Ühendkuningriik liigub võlakriisi suunas, intressid sööstsid üles

12.05.2026
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Intressid, mida Ühendkuningriik peab riigilaenude pealt maksma, tõusid sellel nädalal mitme kümnendi kõrgeima tasemeni. See on osa laiemast protsessist, kus ennast lõhki laenanud riigid satuvad rahanduslikult aina suurematesse raskustesse, mis sunnib neid veelgi kiiremini valuutade väärtust lahjendama.

Kui Ühendkuningriik tahab 10 aastaks võlgu võtta, peab ta selle pealt maksma aastas juba 5,1 protsenti intressi. Tegemist on kõrgeima intressiga alates 2008. aastast. 20aastaste ja 30aastaste võlakirjade intressid tõusid aga kõrgeima tasemeni alates 1998. aastast.

Oluline on mõista, et kui võlakirjade intressid tõusevad, siis varem emiteeritud võlakirjade hinnad langevad. Lihtsustatult – kui intress üles läheb, siis võlakirjad kaotavad väärtust.

Samuti on siinkohal oluline aru saada, et võlg on sisuliselt sama, mis valuuta. Ehk kui investor annab Ühendkuningriigile 10 aastaks laenu, siis ta saab ajaperioodi lõpus oma raha tagasi naelades. Sisuliselt on tegemist valuuta “rentimisega.”

Kui valuutade väärtus lahjeneb, siis reeglina kaasneb sellega ka võlakirjade odavnemine. Ja see peegeldubki intresside tõusus. Mida kõrgemale intressid tõusevad, seda keerulisemaks muutub riikide rahanduslik seis. Ja seda suurem on motiiv raha väärtust lahjendada, sest see teeb võlgade maksmise lihtsamaks.

Sellest, kuidas suuremat lääneriigid on liikumas sünkroniseeritud võlakriisi poole, saab pikemalt lugeda siit:

Peagi on saabumas ülemaailmne sünkroniseeritud võlakriis

Võlakirjade müügilaine

Investorid, kes on Ühendkuningriigile laenu andnud, hakkasid sellel nädalal soetatud võlakirju agressiivsemalt müüma. Müügilaine sütikuks oli asjaolu, et aina rohkem parlamendiliikmeid soovib praeguse peaministri Keir Starmeri tagasiastumist, mis võib rahanduslikku seisu muuta veelgi ebakindlamaks.

Ühendkuningriigi võlatase on tõusnud enam kui 100protsendini SKPst, selgub Rahvusvahelise Valuutafondi andmetest. Kiiremini hakkas võlatase kasvama pärast 2008. aasta majanduskriisi, mõni aasta pärast seda ületati jätkusuutlikkuse piir (60 protsenti). Järgmine suurem kasv oli 2020. aasta koroonakriisi ajal.

Ühendkuningriigi eelarve puudujääk on samuti püsinud kõrgel. Mullu ulatus see 5,4 protsendini SKPst, mis on jätkusuutlikust tasemest tunduvalt kõrgem. Viimati oli saareriigi eelarve plussis sajandivahetusel.

Finantsilise repressiooni ajastu

Viimati oli Ühendkuningriigi võlatase nii kõrge II maailmasõja viimasel aastal (1945). Pärast maailmasõda vabaneti võlast finantsilise repressiooni kaudu. See tähendab, et inflatsiooni hoiti teadlikult intressidest kõrgemal ning inimestel piirati kapitali riigist väljaviimist.

Samuti survestati investeerimisfonde, pankasid ja pensionifonde riigile laenu andma, kuigi reaalselt oli tegemist investeeringuga, mis oli inflatsiooni tõttu aastakümneid kahjumlik. Ehk võlast vabaneti lõpuks võlausaldajate ja säästjate arvelt. Mõnevõrra aitas kaasa ka asjaolu, et II maailmasõja järel oli riigi majanduskasv küllaltki kõrge.

Märgid finantsilise repressiooni poliitikate taaselustamisest on juba ilmnemas. Pärast koroonakriisi püsis ametlik inflatsioon mitu aastat võlakirjade intressimääradest tunduvalt kõrgemal. Ühendkuningriigi valitsus kaalub “riigist lahkumise maksu” kehtestamist – see tähendaks, et riigist lahkuvad inimesed peavad oma realiseerimata varadelt maksma 20 protsenti makse. Samuti on hakatud kaaluma seadusi, mis motiveeriks finantsinsitutsioone rohkem Ühendkuningriigi võlakirju ostma. On tõenäoline, et varsti hakkab keskpank trükitud rahaga uuesti võlakirjaturgu toetama.

Finantsilise repressiooni võitjaid ja kaotajaid ei ole keeruline defineerida. Enim võidab sellest valitsus, kes saab oma võlga devalveerida. Suurimateks kaotajateks on võlausaldajad, säästjad ja töötajad, kelle töötasud ei suuda inflatsiooniga sammu pidada. Üldine elatustase satub samuti surve alla. Kui majanduskasv on madal, tekib stagflatsioon – ehk majandus on stagnatsioonis, aga inflatsioon on kõrge. See keskkond on juba paljudes lääneriikides tekkinud ja süvenemas. Eesti on siinkohal hea näide.

Võlakirjad on pikaajalises languses

Ühendkuningriigi valuuta- ja võlakirjaturud ei ole valitsuse tegevuse osas viimastel aastatel armu andnud. 2022. aastal tekitas toonane peaminister Liz Truss oma uue eelarvega tõsise kriisi, mis viis naela vabalangusesse ning pani intressid hüppeliselt kasvama. Lõpuks pidi turule sekkuma Inglise keskpank, sest paljusid pensionifonde ähvardas võlakirjade krahhi tõttu maksejõuetus.

Võlakirjade intressid langesid absoluutsesse põhja 2020. aasta kevadel, mil maailmas oli koroonakriis. Minu hinnangul on võlakirjade trend pöördunud ning intresside tõus on pikaajaliselt jätkumas, mida praegu ka näeme.

Seega – võlakirjad kaotavad ka edaspidi koos valuutadega oma väärtust tavapärasest kiiremini. Ajalooliselt on valitsused reeglina valinud just valuuta devalveerimise tee.