Ühendkuningriik liigub võlakriisi suunas, intressid sööstsid üles

12.05.2026
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Intressid, mida Ühendkuningriik peab riigilaenude pealt maksma, tõusid sellel nädalal mitme kümnendi kõrgeima tasemeni. See on osa laiemast protsessist, kus ennast lõhki laenanud riigid satuvad rahanduslikult aina suurematesse raskustesse, mis sunnib neid veelgi kiiremini valuutade väärtust lahjendama.

Kui Ühendkuningriik tahab 10 aastaks riigilaenu võtta, peab ta selle pealt maksma aastas juba 5,1 protsenti intressi. Tegemist on kõrgeima intressiga alates 2008. aastast. 20aastaste ja 30aastaste võlakirjade intressid tõusid aga kõrgeima tasemeni alates 1998. aastast.

Oluline on mõista, et kui võlakirjade intressid tõusevad, siis varasemalt emiteeritud võlakirjade hinnad langevad. Lihtsustatult – kui intress üles läheb, siis võlakirjad kaotavad väärtust.

Samuti on siinkohal oluline aru saada, et riigivõlg on sisuliselt sama, mis valuuta. Teisisõnu, kui investor annab Ühendkuningriigile 10 aastaks laenu, siis ta saab laenuperioodi lõpus oma raha tagasi naelades. Sisuliselt on tegemist valuuta “rentimisega.”

Kui valuutade väärtus lahjeneb, siis reeglina kaasneb sellega ka võlakirjade odavnemine. See peegeldub omakorda intresside tõusus. Mida kõrgemale intressid tõusevad, seda keerulisemaks muutub riikide rahanduslik seis ja seda suurem on motiiv raha väärtust lahjendada, sest see teeb võlgade tagasimaksmise lihtsamaks.

Sellest, kuidas suuremat lääneriigid on liikumas sünkroniseeritud võlakriisi poole, saab pikemalt lugeda siit:

Peagi on saabumas ülemaailmne sünkroniseeritud võlakriis

Võlakirjade müügilaine

Investorid, kes on Ühendkuningriigile laenu andnud, hakkasid sellel nädalal ÜK võlakirju agressiivsemalt müüma. Müügilaine sütikuks oli asjaolu, et aina rohkem parlamendiliikmeid soovib praeguse peaministri Keir Starmeri tagasiastumist. See võib riigi rahandusliku seisu muuta veelgi ebakindlamaks.

Ühendkuningriigi võlatase on tõusnud enam kui 100 protsendini SKPst, selgub Rahvusvahelise Valuutafondi andmetest. Kiiremini hakkas võlatase kasvama pärast 2008. aasta majanduskriisi. Mõni aasta pärast seda ületati ka jätkusuutlikkuse piir (60 protsenti). Järgmine suurem kasv toimus 2020. aasta koroonakriisi ajal.

Ühendkuningriigi eelarve puudujääk püsib samuti kõrgel. Mullu ulatus see 5,4 protsendini SKPst, mis on jätkusuutlikust tasemest tunduvalt kõrgem. Viimati oli saareriigi eelarve plussis sajandivahetusel.

Finantsilise repressiooni ajastu

Viimati oli Ühendkuningriigi võlatase nii kõrge II maailmasõja viimasel aastal (1945). Pärast maailmasõda vabaneti võlast finantsilise repressiooni kaudu. See tähendab, et inflatsiooni hoiti teadlikult intressidest kõrgemal ning samaaegselt piirati ka kapitali riigist väljaviimist.

Samuti survestati investeerimisfonde, pankasid ja pensionifonde riigile laenu andma, kuigi reaalselt oli tegemist investeeringuga, mis oli inflatsiooni tõttu aastakümneid kahjumlik. Võlast vabaneti seega võlausaldajate ja säästjate arvelt. Mõnevõrra aitas kaasa ka asjaolu, et II maailmasõja järel oli riigi majanduskasv küllaltki kiire.

Märgid finantsilise repressiooni poliitikate taaselustamisest on juba ilmnemas. Pärast koroonakriisi püsis ametlik inflatsioon mitu aastat võlakirjade intressimääradest tunduvalt kõrgemal. Lisaks kaalub Ühendkuningriigi valitsus “riigist lahkumise maksu” kehtestamist – see tähendaks, et riigist lahkuvad (residentsust muutvad) inimesed peaksid oma realiseerimata varadelt maksma 20protsendilise maksu. Samuti on hakatud kaaluma seaduseid, mis motiveeriks kohalikke finantsinsitutsioone rohkem Ühendkuningriigi võlakirju ostma. On tõenäoline, et varsti hakkab ka keskpank trükitud rahaga uuesti võlakirjaturgu toetama.

Finantsilise repressiooni võitjaid ja kaotajaid ei ole keeruline defineerida. Enim võidab sellest valitsus, kes saab oma võlga devalveerida. Suurimateks kaotajateks on võlausaldajad, säästjad ja töötajad, kelle töötasud ei suuda inflatsiooniga sammu pidada. Üldine elatustase satub samuti surve alla. Kui majanduskasv on madal, tekib stagflatsioon – ehk keskkond, kus majandus on stagnatsioonis, aga inflatsioon on samal ajal kõrge. Stagflatsiooniline keskkond on paljudes lääneriikides juba tekkinud ja süvenemas. Eesti on siinkohal hea näide.

Võlakirjad on pikaajalises languses

Ühendkuningriigi valuuta- ja võlakirjaturud ei ole valitsuse tegevusele viimastel aastatel armu andnud. 2022. aastal tekitas toonane peaminister Liz Truss oma uue eelarvega tõsise kriisi, mis viis naela vabalangusesse ning pani intressid hüppeliselt kasvama. Lõpuks pidi turule sekkuma Inglise keskpank, sest paljusid pensionifonde ähvardas võlakirjade krahhi tõttu maksejõuetus.

Võlakirjade intressid langesid absoluutsesse põhja 2020. aasta kevadel, mil maailma tabas koroonakriis. Minu hinnangul on võlakirjaturu trend lõplikult pöördunud ning intresside tõus on pikaajaliselt jätkumas. Seda oleme praegu ka nägemas.

Võlakirjad kaotavad ka edaspidi koos valuutadega oma väärtust tavapärasest kiiremini. Ajalooliselt on valitsused võlaprobleemide lahendamiseks valinud just valuutade devalveerimise tee.