Riigid on rekordiliselt võlgu, aga kellele? Sulle ja mulle

31.08.2026
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Suur osa maailma riikidest on viinud oma võlatasemed viimase sajandi tippudeni. Aga kellele see raha võlgu ollakse?

Kokku on valitsused üle maailma võtnud 117 triljoni dollari väärtuses laenusid, selgub AssetMarketCap andmetest. See on väga suur ja praktiliselt hoomamatu number. Oluline on mõista, et kui riik laenu võtab, siis teisel pool on alati keegi, kelle jaoks võlakiri muutub finantsvaraks.

Globaalne võlg kaardil: kes on ennast enim lõhki laenanud?

Et mõista selle summa ulatust – näiteks kogu maailmas eelmisel aastal tarbimisse jõudnud toodete ja teenuste väärtus ulatus 118 triljoni dollarini. Teine võrdlus – kogu maa peal oleva kulla väärtus on umbes 30 triljonit dollarit.

Kui maailma riigid on nii palju laene võtnud, siis tekib õigustatud küsimus: kellele võlgu ollakse? Riigid ei pea ainult üksteiselt laene võtma, vaid laenu võetakse sisuliselt kõigilt säästjatelt.

Paljud inimesed Eestis on arvatavasti enda teadmata läbi pensionifondide samuti riikidele kaudselt laene andnud. Pensionikeskuse andmetel on II samba fondide kogumaht ligi 8 miljardit eurot. Täpseid numbreid ei ole, aga märkimisväärne osa sellest on paigutatud otse või investeerimisfondide kaudu just riigivõlakirjadesse.

Allpool oleval infograafikul on kõigepealt näidatud, kuidas valuuta majanduses tekib. Seejärel on näidatud, milliseid kanaleid pidi ta liigub ja lõpuks valitsuste eelarvesse jõuab. Kui riik on laenu võtnud, siis on alati teine osapool, kelle bilansis on riigivõlakiri finantsvarade poolel. Samuti on näidatud, kuidas liiguvad kapital ja intressid.

Varana on riigivõlakirjad bilansis väga paljudel erinevatel institutsioonidel. Nendeks on teiste riikide keskpangad ja välisinvestorid, pensionifondid, investeerimisfondid, kindlustusfirmad, ettevõtted, pangad ja paljud teised.

Võlakirju hoiavad ka ettevõtted ja pangad

Riigivõlakirju võivad märkimisväärses mahus hoida bilansis ka ettevõtted. Näiteks kui Toyota ekspordib autosid USAsse, saab ta kontole dollarid. Paljud sisendkulud tehakse samuti dollaris, sest näiteks toorainetega kaubeldakse rahvusvaheliselt dollarites. Seega on Toyotal mõistlik hoida osaliselt bilansis USA riigivõlakirju, mis teenivad intresse ja mida saab igal ajahetkel dollariteks ümber vahetada.

Siinkohal on Toyota lihtsalt üheks näiteks, ettevõte pole avalikustanud, millises mahus võlakirju hoitakse.

Sarnase protsessi kaudu koguneb suure ekspordiga riikidesse palju välisvaluutat. Osa sellest jõuab keskpankade reservidesse, kus seda investeeritakse muu hulgas teiste riikide võlakirjadesse (ehk antakse laenuna välja). Heaks näiteks on siin USA suurim võlausaldaja Jaapan või ka Lõuna-Korea. Kusjuures Lõuna-Korea keskpank teatas hiljuti, et hakkab pärast 13-aastast vahet uuesti kulda kokku ostma.

Samamoodi võivad jõuda ka meie pangahoiused võlakirjadesse. Kui pank kogub rohkem hoiuseid kui välja laenab, siis võib ta osa hoiustest paigutada just võlakirjadesse.

Ehk sisuliselt on riigivõlakirjad bilansiliselt kogu raha- ja finantssüsteemi ning osaliselt ka majanduse vundamendiks.

„Kõige turvalisem“ vara, milles sääste hoida?

Riigivõlakirju on aastakümneid peetud „kõige turvalisemaks varaklassiks“ – ehk kui sa tahad madala riskiga kapitali säilitada ja intressi teenida, siis enamus peavoolu finantsnõustajaid on soovitanud just riikidele laenu anda. Eriti turvaliseks on peetud USA, Saksamaa ja teiste suurriikide võlakirju. Institutsioonid reeglina ei hoia suuri summasid lihtsalt pangahoiusel vaid ostavadki neid „madala riskiga“ võlakirju. Nende intressid on pangahoiustest ka kõrgemad.

Minu kirjutisi viimastel aastatel lugenud inimesed ilmselt teavad, et minu hinnangul on riigivõlakirjad kõike muud kui „riskivaba“ vara. Nimelt on kõrgete võlakoormate juures alati väga tõenäoline, et võlakoormat hakatakse lahjendama inflatsiooni kaudu. Ehk võlausaldajate arvelt. Kaotavad kõik need, kes on valitsustele triljoneid välja laenanud.

Kullas mõõdetuna on võlakirjade trend olnud viimastel aastatel küllaltki tumedates toonides. Viimase 5 aasta jooksul on riigivõlakirjad kaotanud olenevalt emitendist kullaga võrreldes rohkem kui poole oma ostujõust.

Võlakirja kui instrumendi juures on üks huvitav aspekt. Nimelt selle nimiväärtus ei kõigu. Ehk kui sa laenasid valitsusele välja 100 000 eurot, siis 10 aasta pärast saad ikka 100 000 eurot tagasi. Kuigi võlakirjade hinnad võivad vahepeal turul kõikuda, siis tekitab nimiväärtus illusiooni, et raha on keeruline kaotada. Aga kui valuuta ostujõud järsult langeb, võivad kaotused kujuneda väga suureks.

Valitsustel ja keskpankadel on hetkel tavapärasest kõrgem motivatsioon valuuta ostujõudu järk-järguliselt uuristada. Ja nad loodavad seda teha järgneva 10-15 aasta vältel nii, et selle mõju oleks paberi peal võimalikult märkamatu. Aga see on lõpuks tunda – toidupoes, tanklates, restoranides, elektriarvetel.

Aina rohkem on neid, kes saavad aru

Valitsused maksavad nüüd pikaajalise laenamise puhul viimaste kümnendite kõrgemaid intresse. Ja põhjuseks on asjaolu, et aina rohkem on neid, kes saavad pikaajalisest valuutade devalveerimise mängust aru.

Ja see on ka peamine põhjus, miks kulla hind on valuutades mõõdetuna nii kiiresti üles läinud. Kuld on madala riskiga vara, mida valitsused kontrollida ei saa. Kuigi võlakirjad said mõneks aastakümneks „turvalisima vara“ tiitli, siis nüüd on nad seda kaotamas. Ja päris raha, mis on selles rollis olnud aastatuhandeid, on tegemas comebacki.