Lisa hinnateavitus

Naftasõja telgitagused – USA esitas Saudi-Araabiale ultimaatumi

Avaldatud Jaana kategoorias Maailmast, Kogu uudisvoog või 07.05.2020
Kulla hind (XAU-EUR)
1 547,13 EUR/oz
  
- 15,46 EUR
Hõbeda hind (XAG-EUR)
16,18 EUR/oz
  
- 0,25 EUR

07.05.2020

30. aprillil lekkis avalikkuse ette info drastilistest meetmetest, mille abil Washington survestas Saudi-Araabiat, et veenda viimast tegema kärpeid naftatootmises. Reutersi poolt avaldatud info kohaselt toimus 2. aprillil telefonikõne, milles Ühendriikide president Donald Trump informeeris Saudi-Araabia kroonprints Mohammed bin Salmanit, et juhul kui saudid oma naftatootmist ei kärbi, toovad Ühendriigid oma väed Saudi-Araabiast välja ning annulleerivad islamiriigile antud julgeolekugarantiid. Jõulisel väljaastumisel oli kohene mõju ning 12. aprillil teatas Saudi-Araabia poolt domineeritud OPEC, et kärbib päevatoodangut 9,7 miljoni barreli ulatuses (umbes 10% planeedi naftatoodangust). USA poolt rakendatud meetmete taga on Washingtoni huvi kergitada kokkuvarisenud maailmas naftahinnad taas tasemele, mis võimaldaksid vältida USA naftasektori pankrotistumist ning Ühendriikide hiljuti saavutatud naftasõltumatuse kaotust.

Tegemist oli harvaesineva võimalusega heita pilk globaalse majandusvõimu ja geopoliitika võimumängude telgitagustesse, tavaolukorras on need diplomaatilise kõnepruugi taha varjestatud. Ühtlasi täitus eelmises analüüsis ennustatu, mille kohaselt USAl on olemas suur arsenal mõjuvahendeid, mis lastakse käiku niipea, kui tekib vajadus suunata Saudi-Araabia poliitikat (sh naftapoliitikat) Washingtonile meelepärases suunas.

USA jõuline surve Saudi-Araabiale ei ole ajaloos kaugeltki seninägematu. Esmakordne on aga tõsiasi, et jõuvõtted avalikustati ühe olulisima vasallriigi alandamise hinnaga. Tegemist on informatsiooniga, mis ei leki avalikkusesse kunagi “kogemata” – vähemasti mitte maailma juhtiva uudisteagentuuri (Reuters) kaudu. Planeedi suurimate (kergesti kättesaadavate ja tõestatud) naftareservidega islamiriik on olnud Washingtoni globaalmajanduslike ja geopoliitiliste programmide käsutäitjaks juba kolmveerand sajandit.

Nagu varem märgitud, ei mängi Saudi-Araabia maailma kolme naftagigandi omavahelises mõõduvõtus Ühendriikide ja Venemaaga ligilähedaseltki samas kaalukategoorias ning saab teostada oma tahet üksnes USA ning lääneriikide poolt heakskiidetud piirides. Kui USA on kõikide võimuinstrumentide tervikut arvesse võttes jätkuvalt maailma võimsaim riik, siis Saudi-Araabia on suures pildis protektoraat, mis ise ei ole täisväärtuslik geopoliitline subjekt.

Jutud saudide rahavõimu ja aktiivse lobitöö suurest maksvusest USA poliitilises protsessis on suuresti müüt. Tasub meeles pidada reaalseid jõudude vahekordi. USA varade kogumaht ulatub 98 triljoni dollarini, samas kui Saudi-Araabia (bilanssi arvatud) rikkuse netoväärtus küündib vaevu 0,9 triljoni dollarini. Mis peamine, lõviosa Saudi-Araabia reservidest on lahutamatult seotud USA poolt kontrollitud finantssüsteemiga ning USA võib need konfiskeerida või annulleerida allkirjade ja nupuvajutuste alusel. Ühendriikide kontroll saudide üle on nii finantsiline kui ka militaarne. Ametlikult on maailma suuruselt 5. sõjaliste kulutustega riik aastakümnete jooksul kuhjanud kokku sadade miljardite väärtuses relvastust, ent muljetavaldav arsenal on põhiosas hoiustatud kasutamiseks välismaiste spetsialistide poolt ning on USA informatsioonilis-logistilise toeta kasutamiskõlbmatu. Lõppastmes on nii saudide rikkus kui ka julgeolek tervenisti USA meelevallas.

President Trump võõrustamas kroonprints Bin Salmanit Valges majas 20.03.2018, tunnustades saudide järjekordset 12,5 miljardi dollari suurust relvaostu Ühendriikidest (summa, mis on võrdne Saksamaa iga-aastase relvahankega). Kuigi Saudi-Araabia on aastakümneid ostnud USAst, Suurbritanniast ning Prantsusmaalt islamiriikide kõige moodsamat sõjatehnikat, on riigi kõrgtehnoloogilised relvasüsteemid faktiliselt kasutatavad vaid Lääneriikide toel.

 

Võttes arvesse Saudi-Araabia täielikku militaarset ja majanduslikku sõltuvust Ühendriikidest, muutub muuhulgas raskestiusutavaks maailma ajakirjanduses levinud narratiiv, mille kohaselt on saudid pidanud aastaid omaalgatuslikult naftasõda Ühendriikide energeetikahuvide vastu. Aastasadade jooksul klannidevahelistes võimumängudes intuitiivselt jõudude vahekordi tunnetanud saudide poolt oleks ebaloogiline hammustada sedavõrd julgelt kätt, mis toidab, kaitseb ning vajadusel ka karistab. Pusletükid ei sobitu kokku ning on tõenäoline, et maailmaturgudel aastaid hindu langetanud saudide naftapumpamine on toimunud kui mitte Washingtoni käsul, siis heakskiidul.

Saudi-Araabia naftapoliitikat on tegelikkuses juba enam kui pool sajandit kujundatud eeskätt Washingtoni ja alles siis Riyadi soove silmas pidades. 1970ndatel oli USA huvides kõrge naftahind, mis pidi garanteerima, et kulla tagatise kaotanud dollar säilitaks maailma reservvaluuta staatuse “musta kulla” abil, mida Washington survestas OPECi riike müüma vaid dollarite eest. 1986 muutus aga prioriteediks NSV Liidu naftatulude kokku kukutamine madalate naftahindade kaudu, mis saavutati Saudi Araabia tootmise järsu tõstmise läbi. Kumbagi neist strateegilistest otsustest, mis määras naftatootmise taseme ja sellest tingitud maailmaturu naftahinna kohta, ei langetatud Riyadis, vaid Washingtonis.

Äsja aset leidnud karm korralekutsumine ei ole tõenäoliselt mitte saudide isepäisuse, vaid USA erinevate võimuringkondade vastandlike geopoliitiliste prioriteetide tulemus, milles noor kroonprints ei suutnud adekvaatselt orienteeruda. Kõige tõenäolisemalt on Washingtonis peale jäänud USA dollari reservvaluuta staatust ja naftasõltumatust prioriseeriva seltskonna tahe, mitte Venemaa ja Iraani survestamist eelistav grupeering. Kaudselt tähendaks see seda, et USA geopoliitikat vormivate kaadrite seas on hakanud tooni andma jõud, mis aktsepteerivad külma sõja järgse hegemoonia taandumist ning tunnetavad vajadust vundamenteerida Ühendriikide tulevikku primus inter pares rollis, selmet püüda enam teostamatut unistust valitseda maailma. See on aga areng, millel on kaugeleulatuvad tagajärjed mitte üksnes Saudi-Araabiale, vaid kõikidele USA klientriikidele terves maailmas.

Saudi-Araabia enda tulevik on hetkel ebaselgete kontuuridega ja tume(nev). Kuigi maailm vajab käesoleval sajandil jätkuvalt suurtes kogustes naftat, on OPECi juhtriigi võime mõjutada maailma naftaturge kammitsetud mitte üksnes USA protektoraadi hullusärgi poolt, vaid ka kuningriigi pidevalt langeva osakaalu tõttu maailma kogutootmises.

Püsivalt madalad naftahinnad tähendaksid saudidele ühiskonna kollapsit vähem kui 10 aasta jooksul, kuna eksporditulude kokku kuivades variseks kokku riigi võime finantseerida infrastruktuuri käitavat võõrtööjõudu ning subsideerida sisuliselt sõltlaste staatuses eksisteerivat põliselanikkonda.

Pilt ei ole lootustandev. 50% Saudi-Araabia kodanikest moodustavad ülalpeetava elu nautivad alahõivatud ja alakvalifitseeritud noored, riigi materiaaltehniline baas sõltub täielikult imporditud infrastruktuurist ning välismaiste spetsialistide oskusteabest, 98,4% territooriumist on aga elamiskõlbmatu kõrb.

Kõige ohtlikum stsenaarium Saudi-Araabia jaoks realiseeruks olukorras, kus USA-l kaob huvi ja/või võime tagada olemasolevat korda, ent samas ka valmisolek lubada Lähis-Ida libisemine Hiina mõjusfääri, millel on nii (kasvav) isu nafta järele kui ka materiaaltehniline baas tagada välismaailmast sõltuva regiooni eluolu. Hetkeseisuga on vastav stsenaarium paraku kõige tõenäolisem.

 

 


Adrian Bachmann - Tavid AS, analüütikAdrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.


 

Lugemissoovitus Teile