Kuld on oma ajaloolist reservvara positsiooni tagasi võtmas

07.05.2026
Tõlkis: Tavidi analüütik Mait Kraun

Kuld on taastamas oma rolli peamise reservvarana ning selle osakaal keskpankade reservides naaseb ajalooliste tasemete juurde, kirjutab Bloombergi kolumnist John Stepek.

Järgnevalt avaldame John Stepeki arvamusloo, mis ilmus portaalis Bloomberg:

Iraani sõda algas kaks kuud tagasi. Pärast seda on toimunud varahindades mitmeid oodatud liikumisi. Näiteks nafta hind on väga palju tõusnud. Aga on olnud ka ootamatuid liikumisi – näiteks see, et ajal, mil Hormuzi väin on olnud suletud, on USA aktsiaturud teinud uusi rekordeid.

Paljude jaoks on kõige enam aga silma torganud kulla hinnaliikumine. Kuld, mida peetakse kaitseks geopoliitiliste sündmuste vastu, on alates sõja algusest odavnenud enam kui 10 protsenti. Sellega on kuld alates sõja algusest üks halvimaid varaklasse.

Deutsche Banki makrostrateeg kirjutas hiljuti, et kuld hakkas langema pärast väga kiiret hinnatõusu ning seda ajal, mil ootused intressimäärade tõusu osas kasvasid (Iraani sõja inflatsiooniliste mõjude tõttu). See pole kollasele metallile eriti kaasa aidanud. Seega kulla nõrkus ei ole täielik müsteerium. Aga see tekitab uue küsimuse: kas kulla pulliturg on läbi?

Sellele küsimusele vastamiseks peaksime vaatama, miks kulla hind üldse nii palju tõusnud on. Ja selles osas on üldiselt inimeste seas konsensus – erinevalt varasematest tõusudest on seekord keskpankade nõudlus kulla järele väga suur. Seega tekib veel üks küsimus: kas keskpangad jätkavad oma reservide suurendamist?

Selles osas on väga huvitav vaadata Deutsche Banki uuringuid, mida on koostanud Mallika Sachdeva ja Michael Hsueh. Lühike kokkuvõte – nad leiavad, et tõenäoliselt jätkavad keskpangad ostmist. Sachdeva ja Hsueh näitavad, kuidas keskpankade kullareservide ajalugu toetab seda teesi.

Kuld oli rahasüsteemi osa kuni 1970ndate alguseni, mil USA president Richard Nixon otsustas kullastandardi kaotada. Toona said teised riigid dollareid vahetada fikseeritud hinna alusel kullaks. Kulla hind, mille hind ei olnud enam fikseeritud, tõusis terve kümnendi vältel ning saavutas oma hinnatipu 1980. aastal.

Seejärel tabas kulda pikaajaline hinnalangus – täielike põhjadeni jõudis kuld alles 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses (toona müüs Ühendkuningriik poole oma kullareservidest). Seejärel turg pöördus ning algas massiivne pulliturg, mis kestis 2011. aastani.

Selle loo rääkimine tekitab mulje, et me lõikasime kulla maailma rahasüsteemist välja ning pärast mõne probleemi lahendamist liikusid kõik uude maailma, kus uus standard oli USA dollar.

1990ndad oli tõeliselt ebatavaline kümnend

Deutsche Bank paneb asjad aga teise valgusesse, keskendudes keskpankade rollile. Analüütikud kirjutavad, et tõeline pöördepunkt saabus kulla jaoks 1990ndatel, mitte 1980ndatel. Kuni 90ndateni oli kulla osakaal reservides „suurem kui fiat-dollaril,“ nentisid nad.

Teisisõnu – keskpangad hoidsid rohkem kulda kui dollareid. Seega, mis muutus? Geopoliitika. Berliini müür langes. Jaapani varamull lõhkes. Konkurendid langesid ja USAst sai hegemoon. Lisaks sellele oli USA rahandus väga heas seisus ning inflatsioon oli kontrolli all.

See muutis USA riigivõlakirjad kulla kõrval väga atraktiivseks alternatiiviks. Need olid likviidsed, maksid intressi ja nende varundamine ei maksnud midagi. Selle tulemusel hakkasid arenenud riikide keskpangad kulda müüma. Samal ajal toimus kaubanduses globaliseerumine, mis tähendas, et arenevate riikide keskpangad said tänu kaubanduse ülejäägile kontole hulganisti dollareid.

Kõige selle tulemusel langes kulla osakaal keskpankade reservides järsult. Kui 1980. aastal oli see 40 protsenti, siis 2008. aasta finantskriisiks oli see kukkunud 10 protsendini.

Sellest perspektiivist vaadates ei olnud USA dollarile üleminek seotud kulla lahtisidumisega rahasüsteemist. Selle põhjuseks olid rahulikum geopoliitika ning ülemaailmsete kaubandusmahtude kiire kasv. USA oli küllaltki healoomuline superjõud, mis aitas dollaril saada kõige atraktiivsemaks reservvaraks, mida hoida.

Kui seda niipidi vaadata, siis on hakkate nägema, kuidas asjad saavad pöörduda. Geopoliitika muutub iga päevaga ainult segasemaks ja kuigi „deglobaliseerumine“ on keeruline kontseptsioon, siis 2008. aasta oli pöördepunkt. Ja globaalse kaubanduse väljavaade ei ole eriti hea. Seega põhjus, miks USA dollar peaks olema dominantne reservara, ei ole enam nii selge. Ja me oleme praegu juba seda muutust nägemas.

Alates finantskriisist on arenevate riikide keskpangad olnud stabiilsed kullaostjad. Deutsche Bank tõi välja, et nad on viimase 17 aasta jooksul ostnud umbes 225 miljonit troiuntsi kulda. Seega nad on ostnud rohkem kulda kui arenevad riigid jõudsid 90ndatel müüa. Sellegi poolest on arenevate riikide keskpankades kulla osakaal poole väiksem kui arenenud riikides.

Me oleme nüüd jõudnud punkti, kus keskpankade kullaostud ning kulla hinnatõus on viimase nelja aastaga kulla osakaalu reservides kahekordistanud – praeguseks on need jõudnud 30 protsendini. USA dollari osakaal jõudis oma tippu 2000ndate alguses, mil see oli umbes 60 protsenti. Praeguseks on see kukkunud umbes 40 protsendini.

Seega, mis juhtub järgmisena? Deutsche Banki meeskond arvab, et trend veel kestab. Esiteks – enne 1990ndaid kõikus kulla osakaal reservides 40 ja 70 protsendi vahel. See tähendab, et reservid peaksid selle tasemeni jõudmiseks kasvama veel vähemalt 10 protsendi võrra.

See võib vabalt juhtuda, kui arenevate riikide keskpangad jätkavad kulla kokkuostmist, et viia oma reservid lähemale arenenud riikide tasemetele. Teine võimalus on see, et vähendatakse dollarireserve. Üks nendest stsenaariumitest – kulla kokkostmise jätkamine – on kulla hinna jaoks tunduvalt positiivsem.

Selles osas on paslik mainida, et kuigi märtsis olid mitmed olulised keskpangad kulda müümas, siis kvartali lõikes on ostud eelmise aastaga võrreldes kasvanud, selgub Maailma Kullanõukogu andmetest.

Ja kuna USA on otsustanud, et hegemooni rolli nad enam nii oluliseks ei pea, siis on raske näha, kuidas arenevate riikide huvi oma varade hajutamise vastu väheneks.

Lühidalt – kuld on võtmas tagasi oma reservvara positsiooni. Ja see raamistik eeldab, et kuld ei ole tegelikult kuhugile läinudki. Lihtsalt 1990ndad oli ebatavaline ja imeväärne kümnend. Seega peaks sellel pulliturul olema mitmeid tõusufaase.

Investeerimise seisukohast rõhutaks ma ikka ja jälle sama seisukohta. See, kuidas sa kullale lähened, sõltub varade allokatsioonist. Otsusta, milline osa sinu portfellist peaks kullas olema. Seejärel kohenda seda aega-ajalt vastavalt sellele, kas sinu arvates on kuld üle- või alahinnatud. Ja üle ei tasu selles osas mõelda.