Lisa hinnateavitus

Kriisiinvestor: nafta, kuld, relvad teevad 2020-ndatel rikkaks

Avaldatud Jaana kategoorias Kullamaailmast, Kogu uudisvoog või 14.12.2020
Kulla hind (XAU-EUR)
1 525,34 EUR/oz
  
- 5,79 EUR
Hõbeda hind (XAG-EUR)
21,32 EUR/oz
  
- 0,18 EUR

14.12.2020

“Investorid riskeerivad 100%-ga oma varast 10% tootluse ootuses. Spekulandid panevad mängu 10% oma varast, lootes 100%-lisele tasule”

Doug Casey

Maailmakuulus anarhokapitalist ja riskiinvestor Doug Casey on alates 1970-ndatest prognoosinud USA ja maailmamajanduse makrotrende ning jaganud investeerimis- ja spekuleerimise alast nõu. Tegemist on autoriga kes ei kohku tagasi ebamugavate tõsiasjade välja lausumisest nii majanduse teemadel kui ühiskondlik-kultuuriliste süvahoovuste osas. 2020 detsembris antud intervjuus rääkis Casey sellest millised majandusharud pakuvad  investoritele ja spekulantidele kõige tõenäolisemaid kasumiperspektiive alanud ettearvamatul dekaadil. Alljärgnevas on toodud pikemas intervjuus esitatud põhipunktid…

Rachel Bodden: Doug… oled terve oma karjääri üles ehitanud kriisitingimustes investeerimisele, olles samal ajal tunnistajaks mitmete (poliitiliste ja majanduslike) impeeriumite kokkuvarisemisele. Kirjutasid palju kuulsust kogunud teose “Kriisi investeerimine”, millest sai New York Times’i bestseller. Seega võime sind arvata ettearvamatutel aegadel investeerimise suurkujuks. Elades ühe epohhi lõpufaasis, kus maailm on kogemas Ameerika hegemoonia luigelaulu, oskad sa meid valgustada millistest sektoritest tasub selles kontekstis oodata kasvu ja millistest kärbumist?

Doug CaseyDoug Casey: Minu hinnangul saab terve eesolev dekaad olema rusuv ning täis sügavaid raputusi. Seega hetkel on olulisem kui kunagi varem teha õigeid otsuseid mis puudutab seda kuhu oma kapitali paigutada. Juhin lugejate tähelepanu sektoritele mis seda enim väärivad.

Alustada tasub niinimetatud “kaitsetööstuse” aktsiatega. Viimastel aastatel on nendes olnud täheldada märkimisväärset tõusu. Kuigi reeglina ei ole tegemist odavate aktsiatega võite olla kindlad, et riigi rahakotirauad saavad ka tulevikus paotuma eriti heldelt relvatootjate suunal sest sõda pakub riigile kõige tugevama eksistentsi aluse. Selliste sõjatööstuskompleksi hiidude nagu Lockheed Martin ning General Dynamics käsi käib täpselt sama hästi ka Bideni presidentuuri ajal. Tegemist on mehega kes ei muuda midagi ning militaar/julgeolekuriik jätkab oma pidurdamatut kasvu, mis kergitab tulevikus relvatootjate aktsiaid nagu pärmi peal.

Olukorras kus Ühendriigid on täielikult polariseerunud “siniseks” ja “punaseks” grupeeringuks, kes sisuliselt vihkavad teineteist, on koondumine välivaenlase vastu ilmselt ainus tee, mis suudab killustunud populatsiooni üheks liita. Kõige tõenäolisemalt saab selleks mingis vormis kokkupõrge Hiinaga.

Tõsine konflikt tõsiselt võetava vastase vastu – mitte pelgalt operetisõda kolmandajärgulises riigis – võiks polariseerunud Ameerika panna ühiselt vaenama välivaenlast rohkem kui teineteist. Orwell nägi seda kõike suurepäraselt ette.

See kõik on vesi sõjatööstuse veskile – vähemasti senikaua kuni sõda ei välju täielikult kontrolli alt. Kui see siiski juhtuma peaks, on meil mõistagi märksa olulisemaid probleeme kui küsimus sellest millistesse aktsiatesse oleks parasjagu kõige otstarbekam oma raha paigutada.

Washingtoni poliitinsideritele saab selline asjade kulg olema suurepärane, kuna see kõik tähendab üha paisuvaid valitsuskulutusi, ning kasvavast riigipirukast üha suuremaid ampse saav poliitiline klass annab endast parima, et vastav stsenaarium realiseeruks.

Teine sektor millel tasub silma peal hoida on naftaaktsiad. Ajalooliselt moodustas naftafirmade turukapitalisatsioon ligi 20% kogu S&P 500 indeksist (st. USA 500 suurimat börsil noteeritud ettevõtet). Tänapäeval on see langenud seninägematu 2% juurde tänu naftahindade kukkumisele läbi põranda ning üldisele sentimendile turgudel, mis rõhutab pidevalt sõnumit rohelise (energeetika) revolutsiooni kätte jõudmisest ning fossiilkütuste surmast. Samuti on märke, et osad naftahiiud (nagu BP) on sektorist lahkumas.

Mida inimesed kipuvad unustama on see, et kuigi rohelise energia osakaal on tõe poolest kasvamas paralleelselt tehnoloogia täiustumisega on roheenergia mastaapne ekspluateerimine turuhindade põhiselt endiselt majanduslikult ebaefektiivne. Hetkel on roheenergia jätkuvalt rentaabel vaid piiratud ulatuses või turumoonutuste kontekstis. Rohelise energia revolutsiooni näol on tegemist järjekordse näitega olukorrast kus turg on tundmatuseni moonutatud poliitika poolt mis rakendab piiramatult subsiidiume, maksusoodustusi ning eriregulatsioone.

Need kes soovivad teha panuse energeetilisele “realismile” peaksid just praegu kokku ostma (hetkel tugevasti alahinnatud) nafta ja gaasikompaniide aktsiaid.

 

Bodden: Nafta on üks väheseid majandussektoreid mis ei ole endiselt COVIDi krahhist taastunud. See tundub tegelikult mõistusevastane.

Casey: Elamegi perioodil, mil peaksime kasutama turgudel esinevat mõistusevastasust enda kasuks. Momendil on naftaaktsiad võileivahinnaga. Üksnes mõne päeva eest aga hüppasid ühe päeva jooksul 5% võrra. Hetkel moodustavad naftakompaniide aktsiad turgude kogukapitalisatsioonist sedavõrd anormaalselt väikese osa, et varem või hiljem peab toimuma plahvatuslik korrektuur ülessuunas. Antud hetkel on naftafirmade odavatesse aktsiatesse investeerides väljavaated raha kaotada minimaalsed.

 

Bodden: Ka mina olen hoidnud naftakompaniide aktsiatel silma peal kuna need on praktiliselt ainsad mille puhul niinimetatud “V-kujulist” korrektuuri pole veel toimunud.

Casey: Täpselt nii… Naftaaktisad on hetkeseisuga hea pikaajaline investeering – unustada ei maksa ka uraanitöötlemisega seotud ettevõtteid.

Kolmas majandusharu mis saavutab tuleval kümnendil kindlasti häid tulemusi, sõltumata sellest milline makromajanduslik pilt valitseb, on kullasektor. Tegelikult on olukord selline, et mida vaevalisemalt majandusel läheb, seda võimsamat etteastet võime kullafirmadelt oodata. Miks? Sest nii uskumatu kui see hetkel ka ei tundu on tõenäoline, et varem või hiljem hakatakse kulda taas kasutama mingi raha vormina. Dollar on lavalt lahkumas – kui mitte täielikult, siis vähemasti oma rollis rahvusvahelise reservvaluutana. Riigid ei usalda üksteise paberkupüüre ning selleks on loogiline põhjus. Valitsused hävitavad pidevalt oma valuutasid ning kuld on ainsaks alternatiiviks.

Samal ajal kui kõik see on juhtumas on kullasektor suurepärane koht kus tasub positsioonid sisse võtta. Kullatootmise kogukulu on hetkel umbes 1000 USD untsi kohta, samas kui kullahind kõigub 1800 USD / untsist kandis. Kaevandajad istuvad momendil sisuliselt rahapaja otsas. Ent hämmastaval kombel ei investeeri kullakaevandustesse ei keskmine erainvestor ega suured institutsionaalsed fondid. Põhjus on väga lihtne – inimesed lihtsalt ei mõista kullamaailma ja kullakaevanduse sektori toimimisloogikat. Elame unikaalsel hetkel kus kullakaevandajate aktsiaid saab osta hinnaga mis suure tõenäosusega lähiaastatel kolme- või neljakordistub. Veelgi suuremat tootlust võib oodata aga kulla geoluurega tegelevate ettevõtete puhul. Sellised on lühidalt kokku võetuna põhjused miks mina olen hetkel enamuse oma rahast paigutanud kullasektorisse…

… tegelikult oleks riikidele parem kasutada kulda vaheväärtusena ning rikkuse hoiustajana. Riikliku tagatiseta valuuta jaoks puudub igasugune vajadus kui raha asendajana võib kasutada päris raha ehk kulda…

Ma ei pea üldse vajalikuks, et riigid peaks ilmtingimata väljastama valuutasid. Turg suudaks tagada rahafunktsiooni märksa efektiivsemalt. Unustades korraks väärismetallide teema, tasub juhtida tähelepanu Bitcoinile, mis on 100% ulatuses vabaturu sünnitis.

Mõistan ka seda, et inimeste jaoks on selline arusaam rahast väga harjumatu. Aga oleme unustanud lihtsa tõsiasja, et enne 1933 kujutasid nii dollarid, frangid, naelad kui margad endast lihtsalt teatud standardile vastavat kullakogust, millele anti riigi rahapajas mündi kuju.

 

Bodden: Arusaadav. Aga (vaatamata kulla tugevatele väljavaadetele) on enamus inimesi seisukohal, et nad jäid kulla hinnatõusu rongist maha. Ometi olete jätkuvalt seisukohal, et kuld on endiselt pigem odav?

Casey: Täpselt nii. Kuld ei ole enam anormaalselt odav nagu see oli 1971 aastal kui untsi hind maksis 35 USD või 2001 aastal, mil see oli tõusnud küll 250 USD-ni, ent mille reaalne väärtus ostujõus oli tegelikkuses samal tasemel. Hetkel maksab kullaunts 1800 USD, kuid see on jätkuvalt ebanormaalselt madal kui võtta arvesse millises mahus toimub globaalsel finantsturul rahatrükk ning tõsiasja, et maailmamajandus balansseerib jätkuvalt kuristiku piiril või sellest mitte kuigi kaugel.

Olgu sellega kuidas on, ma ei käsitle kulda kunagi pelgalt spekulatsiooni instrumendina. Olen terve elu kulda varunud ning jätkan selle kokkuostu sellel lihtsalt põhjusel, et tegemist on ainsa finantsvaraga mis ei ole kellegi teise finantskohustuseks. Ning see on tänasel päeval tähtsam kui miski muu, sest maailm ei ole mitte kunagi varem äganud sellise võlakoorma all.

Kullakaevanduste aktsiatega on natuke teine lugu ning neid võib käsitleda eriti atraktiivse spekulatsiooniinstrumendina. Võrrelduna mis-tahes teiste finantsvaradega, eriti aga teiste aktsiatega, on nende hind momendil ülisoodne. Kokkuvõttes on 2020 olnud kullainvestoritele nii või teisiti hea aasta. Viimase kvartali mõõdukas langus ei ole märkimisväärne ning kujutab endast turgudele omast kõikumist.

Tasub meeles pidada James Livermore’i õpetust, et rikkuse säilitamiseks ei pea tegema muud kui püsima paigal – seda tuleb teha vaid õiges kohas. (Finantsvaradega) kauplemine tuleks jätta spetsialiseerunud proffidele kellel on juurdepääs esmaklassilisele informatsioonile ning iseäralik psühholoogiline karakter. Tavainvestoril piisab tõdemusest, et oleme hetkel kulla ja tooraineturgude kasvu alguses ning ajutistest korrektuuridest ei tohi heituda kui on soov pikemas perspektiivis kasud sisse kasseerida.

 

Kommenteerib Tavidi peaanalüütik Adrian Bachmann

Doug Casey on haruldane näide mõtlejast, kellel on võime vaadata globaalset majandusprotsessi, mis etendab enamike majandusanalüütikute mõttemaailmas kõrgeimat abstraktsiooni tasandit, väiksema osana suuremast ühiskondlikust, kultuurilisest ja tsivilisatsioonilisest tervikust. Casey “firmamärgiks” on oskus konverteerida sotsio-kultuuriliste protsesside pikaajalised mõjud makroökonoomiliseks sisendiks, mille väljundiks on kainemõistuslikud investeerimis- ja spekuleerimisotsused, kus tõe kriteeriumiks on bilansiliselt mõõdetav tulu.  Tegemist on mehega kes orienteerub väga oskuslikult kuidas (geo)poliitilis-kultuuriline süvahoovus avab ja sulgeb pikaajalisi investeerimise ja spekuleerimise perspektiive.

Sellest tulenevalt ei ole anarhokapitalistist enfant terrible suunal võimalik teha Karl Marxile (väidetavasti) tehtud etteheidet, et too võiks kapitalist rääkimise asemel seda pisut ka teenida.  Casey on multimiljonär, kelle majandusteoreetilised käsitlused ja praktikad käivad taktsammu.

Kuna Casey spetsialiteet on rikkuse kasvatamise ja säilitamise tehnikad kriitilistel epohhidel, siis tasub tema mõttearendusi silmas pidada just praegu – ajal mil paljude geopoliitiliste ja geoökonoomiliste jõudude konvergents kätkeb endas erakordset potentsiaali varandusi põrmustada… aga ka luua.

Lugemissoovitus Teile