20 aasta pärast saab maailmas kuld otsa

26.06.2020

Maailma juhtiva investeerimispanga Goldman Sachs andmetel lõppevad maailma kaevandatavad kullavarud 20 aasta jooksul otsa. Sellise prognoosiga tuli finantsmaailma parimat informatsiooni valdav investeerimiskontsern välja oma viimases uurimuses, milles käsitleti erinevate taastumatute maavarade ekspluatatsiooni potentsiaali käesoleval sajandil.

Goldman Sachsi analüütikud hindavad, et maailma kulla, teemantite ja tsingi varud on otsakorral 20 aasta pärast, olles edaspidi kaevandatavad üksnes kogustes mis ei ole majanduslikult rentaabel. Plaatina, vase ja niklivarude reservi hinnatakse aga maksimaalselt 40 aasta peale.

“Mõningate elementide ülimalt madal kontsentratsioon maapõues tingib tõsiasja, et vähesed veel kaevandatavad deposiidid hakkavad otsa lõppema”. Selline on Goldman Sachsi Euroopa divisjoni metallurgia ja kaevandusküsimuste peaspetsialisti Eugene King’i koondhinnang tulevikuväljavaadetele.

King jätkab: “juba sellest ajast saati, kui vanad egiptlased mõistsid, et kuld ei ole mitte üksnes visuaalselt veetlev imeasi, vaid ka erakordselt rariteetne, on see metall olnud enam kui 4000 aastat rikkuse mõõdupuuks… kullahinna kasv saab olema tulevikus veelgi forsseeritud, kuna turgudel hakkab üha enam levima arusaam, et üliharuldased elemendid hakkavad maapõuest otsa saama“.

Kommenteerib Tavidi peaanalüütik Adrian Bachmann

Kõik head asjad lõppevad kord otsa… Kuld, mis on füüsiliselt praktiliselt hävinematu (sama kuldmünt särab 5000 aasta pärast täpselt nagu tänagi) ei kao maailmast kullavarude lõppedes kuhugi, ent erinevalt näiteks “programmeeritult otsa lõppevatest” krüptorahadest, mida saab soovi korral lõpmatult juurde programmeerida (millal turud sellest aru saavad ning krüptorahade väärtus nulli langeb on iseküsimus), on planeedi kullavarud inimese meelevallast sõltumatult tõepoolest lõplikud.

Lõplikud ning peagi otsa lõppemas. Kas 20 aasta pärast nagu (kuri)kuulus finantskontsern prognoosib? Seda ei tea päris täpselt keegi kas kullapõud saabub 20, 30 või 40 aasta pärast, ent tõsi on see, et planeedi lihtsaimini juurde pääsetavad kullasooned Lõuna-Aafrikas ja Californias on juba tühjaks kaevandatud või tühjenemas.

Teine indikaator mida tasub kullavarude ammendumise juures jälgida on see, millal saabub kullakaevandamise mahtude tipp, mis peaks sarnaselt naftaga ette kuulutama varude peatset ammendumist (kui jätta kõrvale abiootilise nafta temaatika).

Maailma juhtiva globaalturgude analüütika agentuuri SP Global andmetel on maailma kullakaevandamine saavutamas järgnevatel aastatel tippu, hakates 2020. aastate teises pooles kiiresti langema.

Maailma kullakaevandamise prognoositavad tootmismahud 2014-2024

Seega… kuld saab maailmas peagi otsa. Mis edasi? Esmalt on kulla tootmismahtude langedes järgnevatel kümnenditel oodata kullahinna pidevale kasvule täiendavat tõususurvet, kuna turgudel levib info, et maailma viimase 5000 aasta kindlaim “turvavara” hakkab lõpuks otsa saama. Olemasolevate kullavarude omanikud võidavad, kuna nende vara väärtus kasvab kõige muuga võrreldes (toiduained, tarbekaubad, elekter, jne) kui välja arvata mõned ultra-rariteetsed plaatina metallid ja muu seesugune mida kullast veelgi napimalt saada on.

Kullaturu pakkumise dünaamika, mis koosneb olemasoleva kulla ümbersulatamisest (väiksem osa pakkumisest) ning äsja kaevandatud uue kulla rafineerimisest (seni veel suurem osa pakkumisest) saab aga käesoleval sajandil sammhaaval ümber formeeruma. Esmalt on oodata uue kulla pakkumise osakaalu järk-järgulist langust kogupakkumises, seejärel aga kokku kuivamist, jättes alles üksnes olemasoleva kulla ümbertöötlemise ning müügi kõrgemate hindade juures.

Geopoliitiliselt tähendab maailma kullareservide lõppemine aga seda, et riigid hakkavad veelgi kiivamalt oma kullareserve endale hoidma ning keskpankade (mis muutusid juba 2008. aastal maailma kullaturu netomüüjatest netoostjateks) poolne kullapakkumine langeb ilmselt nulli, mis omakorda kergitab maailmaturu kullahindade taset.

Üliriigid Hiina, USA, Venemaa lukustavad oma reservid veelgi resoluutsemalt kinni üksnes sõdade või muude ekstreemsete kulutuste katteks kui peale kulla ükski muu vara enam ei kehti.

India asub ilmselt varem või hiljem oma kodanike hiiglaslike kullareserve riigivara hulka rekvireerima (indialased hoiavad erakätes erinevatel hinnangutel kolossaalsed 20 000 – 30 000 tonni kulda, mis ületavad USA riiklikud kullareservid 3-kordselt). Ametlikult väikeseid reserve omav, ent hiiglaslikus koguses teiste riikide kulda hoiustav Suurbritannia ütleb aga suure tõenäosusega globaalse kriisi situatsioonis, et “mis meie hoiul, see meie oma” ning viitab teise sõrmega Faslane’i tuumaallveelaevade baasile. Kes soovib oma kulda tagasi, see tulgu üritagu. Saksamaa on samuti heas positsioonis kuna sakslastel on kogutud erakätesse indialaste ning hiinlaste järel maailmas suuruselt kolmandad kullareservid ning riigis kehtib põhjalik arusaam kulla ainumaksvusest globaalsete finantskollapside puhul. Kaotajaks jäävad need kes pole kulda varunud.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.