaubavahetust) finantseeritakse. Antud anomaalia on kontekst, mille taustal muutub mõistetavaks Malaisia peaministri üleskutse Aasia riikide vahelise regionaalvaluuta loomiseks.

Kulla roll rahvusvahelise rahasüsteemi alustalana – minevik ja… tulevik?

“Trendid, mis ei saa jätkuda… lõppevad.” Sellise lakoonilise remargi abil võttis ökonomist Herbert Stein kokku suure osa makromajanduslikke probleeme, mille üle majandusteadlased piike on ristanud. Seesuguste hulka kuulub ka küsimus üha väiksema osa maailmamajandusest moodustavate lääneriikide jätkuvast kontrollist rahvusvahelise finantssüsteemi üle. See on olukord, mis tingib Euraasia tõusvatele majandusvõimudele üha vähem vastuvõetavad intressimaksed lääne finantssüsteemi tuludesse ja üha vastumeelsemat sõltuvussuhet lääneriikide rahapoliitilistest otsustest.

Kuigi USA dollari asendamine riikidevahelise kaubavahetuse võimaldajana on Aasia riikide jaoks loogiline samm, pole kehtiva süsteemi järsk kokkuvarisemine kellegi huvides, kuna väliskaubandus toimib siiski paremini defektse reservvaluuta tingimustes, kui universaalvääringu puudumisel. Samuti pole ei suured ega väikesed Aasia riigid huvitatud vahetama USA keskpanga ja rahandusministeeriumi mõju oma rahanduspoliitika üle lihtsalt Hiina keskpanga dominantsi vastu.

See, millisel määral viimane kehtestub paratamatusena, on iseküsimus, kuna objektiivsed eeldused jüaani kasutuselevõtuks regionaalse ja globaalse reservvaluutana on Hiina tänaseks juba loonud. Seda nii rekordiliste kullavarude kui ka tööstusvõimsuse näol, mis tagavad Hiina rahvusvaluutale mitte üksnes regionaalse, vaid globaalse ulatusega katteväärtuse. Unustada ei saa Indiat, mis on möödunud Jaapanist maailma suuruselt kolmanda majandusena ja mille elanikkond omab Hiina riigiga võrreldavaid kullavarusid, ega ka Venemaad, mille keskpank on aastaid juhtinud keskpankade kullaostutabeleid ja mis omab (rahvusvaluuta teoreetilise kattevarana) maailma suurimaid tooraineressursse. Kõik kolm riiki on võtnud pikaajaliseks poliitikaks dollarist eemaldumise ja euraasiakesksete arveldussüsteemide järk-järgulise välja arendamise.

Üks asi on tänapäevaks siiski selge: olukorras, kus radikaalselt muutunud majandusvõimu jõujooned kuulutavad ette olulisi muutusi rahvusvahelises valuutasüsteemis, on kuld võtmas sisse ajaloolist rolli riskide maandajana. Raske on ennustada, milline saab järgnevatel dekaadidel olema dollari, euro, jüaani või Malaisia peaministri pakutud uute riikideüleste valuutade ostujõud. Ent justnimelt sellest selgusetusest tingituna on keskpankurid tunnistamas tegudega tõsiasja, mida ekspansiivse rahapoliitika aegadel oli mugav sootuks unustada… Selleks tõsiasjaks on asjaolu, et kuld on jätkuvalt kõige kindlamaks reservvaraks sõltumata riikide rahapoliitikast ja riikidevahelistest lepetest, mis on mõlemad altid muutuma. See ongi keskpankade kulla soetamise süvapõhjuseks kõikjal maailmas.

Pöördeline moment leidis aset globaalse finantskriisi haripunktis, kui keskpankade kullareservid hakkasid alates 2008. aastast poole sajandi jooksul taas kasvama. Alguse saanud trend on jätkumas üha kiirenevas tempos, mida ilmestavad ka uusimad näitajad: 2018. aastal kogusid maailma keskpangad suurima koguse kulda poole sajandi vältel, kusjuures Euraasia riikidest alguse saanud tendents on nüüd kandumas eurotsooni riikidesse.

Keskpankade kullapalavik omab lähidekaadidel potentsiaali tekitada iseennast toitev sünergia, kus keskpankade nõudlus kergitab maailmaturu kullahinda, mis tõstab veelgi juba soetatud kullareservide väärtust, mis toimib omakorda argumendina veelgi ulatuslikumaks kullaostuks jne.

Raske on ennustada, mis punktis kullahindu kergitav osturalli võiks vaibuda. Suure tõenäosusega tingiks selle üha suuremas osas kullaga tagatud rahvusvaluutade väärtuse tõusmine punktini, mis hakkaks kahjustama riikide konkurentsivõimet eksportturgudel ja sunniks keskpanku kullareserve müüma. Kuid kulla roll rahvusvahelise rahasüsteemi igikestva alustalana on siin, et jääda. Nagu lausus kord USA mõjuvõimsaim pankur J.P. Morgan: “Kuld on raha, kõik muu on vaid krediit.”

Avaldatud portaalis Edasi.org: https://edasi.org/43704/adrian-bachmann-kas-kuld-asub-torjuma-dollarit/