Veebi hooldustööd 2.03.2024 kell 22.00-10.00
Vabandame!
Lisa hinnateavitus

Mis on inflatsiooni ja deflatsiooni tegelikud tähendused?

Avaldatud Mait Kraun kategoorias Kullamaailmast, Maailmast, Kogu uudisvoog või 05.01.2024
Kulla hind (XAU-EUR)
1921,75 EUR/oz
  
+ 30,75 EUR
Hõbeda hind (XAG-EUR)
21,34 EUR/oz
  
+ 0,33 EUR

Pildil Ludvig von Mises.
Tekst on pealkirjadega liigendatud tõlkija poolt

Inflatsiooni, deflatsiooni, hinnatõusu ja hinnalanguse terminite segiajamine on ühiskonnale suureks ohuks, sest võimaldab ja soodustab kahjulikke poliitikaid, kirjutab Austria majanduskoolkonna üks rajajatest Ludvig von Mises oma raamatus “Human Action”.

Järgnevalt avaldame väljavõtte Misese raamatust:

Raha kasulikkuse inimese jaoks määrab alati selle ostujõud. Keegi ei taha oma rahakotis hoida kindlaksmääratud kogust paberit või konkreetse kaaluga raha. Ta tahab hoida konkreetset kogust ostujõudu, mis väljendub mingis raha koguses. Raha ostujõu määrab kindlaks turg – see tekib kohas, kus nõudlus ja pakkumine kokku langevad. Selle tõttu ei saa meil kunagi olla ringluses liiga palju või liiga vähe raha.

Iga indiviid ning indiviidide kogumid saavad raha vahetusväärtusest tulenevaid hüvesid alati nautida, vahet pole, kas kõigi pangatähtede arv on väike või suur. Raha ostujõu muutused seevastu tekitavad muutusi ka ühiskonnaliikmete vahelises jõukuse jaotumises.

Nende inimeste perspektiivist, kes sellistest muutustest võidavad, võib rääkida ebapiisavast või üleliigsest raha kogusest [raha pakkumisest]. Isu selliste muutuste järele võib kulmineeruda poliitikatega, mis hakkavad raha ostujõudu mõjutama. Samas tuleb tõdeda, et raha hulga suurendamine või vähendamine ei muuda seda, millist kasu raha kasutamine ühiskonnale toob.

Indiviidil võib olla raha puudu või on seda üleliia. Abinõu taolise olukorra lahendamisel on aga vastavalt tarbimise vähendamine või investeeringute suurendamine. (Muidugi ei saa sellisel juhul segi ajada vajadusest tulenevat rahapositsiooni suurendamise nõudlust ja isu suurema jõukuse järele.) Terves majanduses olemasolev raha hulk on alati piisav selleks, et kõik saaksid ühiskonnas raha pakutavaid hüvesid kasutada.

Raha ei ole kunagi ostujõult stabiilne

Sellest tulenevalt võib ju arvata, et raha hulga suurendamiseks tehtud kulutused on kõik raiskamine. See tekitab olukorra, et osasid asju, mis esindaksid muidu muid vajalikke teenuseid, kasutatakse rahana. See takistab nende asjade kasutamist muudel otstarvetel ning piirab seetõttu võimalusi inimeste vajadusi ja soove täita. Just selle idee tõttu võtsid Adam Smith ja Ricardo omaks arvamuse, et raha tootmisprotsessi kulude vähendamiseks on hea kasutusele võtta prinditud rahatähed.

Nende jaoks aga, kes on rahanduse ajalugu õppinud, võivad asjad tunduda teisiti. Kui vaadata paberraha inflatsiooni katastroofilisi tagajärgi, siis tuleb tõdeda, et kullatootmise kulud on selle kõrval väike probleem. Ei ole mõtet hakata seletama, et need katastroofid on tekitatud valitsuste poolt, kes on krediidil põhineva raha ja fiat-raha pakutavat võimu väärkasutanud. Ja et mõistlikumad valitsused oleks omaks võtnud mõistlikuma ja kindlama poliitika.

Kuna raha ei saa olla kunagi neutraalne ja ostujõult stabiilne, siis valitsuse plaanid raha hulga muutmiseks ei saa kunagi olla erapooletud või kõigi ühiskonnaliikmete jaoks õiglased. See, mida valitsus raha ostujõuga teeb, sõltub valitsejate isiklikest väärtushinnangutest. See teenib alati teatud gruppide huvisid. Ja seda teiste gruppide arvelt. See ei teeni kunagi üldsuse huvisid.

See, milline kaup valitakse vahetusvahendiks ja milline rahaks, ei ole kunagi tähtsusetu. See määrab ära selle, millised saavad olema raha ostujõu muutused. Ainuke küsimus on selles, kas selle otsuse peaks tegema kaupa (raha) ostvad ja müüvad inimesed või valitsus?

Turg on otsustanud: parim raha on kuld ja hõbe

Väga pikka aega kestnud selektiivse protsessi käigus on turg otsustanud, et kõige parem raha on kuld ja hõbe. Nüüdseks on valitsused juba kaks sajandit turgude poolt tehtud raha meediumi valikusse sekkunud. Isegi kõige fanaatilisemad suure valitsuse toetajad ei julge väita, et see sekkumine on olnud kasulik.

Inflatsiooni ja deflatsiooni mõisted ei ole prakseoloogilised (inimtegevust kirjeldavad) kontseptsioonid. Neid ei loonud ökonomistid, need loodi avalikkuse ja poliitikute poolt.

Nad võtsid omaks populaarse eksiarvamuse, et olemas on neutraalne raha või raha, mille ostujõud on stabiilne. Ja et kindel raha (sound money) peaks olema neutraalne ja ostujõult stabiilne. Sellest vaatepunktist hakati inflatsiooni kirjeldama kui olukorda, kus ostujõud väheneb, ja deflatsiooni kui olukorda, mille tagajärjel ostujõud suureneb.

Need, kes neid termineid rakendavad, ei mõista fakti, et ostujõud ei ole kunagi muutumatu, seega on meil alati inflatsioon või deflatsioon. Nad ignoreerivad seda vältimatut kõikumist seni, kuni need on väiksed ning märkamatud. Neid termineid hakatakse kasutama alles siis, kui ostujõud märkimisväärselt muutub.

See, milline ostujõu muutus üldse tähelepanu väärib, sõltub sellest, kui tähtis see kellegi jaoks isiklikult on. Tundub, et inflatsioon ja deflatsioon on terminid, millel puudub kategooriline täpsus selleks, et neid saaks majanduslike ja katallaktiliste kontseptidena kasutada. Nad on asjakohased ajaloos ja poliitikas.

Katallaktika (teooria, mis uurib seda, miks toodete ja teenuste hinnad on teatud tasemel) puhul ei tasu kunagi ära unustada, mida see inflatsiooni ja deflatsiooni kohta ütleb, kehtib ka siis, kui muutused on väiksed. Tõsi küll, väiksemad muutused on ka väiksemate tagajärgedega kui suured muutused.

Terminid inflatsionism ja deflatsionism, inflatsionist ja deflatsionist, tähistavad poliitilisi programme. Need on suunatud inflatsioonile ja deflatsioonile, mis tekivad raha hulga muutmisest tulenevatest suurtest ostujõu muutusest.

See semantiline revolutsioon on inflatsiooni ja deflatsiooni traditsioonilist tähendust muutnud. Inimesed ei kutsu tänapäeval inflatsiooniks või deflatsiooniks vastavalt raha hulga kasvu või langust. Nad kutsuvad inflatsiooniks ja deflatsiooniks raha hulga muutustest tulenevaid tagajärgi ehk ostujõu muutusi.

Terminite väärkasutamine pole ohutu

See semantiline innovatsioon ei ole sugugi ohutu. See mängib olulist rolli ühiskonna kalduvuses inflatsionismi poole.

Esiteks ei ole järel enam ühtegi terminiti, mis tähistaks seda, mida inflatsioon varasemalt tähistas. Võimatu on võidelda poliitika vastu, millele sa ei saa nime anda. Riigimehed ja kirjutajad ei saa enam raha juurdeloomise küsimärgi alla seadmiseks kasutada terminoloogiat, mida ühiskonnas üheselt mõistetakse.

Kui nad tahavad sellele viidata, peavad nad seda detailselt lahti seletama hakkama. Seda tuleb igas lauses teha uuesti, sest ühte konkreetset sõna ei eksisteeri. Kuna sellel poliitikal ei ole nime, siis muutub see iseenesestmõistetavaks. See hakkab lokkama.

Teine koerus on see, et need, kes tulutult ja lootusetult inflatsiooni vältimatute tagajärgede (hinnatõus) vastu võitlevad, maskeerivad ennast inflatsiooni vastu võitlejateks. Võideldes vaid sümptomitega, jätavad nad mulje, et nad võitlevad probleemi juurpõhjustega. Kuna nad ei hooma raha hulga kasvu ning hinnatõusu põhjuslikke seoseid, teevad nad olukorra ainult hullemaks.

Kõige parem näide on see, kuidas USA, Kanada ja Suurbritannia valitsused oma põllumeestele subsiidiume hakkasid maksma. Hinnalaed vähendavad vastavate kaupade või toorainete pakkumist, sest marginaalsemate tootjate jaoks toob see kaasa kahjumi. Selle olukorra vältimiseks hakkasid valitsused kõrgeimate kuludega põllumehi subsideerima. Nende subsiidiumite eest maksti rahatrükiga.

Kui tarbijad oleksid kõne all olevate toodete eest pidanud kõrgemat hinda maksma, siis järgnevaid inflatsioonilisi efekte poleks kaasnenud. Tarbijad oleksid pidanud kõrgemad kulud kinni maksma rahaga, mis oli eelnevalt juba ringluses. Seega arusaamatused inflatsiooni ja selle tagajärgede osas võivad tuua kaasa veel inflatsiooni.

On selge, et inflatsiooni ja deflatsiooni ümberdefineerimine tekitab palju segadust ja on eksitav. Me peaksime sellise ümberdefineerimise tingimusteta tagasi lükkama.

Lugemissoovitus Teile