Majandusteadlased püüdsid kulda puuri panna – nad on kaotamas

16.04.2026
Tõlkis: Tavidi analüütik Mait Kraun

Kulda on püütud konventsionaalses majandusteaduses puuri panna kui “barbaarset relikti” minevikust. Ometigi on majandusteadlased praegu seda sõda kaotamas, kirjutab investor ja finantsturgude ekspert Aaron Brown portaalis Bloomberg.

Järgnevalt avaldame Aaron Browni arvamusloo täismahus:

Kulla untsuhind kaupleb 5000 dollari lähedal. USA ja Iisraeli alustatud Iraani vastase sõja ajal on välismaa keskpangad oma valuuta kaitsmiseks USA riigivõlakirju müümas. Võlakirjade intressid on tõusmas, mitte langemas. Samal ajal ostavad maailma keskpangad – need samad institutsioonid, mille eesmärk oli muuta kuld tähtsusetuks – ostmas metalli viimase põlvkonna kiireimas tempos.

See ei peaks juhtuma. Majandusteadlased deklareerisid sajand tagasi, et kuld on “barbaarne jäänus” ning on püüdnud seda vaadet kehtima panna. Nad on kaotamas.

Esimese lasu tegi 1924. aastal John Maynard Keynes. Ta kirjutas, et kullastandard on primitiivne rahandustehnoloogia, millest on kaasaegsed majandused välja kasvanud. Tulevik pidi kuuluma juhitud valuutadele, mida haldavad asjatundlikud institutsioonid. Tema seisukohad olid ülekaalus 1944. aastal toimunud Bretton Woodsi konverentsil, kus kullast tehti nominaalne ankur. Ühe untsi hinnaks määrati 35 dollarit, aga sisuliselt taandati kuld sümboolse ankuri staatusesse.

Esimese raundi võitsid ökonomistid. Kuld pandi puuri.

Või oli see ikka nii? 1971. aasta 15. augustil otsustas USA president Richard Nixon, et dollareid ei saa enam kulla vastu vahetada. Ökonomistid üldiselt kiitsid otsust. Milton Friedman tõi välja, et ujuvad valuutakursid, mida haldavad distsiplineeritud keskpangad, on paremad kui kullastandardi jäikus. Valdkonnas valitses peaaegu üksmeel: kuld oli ajalooline kurioosum. Kaasaegset majandust ei saanud panna seisma millelegi, mida kaevati maa seest välja.

Kulla kättemaks oli kiire ja valmistas piinlikkust. Vaid üheksa aastaga tõusis selle hind 35 dollari pealt 850 dollarini – enam kui 2300%-line kasv. 1970ndad, mis pidid demonstreerima juhitavate valuutade ülemvõimu, olid hoopis stagflatsioonilised ning dollar kaotas enam kui poole oma ostujõust. Investorid, kes hoidsid lihtsalt dollareid, kaotasid 87 protsenti oma varadest. Need, kes hoidsid barbaarset relikti, neljakordistasid oma vara.

Teine raund kullale.

Seejärel sai 1979. aastal Föderaalreservi juhiks Paul Volcker, kes tõstis intressimäärad peagi 20 protsendini. Sellega hävitas ta inflatsiooni ja taastas juhitava raha usaldusväärsuse. Kulla hind kukkus järsult – kui 1980. aastal saavutas see tipu 850 dollari juures, siis 1999. aastaks maksis unts 255 dollarit. Inflatsiooniga arvestades kaotas kuld 85 protsenti ostujõust. Euroopa Keskpank, mis on institutsionaalse ülemvõimu tipp, hakkas oma reserve aktiivselt müüma. Inglise Keskpank müüs aastatel 1999-2002 kokku 395 tonni kulda. Seda tehti peaaegu täpselt hinnapõhjas. Seda hakati Briti ajakirjanduses nimetama “Browni hinnapõhjaks.” Põhjuseks asjaolu, et toonane peaminister Gordon Brown andis keskpangale korralduse reservid müüa.

Kolmas raund ökonomistidele, otsustavalt

Seejärel tuli 2008 ning globaalne finantskriis. Lehman Brothers kukkus kokku, valitsused paiskasid majandustesse triljonite dollarite väärtuses abipakette. Reaalintressid läksid negatiivseks. Kuld ei maganud. Kriisi põhjades maksis unts kulda 800 dollarit, 2011. aastaks oli see jõudnud 1921 dollarini. Ökonomistide institutsioonid olid silmnähtavalt hädas. Kuld, mida keegi ei hallanud, millel ei olnud juhtkonda ega võimendust, lihtsalt istus ja imetles ennast.

Aga kõige suuremate tagajärgedega moderne ajastu ei olnud üldse inflatsiooniga seotud. See oli midagi palju fundamentaalsemat: küsimus, kas dollaris nomineeritud varad on ikkagi turvalised.

2022. aasta 26. veebruaril – kaks päeva pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu – otsustasid USA ja selle liitlased külmutada 300 miljardi dollari väärtuses Venemaa keskpanga varasid, mida hoiti lääne institutsioonides. Iga neutraalsema keskpanga jaoks jõudis sõnum kohale. Varad, mida hoitakse dollarites, eurodes või naelades, võidakse konfiskeerida. On täpselt üks reservvara, mida ei saa SWIFTiga külmutada, konfiskeerida või mille väärtust ei saa kellegi teise rahapoliitika tulemusel lahjendada. Seda ei saa häkkida ja see ei eelda usaldust ühegi institutsiooni või valitsuse vastu.

See seletab, miks keskpangad ostsid 2022. aastal rekordilised 1080 tonni kulda. See on suurim number alates kullastandardi ajastust. Ning need ostud on jätkunud ka järgmistel aastatel. Ostjad olid Hiina, India, Türgi, Poola ja Singapur. Riigid, kes vaatasid Venemaa sanktsioonidele peale ja tegid sellest järeldused.

Globaalsed keskpangad hoiavad nüüd rohkem kulda kui USA riigivõlakirju, viimati oli see nii aastal 1996. See verstapost saabus vaikselt, ilma suurema kärata. Aga see sümboliseerib struktuurset muutust, kuidas riiklikud institutsioonid oma reservidest mõtlevad.

See on midagi, mis eristab varasemaid kulla hinnatõusu eelnevatest. Varasemalt on hinda üles viinud jaeinvestorid ja hirm inflatsiooni pärast. Praegust tõusu veavad riiklikud institutsioonid, kes teevad selgeid ja pikaajalisi strateegilisi otsuseid. See ei ole inflatsiooni vastu kaitsmine. See on geopoliitiline kindlustus. Ja see umbusalduse hääl süsteemi suhtes, mille John Maynard Keynes ja tema järglased üles ehitasid.

See toob meid tagasi Iraani sõja ning selle juurde, et kuld kaupleb 5000 dollari lähedal.

Traditsiooniliselt on alates finantskriisist (2008) – olgu selleks koroonakriis, Ukraina sõda või Euroopa võlakriis – liigutud turvalise vara otsinguil USA riigivõlakirjadesse. See tõi kaasa võlakirjade intresside languse ning dollari tugevnemise ja süsteem töötas nii nagu pidi. Iraani sõja ajal on välismaised keskpangad müünud viie nädalaga 82 miljardi dollari väärtuses USA riigivõlakirju. Intressid on üles läinud. Petrodollari tsirkulatsioon, kus laheriigid investeerisid naftatulud tagasi USA võlga – on Hormuzi väina sulgemisega külmutatud. Ja kuld on püsinud terve aja rekordtasemete lähedal.

Muster on nüüd loetav. Kuld ei ole alati hea inflatsioonikaitse. Sellel läheb kõige paremini siis, kui usaldus rahandusinstitutsioonide vastu on madal – kui maailma keskpangad vaatavad oma reservvarasid ja teevad vaikse järelduse, et nad soovivad midagi, mida ükski valitsus ei saa konfiskeerida. See olukord oli enne Iraani sõda ning püsib ka pärast seda.

Keynesil oli õigus, et kulla rahanduslik roll oli ühiskondlik kokkulepe, mitte loodusseadus. Aga ta alahindas, kuivõrd raske on asendada midagi, mis kombineerib endas likviidsust, neutraalsust, püsivust ja vabadust poliitilisest riskist. Eriti olukorras, kus institutsioon, mis pakub parimat alternatiivi, on maailma suurim võlgnik, omaenda reservvaluuta emiteerija ja agressor sõjas.

Kuld on seda argumenti esitanud 5000 aastat. Majandusteadlased on seda ümber lükanud umbes 300 aastat. Praegune seis punktide järgi kaldub metalli kasuks.