Essee: Inflatsioon, kommunikatsioon ja müra

08.05.2026
Tõlkis: Tavidi analüütik Mait Kraun

Hinnad on signaal, mis kätkeb endas suurt hulka informatsiooni, mida majanduse tsentraalsed planeerijatel ei ole võimalik teada. Keskpangad rikuvad raha juurdeloomega just seda üht olulisemat majanduse signaali, kirjutab Varssavi ülikooli politoloogia õpilane Vladyslav Manzyk Misese Instituudi portaalis.

Avaldame Manzyki essee täismahus:

1948. aastal avaldas Claude Shannon ajakirjas Bell System Technical Journal töö “Kommunikatsiooni matemaatiline teooria” – see oli uuring, mis pani informatsiooni teooriale formaalse aluse. Shannoni näitas, et kanaleid läbiva informatsiooni hulka on võimalik mõõta ja suhtluskanalite mahud on piiratud. Ja kui kanalisse tuleb müra, siis informatsiooni vastuvõtja võimekus rekonstrueerida originaalset sõnumit langeb viisil, mida on võimalik arvutada ja ette ennustada.

Uuringus räägitakse telefoniliinidest ja raadiosignaalidest, aga selle loogikat saab üle kanda igale süsteemile, kus agent edastab teisele agendile informatsiooni. Sinna hulka kuuluvad ka süsteemid, kus miljonid majanduses osalejad koordineerivad oma plaane, lähtudes hindadest.

Turuhind kui informatsiooni pakett

Turuhind on informatsiooni pakett. Sinna on sisse kirjutatud ressursi nappus, selle tootmiskulu, tarbijate nõudlus ning inimeste ootused, kes sellega kauplevad. Kõik see info on pakitud ühte numbrisse, millest saavad müüjad ja ostjad lähtuda ilma, et neil oleks vaja kõike detaile teada. Friedrich Hayer kirjutas 1945 aastal esse “Teadmiste kasutamine ühiskonnast” – ta kirjeldas, kuidas see info pakkimine töötab. Tema sõnul ei suuda ükski plaanimajandaja koguda kohalikku informatsiooni, mida hinnad endas sisaldavad. Ja see on põhjus, miks detsentraliseeritud turud töötavad ressursside jaotamisel tunduvalt paremini kui tsentraalne planeerimine. Hayek kirjeldas informatsioonivõrku, mis toimib oma teoreetilise efektiivsuse piiride lähedal. Shannon formaliseeris selle keele.

Kui keskpank suurendab raha hulka, siis ta ei lisa majandusse ühtegi ressurssi. Nad lisavad signaali, mis matkib lisandunud ressursside ilmet. Kui ettevõtja saab kunstlikult madalale surutud intressimääraga laenu, siis hinnasignaal ütleb: “reaalsed säästud on olemas, reaalseid ressursse on võimalik kasutada pikaajalistes projektides.” See on sama signaal, mis ilmub siis, kui tarbijad on ka tegelikult oma sääste suurendanud ning teinud need investeeringute jaoks kättesaadavaks. Signaal on aga vale – ressursid, millele uus raha viitab, ei ole tegelikult olemas. Aga ettevõtja, kes käitub talle saadaoleva info alusel ratsionaalselt, tegutseb teatud viisil.

Raha kunstlik juurdeloome tekitab hinnasignaalidesse müra ning teeb seda majanduse kõige fundamentaalsemal tasandil, milleks on intressimäärad. Intressimäärad koordineerivad ressursside allokatsiooni praeguse tarbimise ja tuleviku investeeringute vahel. Kui seda signaali rikkuda, siis levivad vead igasse otsusesse, mis sellest sõltuvad. Ettevõtted investeerivad projektidesse, mis vajavad täiendavaid ressursse, aga neid projekte pole vaja või need ei saa valmis. Töötajaid palgatakse sektorites, mis hiljem kokku varisevad. Pikad tootmisahelad, mille osas tehti buumi ajal otsus ära, kujunevad tunduvalt kallimaks.

Väärinvesteeringute tekitamine

Ludwig von Mises kirjeldas seda mehhanismi 1912. aastal avaldatud töös “Raha ja krediidi teooria.” Hayek viimistles tema teooriaid 1930ndatel. Kujunes välja Austria koolkonna äritsükli teooria, mille kohaselt rikuvad keskpangad intressimäärade signaali, tekitades sellega buume, kus raha investeeritakse valedesse kohtadesse. Seda põhjusel, et raha paigutatakse projektidesse, mille kasumlikkus sõltus raha juurdeloomest ja mis ei ole jätkusuutlikud. Kui raha juurdeloome peatub või pöördub, siis vale signaal korrigeerib ennast ning investeeringud, mis tehti varasema teadmise alusel, muutuvad kahjumlikuks. Läbikukkumiste kobarat, mis sellele järgneb, nimetame me majanduslanguseks.

Selle protsessi ressursside jaotumise tagajärgedest rääkis Richard Cantillon juba 18. sajandil. Cantillon kirjutas 1730. aastal, et kui majandusse tuleb uus raha, siis see ei ole majanduses osalejate vahel ühtlaselt jaotatud. Raha siseneb konkreetsete kanalite järgi – tänapäeva kontekstis on selleks pangandussüsteem ja finantsturud. Raha läheb kõigepealt sinna ja alles siis mujale. Need, kes raha esimesena kätte saavad, kulutavad selle enne, kui hinnad on rahapakkumise kasvule tõusuga reageerinud. Need, kelleni raha jõuab viimasena – töötajad ja säästjad – peavad silmitsi seisma kõrgemate hindadega enne, kui nad näevad oma sissetulekute kasvu. Rahamassi suurendamine võimaldab kanda töötajate ja säästjate ostujõudu pangandus- ja finantssektorile. Ei ole ühtegi seadust, mis seda piiraks. Ja erinevalt maksude tõstmisest on see inimeste jaoks nähtamatu protsess.

See on põhjus, miks väide, et keskpangad saavad inflatsiooni rahapoliitilise instrumendina manageerida, on ekslik ning sisaldab endas väärarusaama inflatsioonist. Inflatsioon ei ole kang, mida liigutada selleks, et saavutada makromajanduslikke eesmärke. See on ennustatav tagajärg, kui informatsiooni süsteemi tuuakse sisse müra. Ja kahju, mida see tekitab, ei sõltu sellest, kui kõrge on inflatsioon. Kahju ulatuse määrab ära see, kuivõrd palju on õiglasi hindu rikutud.

Keskpankade süsteem

Keskpankade eesmärk on hoida inflatsioon 2 protsendi juures. 2protsendilise inflatsiooniga majandus ei ole majandus, kus inflatsioon on kõige talutavamal ja parimal tasemel. See on majandus, kus intressimäärade signaale rikutakse pidevalt, tekitades sellega väärinvesteeringuid, mis tulevad esile majanduslanguste ajal.

Föderaalreserv, Euroopa keskpank ning nende ametivennad ei tekita inflatsioon ebakompetentsusest või pahatahtlikkusest. Nad tekitavad seda põhjusel, et institutsiooniline mandaat, mille alusel nad tegutsevad, nõuab seda. Neilt oodatakse, et nad stabiliseerivad hindu, maksimeerivad tööhõivet ning toetavad majanduskasvu. Kõik see tähendab, et nad peavad hinnasüsteemi sekkuma, mille tõttu rikuvad nad informatsiooni, mida hinnad endas kannavad. Ei eksisteeri keskpangandust, mis seda probleemi suudab vältida, sest probleem on struktuurne. Keskpank, kes määrab intressimäärasid, rikub juba definitsiooni kohaselt intressimäära, mis tekiks laenuandjate ja laenuvõtjate vabatahtlike otsuste alusel. Vabatahtlike otsuste alusel tekkiv intressimäär on ainuke intress, mis peegeldab kõige täpsemalt majandussubjektide eelistusi ning ressursside kättesaadavust.

Shannoni teoreem näitas, et iga kommunikatsioonisüsteem suudab usaldusväärselt infot edastada ainult teatud mahus. Ja igasugune müra vähendab süsteemi võimekust infot edastada. Teoreem ei küsi, millised olid inimeste motiivid, kes süsteemi müra juurde tekitasid. Seda saab rakendada nii telefonikaablitele kui ka rahasüsteemidele. Hinnasüsteemil on piiratud võimekus koordineerida majanduslikku aktiivsust. Ja raha juurdeloome vähendab seda võimekust, sest see vähendab signaali kvaliteeti. Tagajärgedeks on väärinvesteeringud, ostujõu ümberjagamine säästjatelt finantsvarade omajatele ning buumide ja krahhide tsükkel. Need ei ole rahapoliitika probleemid, mida paremad juhid suudaksid vältida. Need on müraga täidetud kanali füüsika.