13.05.2020

Kommenteerib TAVIDi peaanalüütik Adrian Bachmann

Rahanduse ja globaalmajanduse teemaline uudisteportaal Zerohedge avaldas hiljuti endise JPMorgan Chase’i panga anonüümseks jääda sooviva ökonomisti lühiülevaate põhjustest, miks ta peab tõenäoliseks, et hüperinflatsioonilises stsenaariumis variseb globaalne finantssüsteem peagi kokku.

JPMorgani näol on tegemist USA suurima pangaga, mis kuulub Ühendriikide nelja suure panganduskontserni etteotsa. Nelik haldab üle poole kõikidest USA füüsiliste ja juriidiliste isikute varadest ning sisuliselt valitseb USA finantsmajanduslikku käekäiku, moodustades nn “liiga suur ,et ebaõnnestuda” (too big to fail) panganduskartelli tuuma nii finantsvarade kogumahu kui ka poliitiliste sidemete ulatuse poolest. Põhimõtteliselt on tegemist kartelliga, mis on mehitatud “pöörleva ukse” põhimõttel – sama kaader pöörleb pidevalt USA keskpanga ja Ühendriikide suurimate kommerts- ja investeerimispankade vahel. Kaader, keda esmaklassiline geopoliitika- ja geoökonoomikateemaliste kirjutiste autor William Engdahl kirjeldab oma teoses “Rahajumalad”.

Sellest tulenevalt väärib JPMorgani endise ökonomisti prognoos tähelepanu mitte üksnes selle tõttu, mida öeldakse, vaid ka selle tõttu, kes ütleb. Anonüümse “vilepuhuja” prognoos resoneerub täielikult Tavidi uudisteportaalis varem avaldatud analüüsidega võlapõhise rahasüsteemi toimimisloogikasse sisseprogrammeeritud kollapsist. Allpool on eesti keelde tõlgitud prognoosi terviktekst.

Kõik on mullistunud

Lugejate jaoks ei tule üllatusena, et mull, mis on paisunud lakkamatult alates 2009. aastast, peab paratamatult lõhkema. Ülilõtv rahapoliitika kombineerituna kasvanud kogupakkumisest tulenevate deflatsiooniliste painetega ja investorite tootlusenäljaga üha suuremate riskide kiuste, tähendas, et käesoleva kriisi alguseks olid kõik varaklassid jõudnud rekordilistesse kõrgustesse.

Tänaseks ei tule tõsiasi, et tegemist on mulliga, enam kellelegi üllatusena. Oli ootuspärane, et mull pidi lõhkema, ka siis, kui selle lõhki plaksatamise instrument globaalse pandeemia kujul oli veel aimamatu. Nagu kõik mullid, ootas ka üüratuks paisunud “kõige” mull torget, mis pidi saabuma varem või hiljem. Olgu astlaks siis krediidikriis, likviidsusdefitsiidist tingitud pankrotid, terrorirünnak, looduskatastroof või pandeemia – turgude hapruse määr oli jõudnud tasemeni, mis ei oleks võimaldanud toime tulla ühegi esimese kategooria riskiga.

“Täiuslik tormi” kutsusid esile väga paljud tegurid kombineerituna. Reaalsusest irdunud krediidireitingud, võlakoorma all ägavad bilansid, aktsiate tagasiostmine, ekspansiivne rahapoliitika ning kõige aluseks olev võlgnevuse kogumäär, mis oli täielikult kontrolli alt väljunud.

Turu väljavaated

Esmalt on oodata energeetikafirmade pankrotilainet, millele järgnevad jaekaubanduse- ja puhkesektorite (turism, sport, harrastustegevus) kollapsid. Nende sektorite maksejõuetus sunnib varem või hiljem krediidiasutusi olukorda, kus valida on pankade järjekordse päästeprogrammi või suurpankade pankroti vahel. Hetkel on juba näha, kuidas pangad on aeglustanud krediidipakkumist nagu 2008-2009 finantskriisi ajal, aimates ette potentsiaalsete klientide maksejõuetust. Tõsi, uue hiiglasliku krediidilaine harjal võib täielikku hävingut veel edasi lükata, kuna puudub poliitiline valmisolek massilisteks pankrottideks (eriti USA presidendivalimiste aastal).

Föderaalreservi bilanss. Koroonapaanika eskaleerudes hakkas keskpank massiliselt raha juurde trükkima.

Igal oinal on oma mihklipäev ning “USA süsteemselt olulised” pangad sammuvad vääramatult oma Lehman-Brothers-hetke poole (märkus: Lehman Brothers oli USA juhtiv investeerimispank, mille pankrotist sai alguse 2007-2009 finantskriis). Kuna seaduseandjad kindlasti ei luba süsteemselt oluliste krediidiasutuste kokkuvarisemist – selle stsenaariumiga kaasneks suur sotsioökonoomiline katastroof – tekib küsimus: mis on järgmise päästeoperatsiooni hind?

• Mis hinnaga on võimalik vältida maailma Deutsche Bankade pankrotti (märkus: Deutsche Bank on Saksa suurim panganduskontsern, mis on tehniliselt pankrotis – selle ühe maailma suurimate pankade pankrot tõmbaks endaga kaasa kogu Saksamaa ja Euroopa majanduse)?
• Mis hinnaga saab hoida ära hoida massirahutusi – inimesed, kellele pole ei tööd, sissetulekuid ega tulevikuperspektiive, hakkavad kindlasti mässama?
• Mis hinnaga saab suuri institutsioonilisi müüjaid hoida turgudel, et need ei tormaks oma finantsvarasid sisse kasseerima?
• Mis hinnaga saab jätkata USA rekordiliste jooksevkonto defitsiitide ja eelarve defitsiitide finantseerimist? (märkus: USA dollari reservvaluuta positsiooni kuritarvitades impordib USA maailmast juba aastakümneid triljonite dollarite eest rohkem kaupa kui ekspordib, saades hüviseid sisuliselt tasuta. See on dollariimpeeriumi olemus.)
• Milliseks kujuneb COVID-19 kaose haldamise majanduslik lõpparve?
• Milliseks kujuneb lõputu rahatrüki koguhind?
• Mis saab olema… jne, jne

Rubiconi ületamine

27. aprillil jooksis CNBCs lugu pealkirjaga “Miks koroonakriis võib sundida keskpankureid loobuma inflatsiooni kontrolli all hoidmisest“. Juhul kui keskpankurid tõepoolest loobuvad inflatsiooni kontrolli all hoidmisest (märkus: see on keskpankade üks ametlikult välja kuulutatud põhieesmärke), siis võime tõepoolest tõdeda, et oleme ületanud rubiconi täiesti ettearvamatute tagajärgede maailma.

Poliitikakujundajad on sündmuste käigust endiselt lootusetult maha jäänud, nad pole 2008/2009 kriisist midagi õppinud. Juhul kui keskpankurid loobuvad lõplikult oma inflatsiooni ohjamise mandaadist ning likvideerivad rahatrükilt viimasedki pidurid, on meie kurss seatud ühemõtteliselt Weimari Saksamaa stiilis hüperinflatsioonilise stsenaariumi suunal.

Olukorras, kus globaalne tootmine käib koos kogunõudlusega alla, ent ringluses olev rahamass kasvab, kergitades üles kokkuvarisenud aktsiaturge ja kõiki muid varaliike, on vaid aja küsimus, millal inflatsioon kontrolli alt väljub.

Kui keskpangad kas ostavad ettevõtete võlakirju otse või aktsepteerivad neid tagatisena, on vaid aja küsimus ka see, millal hakkavad keskpangad otse ettevõtete osakapitali ostma. Elame juba uues reaalsuses – vabaturg on sisuliselt surnud ning asendunud (märkus: keskpankade poolt kontrollitud) plaanikomitee süsteemiga.

2020. aasta märtsis kokku varisenud aktsiaturgude kerkimine on ajutine nähtus. Absoluutselt mitte ükski makroökonoomiline indikaator ei ole näidanud paranemise märke – kogu illusiooni hoitakse üleval vaid keskpankade rahatrükkimise armust. Oodata on aktsiaturgude korrektuuri tagasi vähemalt märtsi madalpunktini.

Kahel graafikul on kujutatud maailma aktsiaturgude tase (rohelisega) ning maailma keskpankade varade bilanss (punasega). Graafiku korrelatsioon on sedavõrd täpne, et ei jäta ruumi  kahtlustele. Kogu aktsiaturgude taastumine on vaid keskpankade rahatrüki abil saavutatud illusioon, millel puudub igasugune reaalmajanduslik alus.

Keskpangad trükivad mitte millegagi tagatud raha nagu enne viimsepäeva õhtut (märkus – enne 1971 ei olnud maailmas inflatsiooni ja raha oli kindel hoiustamisvahend, kuna maailma valuutad olid seotud dollariga, mis oli toona tagatud kullareservidega). Negatiivsete intressimäärade terendamine USAs, kokku varisenud globaalne kaubandus ja kogupakkumine teeb järsu inflatsiooniplahvatuse stsenaariumi ülitõenäoliseks.

Kui kollaps peaks saabuma, sõltub kõikide inimeste tulevik sellest, kuhu nad on oma vara paigutanud. Kui vähegi võimalik, siis otsige inflatsioonikindlaid varaliike (märkus: ainus täiesti kindel vaheväärtuseks sobiv varaliik on füüsiline kuld koos vahetut tarbimisväärtust omavate reaalvaradega – teravili, kütus, puhas vesi jms). Selleks ajaks, kui katastroof saabub, omavad on enamuse aktsiaid ja võlakirju suure tõenäosusega keskpankade omanduses – see on märk, mida jälgida ning mis indikeerib, et inflatsioon on peatselt plahvatamas.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.