Vara kadumise hirmus sakslased ostavad kulda kokku

Paljud kullainvestorid võivad olla mures, et Föderaalreserv võib oma rahalisi stiimuleid koomale tõmmata, kuid sakslased tegelevad sellest hoolimata endiselt kokku ostmisega.

Maailma Kullanõukogu (World Gold Council – WGC) andmetel on Saksamaal, mis on ajalooliselt Euroopa suurim müntide ja kangide ostja, jõudnud nõudlus füüsiliste väärismetallide järele aasta esimeses pooles kõrgeima tasemeni alates vähemalt 2009. aastast. Ehkki ka teiste lääneriikide turud on tegelenud jõudsalt ostmisega, on sakslased iseäranis aktiivselt hakanud oma vara inflatsiooni hirmus riskide leevendamiseks kulda paigutama. Ka müüjate sõnul on äri endiselt hea.

„Pika ajalooga hirm inflatsiooni ees on meie DNA-sse sisse kirjutatud. Nüüd on  inflatsiooni oht hakanud tuure koguma,” ütles Raphael Scherer, väärismetalle vahendava ettevõtte Philoro Edelmetalle GmbH tegevdirektor. Philoro kulla müük on niigi tugeva 2020. aastaga võrreldes kasvanud 25%. „Väärismetallid on väga positiivse väljavaatega.”

Sakslaste armastus kulla vastu pärineb saja aasta tagusest Weimari vabariigi hüperinflatsiooni ajast, mille tagajärjel tarbijate ostujõud täielikult kokku kukkus. Saksamaa majanduse taasavamine eelmisel kuul aitas inflatsioonil tõusta viimase kümnendi rekordtasemele. Kullale lisab atraktiivsust ka selle mitteallumine Euroopas kehtestatud negatiivsetele intressimääradele, ütles Scherer.

Aasta esimesel poolel kasvas Saksamaal nõudlus müntide ja kangide järele eelmise kuue kuuga võrreldes 35%. WGC andmetel oli see näitaja mujal maailmas 20%.

Mure stiimulite vähendamise pärast

Sellegipoolest on kulla hind alates juuni algusest peaaegu 7% langenud, kuna turg valmistub selleks, et Föderaalreserv tõmbab koomale oma tohutuid stimuleerivaid meetmeid, mis aitasid väärismetalli 2020. aastal selle rekordilisele tasemele viia. Kauplejad hoidsid 27. augustil toimunud USA keskpanga Jackson Hole’i majandussümpoosionil silma peal, et stiimulite vähendamise ajastusest aimu saada.

Teisel pool Atlandi ookeani on Euroopa Keskpanga lähiaastate intressitõusu ootused tagasihoidlikud. Isegi kui globaalsed hinnad vähenevad, võib see toetada sakslaste nõudlust kulla järele.

Kuld on „alati saksa investorite jaoks olulist rolli mänginud,” ütles kulla rafineerimise ettevõtte Heraeus Metals Germany GmbH & Co. KG vanemkaupleja Alexander Zumpfe. „Viimastel aastatel kasvanud ostuhuvi tõttu on see aga veelgi rohkem esile kerkinud.”

Kommenteerib Adrian Bachmann

Vaatamata sellele, et Saksamaa ise praktiliselt kulda ei kaevanda ning omab maailmamastaabis tagasihoidlikke reserve, on Euroopa majandusmootori finantsvundament rajatud nii riiklikul kui ka eraisikute tasandil kindlalt, ent diskreetselt kullale. Umbes 75% Saksamaa elanikest omavad kulda ning Bundesbanki strateegilistest riigireservidest on 72,8% hoiustatud kullas.

Maailma mastaabis on sakslased ligi 9000 tonnise erakätes hoiustatud kullavaruga India (25 000 tonni) ja Hiina (üle 20 000 tonni) järel kolmandal kohal. Samas arvestades füüsilise kulla hulka elaniku kohta, on Saksamaa maailma juhtivate majandusvõimude seas kindlalt esikohal.

Sakslaste suure kullaisu algpõhjused on ajaloolised. Viimase sajandi jooksul kaks maailmasõda, mitu hüperinflatsiooni ja rahareformi üle elanud rahvas on läbi traumaatiliste kogemuste saanud selgeks, et murranguliste sündmuste korral on ainus kehtiv vääring kuld. Ka II maailmasõja ajal eelistasid Saksamaa kaubanduspartnerid maksevahendina pabermargale kulda (see on kriisi- ja sõjaolukorras tavapärane).

Geostrateegilisest vaatevinklist on piiratud tooraineressurssidega ning põllumajanduslikult mitteautonoomse Saksamaa erakordsed füüsilise kulla varud hindamatu väärtusega reserv. Kuld tagab Saksa riigi ostujõu säilimise kõige robustsemal viisil ka ekstreemsetes olukordades, kui riikidevahelised valuuta- ja panganduskokkulepped enam ei kehti või kui barterkaubandus ei ole võimalik, kuna globaalsetest allhankijatest sõltuvad tootmisliinid on seiskunud ning krüpteeritud elektroonilised finantskanalid on kas saboteeritud või füüsiliselt hävitatud.

Artikkel ilmus algselt uudisteportaalis Makroskoop