Ajalugu
Preisi kotkas ja Saksamaa kuldmark
Kullast 20-margasel torkab silma kõikvõimas keisrikotkas, mida kujutatakse iga mündi tagumisel küljel. Detailirohke ja muljetavaldava meistelikkusega kujundatud kotkas Saksa keisririigi vapil jutustab Saksa riigi sajanditepikkusest ajaloost.
Enne Saksamaa ühendamist ühtseks riigiks 1871. aastal koosnes selle territoorium mitmest eri riigist –kuningriike, hertsogkondi ja linnriike juhtis rida erinevad aadlikke, kuninglikke perekondi ja ainuvalitsejaid. Tähtsaim neist oli Hohenzollernite dünastia, kuninglik perekond, mille juured ulatuvad tagasi 11. sajandisse. Hohenzollernite suguvõsast olid pärit mõned tähelepanuväärsed kuningad, kes valitsesid Preisi kuningriiki ja hilisemat Saksa keisririiki.
Üks kuningatest oli Wilhelm I, Wilhelm II vanaisa ja Preisi kuningriigi valitseja aastatel 1861–1888. Preisi kuningriik oli tol ajal tähelepanuväärne sõjaline jõud ja võimsaim kuningriik Saksa aladel. Oma võimsuse tipul 1876. aastal hõlmas Preisimaa tänapäevase Saksamaa alasid, ulatudes Venemaast idas Belgiani läänes. Saksa keisririigi kujundas Preisi kuningriigi vägede toel kuningas Wilhelm II koos oma parema käe, Saksa kantsler Otto von Bismarckiga.
Mündil kujutatud keisrikotkas on veidi muudetud versiooni Preisi kuningriigi vapilinnust. Seega on ligi tuhande aasta vanune Hohenzollernite dünastia keisrikotka kujul kaudselt esindatud ka Saksamaa kuldmargal. Huvitav on veel see, et kuigi monarhia kaotatati Saksamaal 1918. aastal, kaunistab kotkas tänaseni Saksa käibemünte ja paberrahasid. Ka Saksamaa euromüntidel on kujutatud sama kotkast, ehkki märkimisväärselt uuenenuna.
Kuldmark võimendab Saksamaa majandust
Enne Saksamaa ühendamist oli rahandussüsteem sama killustatud kui riigi territoorium. Eri piirkondades kasutati eri rahasid, mis erinesid nii nimetuse, kujunduse, koostise kui ka proovi poolest. Eelistatud olid hõbemündid, kuldmüntide osakaal oli väga väike. Eri rahasid vahetati omavahel kindlaksmääratud kursiga ja olgugi et see süsteem töötas, hakkasid Saksamaa majandushuvid jõuliselt survestama ühtse rahandussüsteemi suunas.
Saksa keisririik loodi 1871. aastal ning Saksa valitsus pani aluse täiesti uuele rahasüsteemile, millega mingi üle kullastandardile. Keisririigi esimesi kuldmünte kaunistas Saksa keisri Wilhelm I portree ning neid vermiti nimiväärtusega 10 ja 20 marka. Saksamaa oli Inglismaa ja Portugali järel kolmas riik, kelle rahandussüsteem rajanes kullal. Saksa mark oli kullaga tagatud kuni esimsese maailmasõja alguseni ning kullastandardil põhineva rahanduse perioodi iseloomustab riigi majanduse õitseng ja tööstusrevolutsioon, Saksamaast sai USA kõrval üks maailma juhtivaid majandusi.
20-margane kaitses Saksamaad hüperinflatsiooni eest
Saksamaa loobus kullastandardist esimese maailmasõja alguses 1914. aastal. Valitsuse esmaseks tööriistaks sai kulla tagatiseta paberraha, et finantseerida sõjaga tekkivaid suuri kulutusi. Raha prinditi aina juurde. 1918. aastaks oli paberraha hulk neljakordistunud ja hinnad muudkui tõusid. Inflatsioon ja hinnatõus olid siiski endiselt kontrolli all ja võrreldavad teiste riikidega samal perioodil, nagu näiteks Inglismaa ja Prantsusmaa. Kõik muutus pärast sõda, kui võitnud riigid esitasid karmid hüvitisenõuded sõjast purustatud ja majanduslikult kurnatud Saksamaale.
Hüvitise osamakseid tuli tasuda välisvaluutas või kullas ning Saksamaa valitsus otsustas probleemi lahendada paberraha juurde trükkimisega, et osta kokku vajalik valuuta ja kuld. Ehkki alguses tundus see lahendus töötavat, selgus peagi, et uute markade emiteerimine ainult kiirendab inflatsiooni. Mida rohkem kulda ja valuutasid Saksamaa ostis, seda kiiremini pabermarga kurss langes.
Tarbijahinnaindeks perioodil sõja algusest kuni 1920. aastani oli 12, avaldades tohutud survet Saksamaa tavakodanike elatustasemele. Kolm aastat hiljem ei suutnud Saksamaa sõjahüvitise makseid ressursipuudusel enam tasuda, kuna kõik vältisid üha enam oma väärtust kaotavat pabermarka. See oli ajendiks, miks Prantsusmaa okupeeris Ruhri, Saksamaa tähtsaima tööstusregiooni, et survestada Saksamaad jätkama makseid kaupades ja tooraines.
Ruhri okupeerimine oli otsustav löök niigi nõrga Saksamaa majandusele. Miljonid rahulolematud töölised, tõusvad hinnad ja hirm, et Prantsusmaa võib tungida Berliini, viisid Saksamaa valitsuse ja keskpanga täieliku kokkukukkumiseni. Paanika laienedes, soovisid kõik iga hinna eest oma pabermargad ükskõik milleks ümber vahetada. See psühholoogiline ilming viis hüperinflatsioonini. Paari kuuga muutus Saksamaa pabermark väärtusetuks. Selle aja jooksul langes raha väärtus nii kiires tempos, et hinnad kahekordistusid tundidega. Saksamaa koduperenaised põletasid pabermarkasid ahjudes, paberraha väärtus oli väiksem kui küttepuul.
1923. aasta lõpuks oli 20-margase kuldmündi väärtus rohkem kui 23 triljonit pabermarka, see oli selge tunnistus kulla tugevusest ja võimest inflatsioonile vastu seista. Need, kes olid suutnud selleks ajaks alles hoida oma kuldmargad, olid õnnega koos ja pääsesid suurematest hädadest.
