Majandusteadlased püüdsid kulda puuri panna – nad on kaotamas

16.04.2026
Tõlkis: Tavidi analüütik Mait Kraun

Kulda on püütud konventsionaalses majandusteaduses puuri panna kui “barbaarset relikti” minevikust. Ometigi on majandusteadlased praegu seda sõda kaotamas, kirjutab investor ja finantsturgude ekspert Aaron Brown portaalis Bloomberg.

Järgnevalt avaldame Aaron Browni arvamusloo täismahus:

Kulla untsihind kaupleb 5000 dollari lähedal. USA ja Iisraeli alustatud Iraani vastase sõja ajal on välismaa keskpangad oma valuuta kaitsmiseks USA riigivõlakirju müümas. Võlakirjade intressid on tõusmas, mitte langemas. Samal ajal on maailma keskpangad – need samad institutsioonid, mille eesmärk oli muuta kuld tähtsusetuks – ostmas metalli viimase põlvkonna kiireimas tempos.

See kõik ei peaks juhtuma. Majandusteadlased deklareerisid sajand tagasi, et kuld on “barbaarne jäänus” ning on püüdnud seda vaadet peale suruda ja kehtima panna. Nad on kaotamas.

Esimese lasu tegi 1924. aastal John Maynard Keynes. Ta kirjutas, et kullastandard on primitiivne rahandustehnoloogia, millest kaasaegsed majandused on välja kasvanud. Tulevik pidi kuuluma juhitud valuutadele, mida haldavad asjatundlikud institutsioonid. Tema seisukohad olid ülekaalus 1944. aastal toimunud Bretton Woodsi konverentsil, kus kullast tehti nominaalne ankur. Ühe untsi hinnaks määrati 35 dollarit, aga sisuliselt taandati kuld sümboolse ankru staatusesse.

Esimese raundi võitsid ökonomistid. Kuld pandi puuri.

Või oli see ikka nii? 1971. aasta 15. augustil otsustas USA president Richard Nixon, et dollareid ei saa enam kulla vastu vahetada (kullastandardi kaotamine). Ökonomistid üldiselt kiitsid otsust. Milton Friedman tõi välja, et ujuvad valuutakursid, mida haldavad distsiplineeritud keskpangad, on paremad kui kullastandardi jäikus. Valdkonnas valitses peaaegu üksmeel: kuld oli ajalooline kurioosum. Kaasaegset majandust ei saa üles ehitada millelegi, mida maa seest välja kaevatakse.

Kulla kättemaks oli kiire ja valmistas piinlikkust. Vaid üheksa aastaga tõusis selle hind 35 dollari pealt 850 dollarini – enam kui 2300%-line kasv. 1970ndad, mis pidid demonstreerima juhitavate valuutade ülemvõimu, olid hoopis stagflatsioonilised ning dollar kaotas enam kui poole oma ostujõust. Investorid, kes hoidsid varasid dollaris, kaotasid 87 protsenti oma vara väärtusest. Need, kes hoidsid barbaarset relikti, neljakordistasid oma vara.

Teine raund kullale.

1979. aastal sai Föderaalreservi juhiks Paul Volcker, kes tõstis intressimäärad peagi 20 protsendini. Sellega hävitas ta inflatsiooni ja taastas juhitava raha usaldusväärsuse. Kulla hind kukkus järsult – kui 1980. aastal saavutas see tipu 850 dollari juures, siis 1999. aastaks maksis unts 255 dollarit. Inflatsiooniga arvestades kaotas kuld 85 protsenti ostujõust. Euroopa Keskpank, mida võib pidada institutsionaalse ülemvõimu tipuks, hakkas oma reserve aktiivselt müüma. Inglise Keskpank müüs aastatel 1999-2002 kokku 395 tonni kulda. Seda tehti peaaegu täpselt hinnapõhjas. Seda hakati Briti ajakirjanduses nimetama “Browni hinnapõhjaks.” Põhjuseks asjaolu, et keskpangale andis korralduse reserve müüa toonane peaminister Gordon Brown.

Kolmas raund ökonomistidele, otsustavalt.

Seejärel tuli 2008 ning globaalne finantskriis. Lehman Brothers kukkus kokku, valitsused paiskasid majandustesse triljonite dollarite väärtuses abipakette. Reaalintressid läksid negatiivseks. Kuld ei maganud. Kriisi põhjades maksis unts kulda 800 dollarit, 2011. aastaks oli see jõudnud 1921 dollarini. Ökonomistide institutsioonid olid silmnähtavalt hädas. Kuld, mida keegi ei hallanud, millel ei olnud juhtkonda ega võimendust, lihtsalt istus ja imetles ennast.

Kõige suurema magnituudiga mõjufaktor modernsel ajastul ei olnud aga üldse seotud inflatsiooniga. See oli midagi palju fundamentaalsemat: küsimus, kas dollaris nomineeritud varad on ikkagi turvalised?

2022. aasta 26. veebruaril – kaks päeva pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu – otsustasid USA ja selle liitlased külmutada 300 miljardi dollari väärtuses Venemaa keskpanga varasid, mida hoiti lääne institutsioonides. Iga neutraalsema keskpanga jaoks jõudis sõnum kohale. Varad, mida hoitakse dollarites, eurodes või naelades, võidakse konfiskeerida. On täpselt üks reservvara, mida ei saa SWIFTiga külmutada, konfiskeerida või mille väärtust ei saa kellegi teise rahapoliitika tulemusel lahjendada. Seda ei saa häkkida ja see ei eelda usaldust ühegi institutsiooni või valitsuse vastu.

See seletab, miks keskpangad ostsid 2022. aastal rekordilised 1080 tonni kulda. See on suurim number alates kullastandardi ajastust. Ostud on jätkunud ka järgnevatel aastatel. Suuremad ostjad on olnud Hiina, India, Türgi, Poola ja Singapur. Riigid, kes nägid Venemaale kehtestatud sanktsioone ja tegid sellest omad järeldused.

Maailma keskpangad hoiavad nüüd reservides rohkem kulda kui USA riigivõlakirju, viimati oli see nii aastal 1996. See verstapost saabus vaikselt, ilma suurema kärata. Ent see sümboliseerib olulist struktuurset muutust, kuidas riiklikud institutsioonid oma reservidest mõtlevad.

See on midagi, mis eristab praegust kulla hinnatõusu eelnevatest. Varasemalt on hinda üles viinud jaeinvestorid ja hirm inflatsiooni pärast. Praegust tõusu veavad riiklikud institutsioonid, kes teevad selgeid ja pikaajalisi strateegilisi otsuseid. See ei ole pelgalt kaitse inflatsiooni vastu. See on geopoliitiline kindlustus. See on umbusalduse hääl süsteemi suhtes, mille John Maynard Keynes ja tema järglased üles ehitasid.

See toob meid tagasi Iraani sõja ning selle juurde, et kuld kaupleb 5000 dollari lähedal.

Traditsiooniliselt on peale finantskriisi (2008) – olgu selleks koroonakriis, Ukraina sõda või Euroopa võlakriis – liigutud turvalise vara otsinguil USA riigivõlakirjadesse. See on kaasa toonud võlakirjade intresside languse ning dollari tugevnemise. Süsteem töötas nii nagu pidi. Iraani sõja ajal on välismaised keskpangad aga müünud viie nädalaga 82 miljardi dollari väärtuses USA riigivõlakirju. Intressid on üles läinud. Petrodollari tsirkulatsioon, kus laheriigid investeerisid naftatulud tagasi USA võlga – on Hormuzi väina sulgemisega külmutatud. Kuld on terve selle aja püsinud rekordtasemete lähedal.

Muster on nüüd loetav. Kuld ei ole alati hea inflatsioonikaitse. Kullal läheb kõige paremini siis, kui usaldus rahandusinstitutsioonide vastu on madal. Kullal läheb hästi ajal kui maailma keskpangad vaatavad üle oma reservvarade allokatsioone ja jõuavad järeldusele, et nad soovivad midagi, mida ükski valitsus ei saa konfiskeerida. Selline olukord valitses enne Iraani sõda ning püsib ka pärast seda.

Keynesil võis olla õigus selles osas, et kulla rahanduslik roll on ühiskondlik kokkulepe, mitte loodusseadus. Ent Keynes alahindas, kuivõrd raske on asendada midagi, mis kombineerib endas likviidsust, neutraalsust, püsivust ja vabadust poliitilisest riskist. Eriti olukorras, kus institutsioon, mis pakub parimat alternatiivi, on maailma suurim võlgnik, omaenda reservvaluuta emiteerija ja agressor sõjas.

Kuld on oma argumente esitanud 5000 aastat. Majandusteadlased on püüdnud neid ümber lükata umbes 300 aastat. Praegune seis punktide järgi kaldub metalli kasuks.