Riigid on rekordiliselt võlgu, aga kellele? Sulle ja mulle

31.08.2026
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Suur osa maailma riikidest on viinud oma võlatasemed viimase sajandi tippudeni. Aga kellele see raha võlgu ollakse?

Kokku on valitsused üle maailma võtnud 117 triljoni dollari väärtuses laenusid, selgub AssetMarketCap andmetest. See on väga suur ja praktiliselt hoomamatu number. Oluline on mõista, et kui riik laenu võtab, siis teisel pool on alati keegi, kelle jaoks võlakiri muutub finantsvaraks.

Globaalne võlg kaardil: kes on ennast enim lõhki laenanud?

Mõistmaks selle summa mastaapi – kogu maailmas eelmisel aastal tarbimisse jõudnud toodete ja teenuste väärtus ulatus 118 triljoni dollarini. Teine võrdlus – kogu maa peal oleva kulla väärtus on umbes 30 triljonit dollarit.

Kui maailma riigid aga nii palju laene on võtnud, tekib õigustatud küsimus: kellele siis võlgu ollakse? Riigid ei võta laene mitte ainult üksteise käest, vaid laenu võetakse sisuliselt kõigilt säästjatelt.

Paljud inimesed Eestis on arvatavasti enda teadmata läbi pensionifondide samuti riikidele kaudselt laene andnud. Pensionikeskuse andmetel on II samba fondide kogumaht ligi 8 miljardit eurot. Täpseid numbreid küll saadaval ei ole, aga märkimisväärne osa pensionifondide varadest on paigutatud otse või investeerimisfondide kaudu just riigivõlakirjadesse.

Allpool oleval infograafikul on näidatud, kuidas valuuta majanduses algselt tekib. Seejärel on näidatud, milliseid kanaleid pidi ta liigub ja lõpuks valitsuste eelarvesse jõuab. Kui riik on võtnud laenu, siis on alati olemas teine osapool, kelle bilansis on riigivõlakiri finantsvarade poolel. Samuti on näidatud, kuidas liiguvad kapital ja intressid.

Riigivõlakirjad on varana bilansis väga paljudel erinevatel institutsioonidel. Nendeks on teiste riikide keskpangad ja välisinvestorid, pensionifondid, investeerimisfondid, kindlustusfirmad, ettevõtted, pangad ja paljud teised.

Võlakirju hoiavad ka ettevõtted ja pangad

Riigivõlakirju võivad märkimisväärses mahus bilansis hoida ka ettevõtted. Näiteks kui Toyota ekspordib autosid USAsse, saab ettevõte oma kontole dollarid. Paljud ettevõtte sisendkulud tehakse samuti dollaris, sest näiteks toorainetega kaubeldakse rahvusvaheliselt just dollarites. Seega on Toyotal mõistlik hoida osa vabadest vahenditest bilansis USA riigivõlakirjade näol, mis teenivad intresse ja mida saab igal ajahetkel dollariteks ümber vahetada.

Toyota on siinkohal lihtsalt üheks hüpoteetiliseks näiteks. Ettevõte ei ole avalikustanud, kas ja millises mahus võlakirju hoitakse.

Sarnase protsessi kaudu koguneb palju välisvaluutat ka suure ekspordimahuga riikidesse. Osa sellest valuutast jõuab keskpankade reservidesse, kus seda investeeritakse muu hulgas teiste riikide võlakirjadesse (ehk antakse laenuna välja). Heaks näiteks on siin USA suurim võlausaldaja Jaapan või ka Lõuna-Korea. Kusjuures Lõuna-Korea keskpank teatas hiljuti, et hakkab pärast 13-aastast vahet uuesti kulda kokku ostma.

Samuti võivad võlakirjadesse jõuda ka meie pangahoiused. Kui pank kogub rohkem hoiuseid kui on vaja välja antavate laenude katteks, siis võib ta osa hoiustest paigutada just võlakirjadesse.

Sisuliselt on riigivõlakirjad bilansiliselt kogu raha- ja finantssüsteemi ning osaliselt ka majanduse vundamendiks.

„Kõige turvalisem“ vara, milles sääste hoida?

Riigivõlakirju on aastakümneid peetud „kõige turvalisemaks varaklassiks“. Teisisõnu, ajalooliselt on välja kujunenud mudel, et kui tahad madala riskiga kapitali säilitada ja intressi teenida, siis enamus peavoolu finantsnõustajaid on soovitanud just riikidele laenu anda (ehk võlakirju osta). Eriti turvaliseks on peetud USA, Saksamaa ja teiste suurriikide võlakirju. Institutsioonid ei hoia reeglina suuri summasid lihtsalt pangahoiusel vaid ostavadki neid „madala riskiga“ võlakirju. Võlakirjade intressid on ühtlasi pangahoiuse intressidest kõrgemad.

Minu kirjutisi viimastel aastatel lugenud inimesed ilmselt teavad, et minu hinnangul on riigivõlakirjad kõike muud kui „riskivaba“ vara. Nimelt on kõrgete võlakoormate juures alati väga tõenäoline, et võlakoormat hakatakse lahjendama inflatsiooni kaudu. Ehk võlausaldajate arvelt. Kaotavad kõik need, kes on valitsustele triljoneid välja laenanud.

Kullas mõõdetuna on võlakirjade trendil olnud viimastel aastatel aga eriti tume varjund. Viimase 5 aasta jooksul on riigivõlakirjad (olenevalt emitendist) kaotanud kullaga võrreldes rohkem kui poole oma ostujõust.

Võlakirja kui instrumendi juures on veel üks huvitav aspekt. Selle nimiväärtus nimelt ei kõigu. Ehk kui sa laenasid valitsusele 10 aastaks 100 000 eurot, siis 10 aasta pärast saad tagasi ikka 100 000 eurot. Kuigi võlakirjade hinnad võivad vahepeal turul kõikuda, siis tekitab nimiväärtus illusiooni, et raha on keeruline kaotada. Kuid juhul kui valuuta ostujõud järsult langeb, võivad kaotused reaalsuses väga suureks kujuneda.

Valitsustel ja keskpankadel on hetkel tavapärasest kõrgem motivatsioon valuuta ostujõudu järk-järguliselt uuristada. Seda loodetakse teha järgneva 10-15 aasta vältel nii, et selle mõju oleks paberi peal võimalikult märkamatu. Aga lõpuks annab see vältimatult tunda – toidupoes, tanklates, restoranides, elektriarvetel.

Aina rohkem on neid, kes saavad aru

Valitsused maksavad nüüd pikaajalise laenamise puhul viimaste kümnendite kõrgemaid intresse. Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et aina rohkem on neid, kes saavad pikaajalisest valuutade devalveerimise mängust aru.

See on ka peamine põhjus, miks kulla hind on valuutades mõõdetuna nii kiiresti üles liikunud. Kuld on madala riskiga vara, mida valitsused kontrollida ei saa. Kuigi võlakirjad said mõneks aastakümneks „turvalisima vara“ tiitli, siis nüüd on nad seda kaotamas ning päris raha, mis on selles rollis olnud aastatuhandeid, on tegemas comebacki.