23.04.2026
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Endine kriisiaja USA rahandusminister Henry Paulson ütles, et Ühendriikide ametivõimud peaksid valmistama ette hädaolukorra plaani juhuks, kui nõudlus USA riigivõlakirjade järele järsult kokku variseb.

Paulsoni sõnul on USA riigivõlg väga suureks paisunud ning mured selle pärast on kuhjumas. Kui investorid lõpuks võlakirju massiliselt müüma hakkavad, on sellel “rängad” tagajärjed.

“Meil on vaja riiulisse hädaolukorra plaani, mis on suunatud ning lühiajaline. Plaani, mida saaks kasutada juhul, kui me vastu seina jookseme,” selgitas Paulson. Tema kommentaarid pärinevad Bloombergile antud videointervjuust.

Endine rahandusminister rääkis niinimetatud break the glass plaanist. Break the glass plan on inglisekeelne väljend, millega viidatakse klaasi purustamisele juhul, kui on vaja kiiresti kasutada tulekustutit.

“Väga ohtlik asi”

Paulson töötas rahandusministrina aastatel 2006-2009. Ta oli seega minister ka globaalse finantskriisi ajal, mis sai alguse just USAst. Tema sõnul vajaks USA riigivõla turu potentsiaalne kokkuvarisemine täiesti uut lähenemist, mis on väga erinev finantskriisi ajastu lahendustest.

“Vaatamata finantskriisi tõsidusele olid valitsusel tollal rahanduslikud meetmed krediidituru languse ohjeldamiseks,” selgitas Paulson. “Me saime sekkuda ja selle jama ära koristada.”

USA riigivõla kriisi puhul oleks olukord aga teistsugune: “Kui joostakse vastu seina ja proovitakse selles olukorras riigilaenu juurde võtta, siis saab keskpangast ainuke ostja, võlakirjade hinnad langevad ja intressid lähevad üles. See on väga ohtlik asi.”

“Võla nõiaringi” stsenaarium

Bloomberg kirjutab, et USA eelarve eksperdid on juba aastaid “võlaspiraali” eest hoiatanud. Võlaspiraal on olukord, kus riigivõlg tõuseb nii kõrgele tasemele, et ajendatuna kõrgematest riskidest hakkavad investorid riigivõlakirjade pealt nõudma kõrgemat intressi. See omakorda suurendab valitsuse intressimakseid, mis omakorda suurendab eelarve puudujääki. Tulemusena nõutakse veelgi kõrgemaid intresse ning protsess muutub tsükliliseks.

Ekstreemsema stsenaariumi realiseerumisel, kus USA ei saa turult piisavalt uusi laene eelmiste laenude ja intresside tasumiseks, tõttaks ilmselt appi Föderaalreserv. Keskpank hakkaks sellises olukorras tegema tugioste.

“Inimesed küsivad, millal me selle seina vastu jookseme? Muidugi ma ei tea, millal. Seda on võimatu teada,” ütles Paulson. “Kui see lõpuks juhtub, saavad tagajärjed olema rängad ja me peame nendeks valmis olema.”

Mis oleks lahendus?

Paulson ei täpsustanud, milline hädaolukorra plaan täpselt välja peaks nägema. Küll aga nentis eksminister, et on ka häid uudiseid: “USA on rikas riik, seega on meil palju võimalusi eelarve puudujäägiga tegelemiseks.”

“See tähendab, et tulusid ja makse on vaja tõsta ning kulusid vähendada,” selgitas ta. “Samuti tuleb üle vaadata sotsiaalkindlustuse ja tervishoiu programmid. Tulusid saab suurendada ka ilma majanduskasvu oluliselt pidurdamata, kui kaotada maksuseadustes olevad lüngad.”

Tegelik väljakutse on Paulsoni sõnul aga seadusandjate tegevus: “Ma olen Kongressiga ka varem töötanud. Kongressile ei meeldi tegeleda ebameeldivate asjadega, neid tehakse alles siis, kui reaalne kriis on kohal.”

Viimase kolme aasta jooksul on USA riigieelarve puudujääk olnud umbes 6 protsenti sisemajanduse koguproduktist. Ajalugu vaadates on tegemist erakordselt suure puudujäägiga, mida oleme varem näinud vaid sõja ning sügavate majanduslanguste ajal. Prognoositakse, et puudujääk jääb nõnda kõrgele tasemele terve järgmise kümnendi vältel, selgub CBO andmetest.

Tavidi analüütik Mait Krauni kommentaar:

See, et USA tüürib praegusel kursil selgelt võlakriisi poole, ei tohiks enam kellelegi üllatusena tulla. Küll aga on mõnevõrra üllatuslik, et seda teemat käsitleb nõnda otsekoheselt USA endine rahandusminister.

Nagu üleval pool olevalt graafikult näha, on USA riigivõlg tõusnud SKP-ga võrreldes kõrgeima tasemeni alates II maailmasõjast.

Kuigi USA riigivõla jätkusuutmatust kursist on räägitud juba aastakümneid, siis suuremat kriisi pole Ühendriikides veel tulnud. Miks? Siinkohal on kõige olulisemaks faktoriks intressimäärad. Intress, mida USA pidi oma riigivõla pealt maksma, hakkas nimelt 1980. aastal langema ning jõudis oma absoluutsesse madalpunkti 2020. aasta kevadel. On loogiline, et tolle perioodi jooksul mingeid tõsisemaid tagajärgi ei kaasnenud, sest aina madalamad intressid tähendasid, et varasemaid laene sai refinantseerida järjest madalama intressiga uute laenudega. Märkimisväärset intressimaksete tõusu ei tulnud, riigivõlg kasvas samal ajal aga mühinal.

Minu hinnangul on madalate intresside trend nüüd jäädavalt pöördunud ning pikaajaliselt liiguvad intressid üles. Kuigi viimased paar aastat on intressid liikunud külgsuunaliselt, on minu jaoks vaid aja küsimus, millal tuleb järgmine tõus.

Matemaatiliselt on USA juba möödas punktist, kus oleks olnud võimalik eelarve probleemid lahendada viisil, mis võimaldaks võlal põhineval süsteemil veel mõnda aega tavapärast edasi toimida. Minu hinnangul oleks viimane aeg muutusteks olnud aastatel 2017-2018. Lumepall, mis mäe tipust veerema pandi, on jõudnud poolele maale ning seda pole võimalik enam peatada.

Allpool on näha, et aastatel 2020-2022 toimunud intresside tõus on USA intressimakseid juba praeguseks märkimisväärselt paisutanud. On vaid aja küsimus, millal investorid intressid veelgi kõrgemale suruvad. See viib intressimaksed omakorda veelgi kõrgemale. Kuigi sellega võib minna veel aastaid, oleme Paulsoni kirjeldatud nõiaringile aina lähemale jõudmas.

USA riigivõla dünaamikast ning sellest, kuidas võlamull on lõhkemas, kirjutasin pikema loo juba 2024. aasta kevadel:

Suur lugu: USA riigivõla mull on just praegu meie silme ees lõhkemas

Sellest, kuidas lääneriigid on liikumas praegusel kursil sünkroniseeritud võlakriisi poole, tegin eelmise aasta sügisel ka selgitava video: