Parima tootlusega varaklass 21. sajandil on olnud kuld

03.07.2020

Maailma väärismetallide turu osapooli ühendava Londoni Väärismetalli Turu Assotsiatsiooni (LBMA – London Bullion Market Association) bülletään avaldas hiljuti uurimuse põhiliste varaklasside tootlusest 21. sajandil. Uurimusest nähtub, et 21. sajandil on investoritele kõige suuremat tootlust pakkunud varaklassiks kuld, mille kapitalikasv on ületanud nii USA kui ka kõikide teiste maailma arenenud ja arenevatesse aktsiaturgudesse tehtud investeeringute kasumlikkuse nii kapitalikasvu kui dividendide pealt. Samuti on kuld ületanud maailma võlakirjade poolt vastaval perioodil pakutava kasumimäära. Sajandivahetusel kulda tehtud 100 dollari suurune investeering on 20 aasta jooksul kasvanud väärtuses ligi kuuekordselt 591 dollarini.

Kulda ning teistesse varaklassidesse paigutatud investeeringute tootlus 2000-2020 perioodil, kus 2000 tähistab algset investeeringu väärtust 100% juures. Kollane joon = kuld, roheline = USA inflatsioonikindlad võlakirjad, oraanž = arenevate turgude aktsiaturud, tumesinine = S&P 500 aktsiaindeks, helesinine = arenenud turgude aktsiaindeksid

Tõsiasi, et kuld on 21. sajandil löönud kõiki teisi varaklasse on erakordne eeskätt tulenevalt asjaolust, et kõige suurema tootlusega varaklass on ühtlasi kõige madalama riskimääraga, kuna erinevalt kõikidest teistest finantsvara liikidest ei saa kulla väärtus hävineda, vaid üksnes langeda ning sedagi vaid ajutiselt ja vähesel määral.

Kulla tootlusdünaamika pöörab sedasi pahupidi investeerimise kõige fundamentaalsema alusprintsiibi ehk riski ja tootluse korrelatsiooni, kus kõrgemad kasumimäärad lunastatakse praktiliselt alati kõrgema investeeringu hävinemise tõenäosuse hinnaga. Investeerimise ja finantstulu teenimise keskne seaduspära on üldjuhul muutumatu ja ajatu – mida ebausaldusväärsem võlgnik seda kõrgem laenu intress, mida suuremad kasuootused, seda riskantsem äriprojekt, jne.

Selline on seaduspära millest erandite leidmine on ilma spetsiifilist (ja potentsiaalselt illegaalset) siseinfot omamata keeruline. Kulla näol eksisteerib aga universaalselt aktsepteeritud varaklass mille väärtus tõuseb võlapõhise rahasüsteemi poolt juurde pumbatava krediidiraha toel pidevalt ning nagu empiirika näitab, siis isegi kiiremini kui finantsinstrumentide puhul. Seda kõike aga hindamatu, või kui täpne olla siis endiselt halvasti hinnatud (st. alahinnatud) põhiomaduse juures, milleks on hävinemiskindlus mida ükski väärtusetuks muutumise ohtu kätkev väärtpaber ei paku.

Põhjusi miks kulda tulvava raha hulk on maailmas rekordiliselt paisumas (nii erasektori kui keskpankade kullanälja tõttu) on mitmeid ning need toimivad üksteist võimendavas sünergias.

Üks põhjustest puudutab paradoksaalset asjaolu, et mida enam investoreid (taas)avastavad kulla igavikulise ja hävinemiskindla võlu, seda vähem avastatakse uusi kullamaardlaid ning viimased geoluure andmed viitavad sellele, et kuld on järgnevate kümnendite jooksul planeedi maapõuest otsa saamas. Teine põhjus puudutab viimase poole sajandi jooksul maailma finantssüstemi alustalana kulla välja vahetanud maailma suurimate riikide võlakirjade negatiivseid reaal (ja üha enam ka nominaalseid) intresse.

Ka USA, Saksamaa ja Suurbritannia võivad pankrotti minna (ning on seda ajalooliselt korduvalt teinud ja teevad veelgi) ning küsimus, miks peaks kainemõistuslik inimene paigutama raha hävinemisohtlikesse ja negatiivse tootlusega riigi võlakirjadesse ning mitte hävinematusse ja garanteeritult väärtust säilitavasse kulda, on muutmas üha suuremale osale investoritest retooriliseks.

Kolmas põhjus puudutab koroonaparalüüsist halvatud maailmamajanduse väga ebakindlaid tulevikuperspektiive. Isegi majanduskriisi parima lahenduse korral on globaalne majandussüsteem liikumas tundmatul kursil seoses Lääne 300-aastase domineerimise lõppemise ning planeedi finantsmajandusliku korra ümberformeerumisega. Olukorras kus maailma geoökonoomilised jõujooned on ümber kujunemas ei oska keegi öelda milline väärtpaber millises finantsjuriidilises süsteemis paarikümne aasta pärast maksvust omab, mistõttu on aastakümnete perspektiivis ainsaks garanteeritult väärtust säilitavaks varaliigiks kuld.

Neljandaks põhjuseks võib arvata kasvavat teadlikkust kullast kui tõeliselt “süsteemivälisest” varaliigist, mis annab omanikule reaalse 100%-lise kontrolli oma varanduse üle väljaspool kolmandate osaliste poolt kontrollitud digitaalset võrgustikku. See on tõsiasi, millest krüptovaluutad pakuvad kaitset üksnes institutsionaalsel, aga mitte tehnosfäärsel tasandil, kuna isegi kui krüptovaluutade kürptilised rikkused ei sõltu pankade ja valitsuste meelevallast, sõltuvad need ometi krüptoraha omaniku kontrollile mitte alluvast digitaristust.

Kõikide geopoliitiliste ja finantspoliitiliste faktorite koosmõju tingib paratamatult, et kuld jääb ka 21. sajandil kõige kindlamaks varaklassiks nagu viimase 5000 aasta jooksul, säilitades muuhulgas kõrge kasumlikkuse näitaja senikaua kuni keskpankade lõtv monetaarpoliitika jätkab rahamassi paisutamist.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.