21. sajandi kullapalavik

Viimase aja üks kuumemaid teemasid on kindlasti kuld. See kollane metall on dollari nõrgenemise taustal läbi teinud jõulise ralli ja vastasseis kulla hinna languse ja tõusu uskujate vahel aina ägeneb. Alljärgnevalt toon teieni Societe Generale analüütiku Dylan Grice’i mõtted ja arvamused kullast.

Dylan alustab oma analüüsi üllatava avaldusega, öeldes et tema arvates on kuld hetkel odav. Arvestades seda, et kulla hind untsi eest on juba üle $1200, kalduvad enamus turuosalisi uskuma pigem peatsesse kulla hinna langusesse. Dylan toetub oma avalduses kulla ajaloolisele käitumisele ja usub, et kulla õiglane hind peaks olema $6300. Selleks. et dollar oleks täielikult kullaga tagatud nagu see oli 70ndate kullamaania tipus, tähendaks tema sõnul õiglane hinna rallimist praegusest üle viie korra kõrgemale hinnatasemele.

70ndatel aset leidnud pulliturg sai toetust koomale tõmmatud energiaturust, erakordselt vastutulelikest keskpankadest ja närvilisusest, mis oli tekkinud poliitikute peataoleku tõttu. Kõlab tuttavalt?

1965. aastal, mures USA inflatsioonilise poliitika ja selle mõju pärast oma dollarireservile, otsustas Prantsusmaa keskpank oma dollareid kullaks konverteerima hakata. Prantsusmaale järgnesid Belgia, Hollandi, Saksamaa ja  ka Suur-Britannia keskpank. Rahandussüsteem, mille järgi kõik valuutad olid seotud dollariga ja dollar omakorda kullaga, kukkus kokku 1971. aastal. Sellega olid prantslased pannud aluse kulla- ja hõbedapalavikule.

Kuna keskpangad pole tuntud oma investeerimisalase läbinägelikkuse poolest, siis Dylani arvates tasub eelpool toodud fakti just seetõttu ka rõhutada. Mõned turuosalised arvavad, et India keskpanga hiljutine otsus osta IMF-lt 200 tonni kulda, viitab kullahinna tipule, samamoodi nagu brittide hoogne müük 1999. aastal andis märku peatsest põhjast.

Dylan ütleb et, selline arusaam on küll väga armas, aga tema arvates vale. Nagu täna, siis ka 60ndatel ei ostnud keskpangad kulda selleks, et kulla hinda üles pumbata, vaid nad loobusid katsetest dollarit üles ajada. Kuld tundub täna küll olevat kuum, aga India kullaost loob paralleele prantslaste kullaostuga. Võttes arvesse väärismetallide konsultatsioonifirma GFMS ennustust, et keskpangad on kulla netoostjad esimest korda alates 1988. aastast, siis kas hindud on loonud alguse samasugusele kullapalavikule nagu Prantsusmaa 1965.aastal?

Dylani sõnul pole kuld oluliselt väärtuslikum kui mõni teine varaklass ning selle hind liigub üles ja alla vastavalt seda ümbritsevatele fundamentaalsetele muutustele. Kuid, kuidas hinnata midagi, millel puudub rahavoog või kasum? Dylani vastus sellele küsimusele on, et ei saagi. Oma olemuselt on kuld suhteliselt väärtusetu ja peamine vastuargument kulla ostmisel on väide, et seda ei saa reaalselt kasutada ja kulda ei kasutata millegi tootmisel. Kuid Dylan ütleb, et just selles, et kulda ei kasutata industriaalselt, seisneb kulla tõeline väärtus. Hõbeda hind kipub majanduslanguse ajal langema, kuna nõudlus väheneb aga kulda retsessioon ei mõjuta, kuna puudub industriaalne nõudlus.

Paberraha väärtus on traditsiooniliselt põhinenud kullal. Seega alates 18. sajandist, mil selle kasutamine tavaks sai, oli paberraha alati välja lunastav kulla või hõbeda vastu. Rahaga varustamine on olnud alati tagatud kullaga. Bretton Woodsi süsteem loodi peale Teist maailmasõda ja ainult keskpankadel oli õigus konverteerida paberraha kulla vastu. Kuid see süsteem lakkas töötamast 1971. aastal, sest dollareid hoidvad keskpangad hakkasid kahtlema USA lubadustes oma paberraha trükkimist vaos hoida ja selle tulemusel katkes lõplikult kulda ja paberraha ühendav link. Sellest ajast saadik on paberraha tagatud ei millegi enamaga, kui keskpankade lubadusega hoida rahapakkumine stabiilsel tasemel.

Seega üks võimalus kulda hinnata on küsida, millise hinna juures oleksid keskpanga võlakirjad täies mahus kullaga tagatud. USA-l on ligi 263 miljonit troy untsi kulda (olles seejuures ka maailma suurim kullaomanik) ja Föderaalreservil baasraha 1,7 triljonit dollarit – selleks, et dollar oleks täielikult kullaga tagatud, oleks kulla hind hetkel $6300 ringis.

Ülalolev graafik näitab, mis ulatuses on dollar kullaga tagatud olnud alates 60ndate lõpust. Hetkel on dollar kullaga tagatud 15%,  mis on lähedal kõigi aegade madalaimale tasemele (12% 2001. aastal). Kuid see on väga kaugel kõigi aegade tipust, mis oli 80ndate alguses koguni 140%. Rõhutamist väärib see, et tookordse inflatsiooni paanika tõttu saavutas kuld sellise hinnataseme, et dollar oli üle tagatud ja Fed-i poolt hoiustatud kuld väärtuslikum kui nende poolt pakutud paberraha.

Dylan kasutab olukordade võrdlemiseks mulli definitsiooni, mis on omakorda loodud Charles Kindleberger poolt.

Mull koosneb viiest etapist:

Esimene etapp väljendub tavaliselt nihke näol, mis vallandub mingi tehnoloogilise uuenduse turule jõudmisega (internet).

Teine etapp on buum, mis vallandub kõlavasõnaliste loosungite toel nagu näiteks: Aasia majandusime, internet muudab maailma jne. Võimsad hinnaliikumised annavad hoogu juurde krediidinõudlusele.

Kolmas etapp on eufooria, mis kisub endaga kaasa ka need inimesed, kes protsessi olemusest tegelikult aru ei saa ja juhinduvad sisuliselt ainult ahnusest ja lootusest kiirelt rikastuda.

Neljas etapp on kriis, kus saab alguse aina kaootilisem müük. Hinnad langevad järsult ja turuosalisi haarab paanika.

Viies etapp on äkiline meelemuutus, kus hinnad kukuvad tasemele, mis on madalamad kui fundamentaalne väärtus. Päevavalgele tulevad erinevad skeemid ja pettused.

Dylan juhib tähelepanu esimesele ja teisele etapile 70ndate kullamaania ajal ja tõmbab paralleele omakorda tänase olukorraga. Tookord oli nihkeks struktuuris Bretton Woodsi süsteemi kokkukukkumine, mille põhjustas keskpankade kullaost. Tänane olukord sarnaneb üsna palju toonasele. Siis liikus  „nihke“ etapp „buumi“ etappi tänu sellele, et keskpangad kohanesid naftašokiga. Täna tekitavad keskpangad defitsiite, et toime tulla krediidikriisi tagajärgedega .

Tookord köeti inimeste meeli väitega, et Kaug-Ida kontrollib meie energiavarusid välismaalt, mis omakorda ajas kohalikud ametiühingud tagajalgadele ja valitsusel kadus kontroll käest. Täna on keskpankade eksimatuse illusioon püsivalt purustatud tänu nende võimetusele ette näha 2008. aasta krahhi. Mure nende ülevoolava valmiduse pärast tekitada inflatsiooni samal ajal hägustuva rahandus-ja fiskaalpoliitika ning valitsuste pikaajalise maksevõime pärast loob täna uue kõlavasõnalise loosungi.

Seega on meil Dylani sõnul läbitud „nihke“ ja „buumi“ etapp. Eufooria ootab meid veel ees. Ja kuld on odav..

Kulla hinnaliikumine alates 2001. aastast

http://www.lhv.ee/news/index.cfm?id=1188584