22.09.2026
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Föderaalreserv (USA keskpank) pole suutnud enam kui viis aastat viia inflatsiooni soovitud tasemeni, mis viitab sellele, et prioriteediks ei ole enam hinnastabiilsus vaid USA massiivse võlakoorma leevendamine. Sarnast trendi on näha ka teistes riikides.

Viimati suutis Föderaalreserv (FED) viia inflatsiooni 2 protsendini või madalamale 2021. aasta märtsist. Pärast seda on inflatsioon olnud eesmärgist kõrgemal juba enam kui 5 aastat järjest.

Tõsi, FED kasutab oma poliitika jaoks tarbijahindaindeksi asemel PCE indeksit (personaalsete tarbimiskulutuste hinnaindeks). Pilti see aga märgatavalt ei muuda, PCE indeksi kõige madalam näitaja on olnud viimase viie aasta jooksul 2,6 protsenti. Tänavu on see olnud 3 protsendi tasemest igal kuul kõrgemal.

Allpool oleval graafikul on näha tarbijahindade muutust alates 2024. aastast. Keskpanga eesmärk on märgitud punase punktiirjoonega. Tekib küsimus, miks pole intresse tõstetud seni, kuni inflatsioon eesmärgini jõuab? Miks tõstetakse hetkel intresse vaid minimaalselt, kuigi suvel ületas ametlik tarbijahindade kasv juba 4 protsendi taseme?

Intressimäärasid tõsteti septembris esmakordselt alates 2023. aastast. Aga minimaalselt ehk 0,25protsendipunkti võrra, millel pole arvatavasti märkimisväärset efekti. Kui läänemaailmas tuleb inflatsiooni teine laine, näeme taaskord keskpankade poliitika suurt läbikukkumist.

Keskpankade läbikukkumine

2021. aastal oli Föderaalreservi juht Jerome Powell. Pärast koroonakriisi rahatrükki ütles ta, et raha juurdeloome erilist inflatsiooni ei tekita. Kui inflatsioon kiirenema hakkas, ütles ta, et tegemist on „ajutise“ nähtusega.

Inflatsioon aga kiirenes edasi ning jõudis nii USAs kui mujal läänemaailmas viimase 40 aasta kõrgeima tasemeni. Keskpangad jäid intresside tõstmisel inflatsioonist maha. Lõpuks tõsteti intresse mitme kümnendi kiireimas tempos, mis oli lisaks energiakriisi laabumisele teine faktor, mis aitas hinnakasvu aeglustada.

Lõpuks oli tegemist aga keskpankade poliitika läbikukkumisega. Omaenda rahatrüki tekitatud inflatsiooni ei nähtud ette ning reageerimine oli liiga aeglane. Ja kuigi mandaat selleks kohustab, siis 2protsendilist eesmärki pole USAs tegelikult kordagi pärast inflatsioonikriisi algust saavutatud. Tarbijahindade kasv on olnud 2 protsendist kõrgemal juba 67 kuud järjest.

Tõsi, Euroopas suudeti keskpanga intressitõusudega viia inflatsioon tagasi 2 protsendi juurde. Samas on pärast Iraani sõja algust ületanud hinnakasv juba kuus kuud järjest 2,5 protsendi taset. Viimane näitaja oli euroalal 3,2 protsenti.

USAs jõudis inflatsioon augustis 3,4 protsendini ning keskpank hakkas alles nüüd intressimäärasid tõstma. Septembri keskpaigas tõsteti baasintressi 0,25 protsendipunkti võrra, 3,75-4 protsendi vahemikku. Tegemist oli esimese intressitõusuga alates 2023. aastast. Seda vaatamata asjaolule, et inflatsioon on püsinud 3 protsendist kõrgemal juba kevadest saati.

Miks intresse alles nüüd tõstma hakati?

Minu hinnangul ei tõstnud FED viimase kolme aasta jooksul intresse lihtsal põhjusel – USA riigivõla intressimaksed on paisunud liiga suureks. USA president Donald Trump pole sellest kunagi saladust teinud, et ta soovib madalamaid intresse. Tema määras ametisse ka uue Föderaalreservi juhi Kevin Warshi.

Föderaalreservi seatud intressidest sõltuvad hetkel peamiselt lühiajaliste võlgade intressid. Ehk see mõjutab intresse, mida USA peab maksma 6-kuuste kuni 2-aastaste laenude võtmisel. Mida pikaajalisem laen, seda vähem mõjutab FEDi seatud intress USA riigivõlakirjade intressi.

Viimane intressitõus on arvatavasti meeleheitlik püüdlus parandada keskpanga usaldusväärsust. Investorite usaldust on lõhkunud asjaolu, et inflatsioon on kiirenenud, aga intresse pole tõstetud. Lisaks sellele on aina selgem, et USA valitsus ning eelarvepoliitika on hakanud tugevalt FEDi poliitikat mõjutama, isegi kui nad seda avalikult ei tunnista. Nüüd püüab FEDi uus juht jätta muljet, et ta on karmima rahapoliitika toetaja.

On ju küllaltki selge, et üks 0,25 protsendine intressitõus kolme aasta jooksul eriliselt inflatsiooni trajektoori ei mõjuta. Kuigi keskpank plaanib tänavu veel korra intresse tõsta, siis suure tõenäosusega ei piisa ka sellest.

Viimati nägime suuri inflatsioonilaineid läänemaailmas 1970ndatel. Allpool oleval graafikul on märgitud sinisega 70ndate inflatsioonilained ning punasega viimase 12 aasta inflatsioon (alates 2014). Sarnasus on märgatav. Kas ka seekord saab inflatsioonilaine sütikuks olema energiakriis?

Pikaajalised intressid tõusevad aina uute tippudeni

Kogu selle tsirkuse ajal on on pikaajalised riigivõlakirjade intressid aina uusi tippe püüdnud. USA 10aastaste võlakirjade intress ületas eelmisel nädalal esmakordselt alates 2007. aastast 5 protsendi taseme. Keskmise 30aastase kinnisvaralaenu intress ületas USAs taas 7 protsendi taseme.

Ja USA rahandusminister Scott Bessent räägib, kuidas ta on „riigivõlakirjade parim müügimees“ ning seejärel otsustab riigi raha eest neid võlakirju ise tagasi ostma hakata. Nimelt otsustas rahandusministeerium augustis pikaajaliste võlakirjade tugioste mitmekordistada.

Kuigi üheks päevaks suudeti tugiostude suurendamisega intressid alla tuua, siis pole see intresside tõusu takistanud. Pigem vastupidi – minu hinnangul võttis turg seda kui signaali, et võlaturul on probleem, mille tõttu nõuti veelgi kõrgemaid intresse. Tõsi, oma osa mängis ka nafta hinnatõus, mis on viimasel ajal intressidega tugevas seoses.

Järgmine läbikukkumine saab olema teadlik valik?

Ja nende tagasiostude osas on üks huvitav seos Föderaalreserviga. Võimalik, et mingil hetkel soovib keskpank proovida valitsuse makstavaid intresse alla tuua. Aga kuna nad saavad mõjutada ainult lühiajalisi intresse, siis püüab USA valitsus praegu vahetada tugiostude kaudu pikaajalised võlakirjad lühiajalisteks, mis omakorda annab FEDile tulevikus võimaluse nende intresse kontrollida.

Teine võimalus on see, et FED alustab taas niinimetatud kvantitatiivse lõdvendamisega, mis tähendab sisuliselt vastloodud rahaga pikaajaliste riigivõlakirjade ostmist. See aitaks samuti intressid allapoole viia. Hetkel oleks neil seda aga väga raske teha, sest turule on äärmiselt keeruline ära seletada, milleks see vajalik on. Selle õigustamiseks on neil vaja kriisiolukorda, näiteks sellist, mida nägime 2020. aasta kevadel. Samuti eeldab see uute triljonite paiskamist majandusse – samm, mida oleks praeguse inflatsioonitempo juures väga raske turgudele selgitada.

Seega – FEDi jaoks on muutunud nende mandaat teisejärguliseks. Tegelikuks probleemiks, millega tegeletakse, on USA riigivõla intressid. Ja nad soovivad seda teha võimalikult varjatult. Kui just üks suur kriis neid välja ei aita. Järgmine rahapoliitika läbikukkumine võib kujuneda seega teadlikuks otsuseks.