Andres Arraku vastulause Eiki Nestorile: eurotsoon lõpetab niikuinii raha juurde trükkimisega

Andres Arrak


 



Eesti meediapõllul ei ole küll tavaks oponendile otse ja vahetult vastata (teen talle reklaami), aga sotside arvamusliidri Eiki Nestori eile avaldatud seisukohad ei jätnud võimalust vaiki olla.
Et tänane ühiskonnakorraldus on ummikus, on selge. Sotsidele meeldiks väga mõelda, et see on kapitalismi kriis. Tegelikult on tegemist sotsialismi kriisiga ehk siis hoolekanderiigi kriisiga. Riik peab olema hooliv, aga mitte hoolekanderiik. Vananev (Loe: vähe sünnitav), laisk (loe: ametiühingud) ja end lõhki laenanud linnaühiskond ei ole tänase seisuga enam jätkusuutlik. Probleemi tunnistamata on väga raske otsida ja leida lahendusi. Kuigi maailma liidrite kokkutulekul Davosis on seda küsimust arutatud, hulbib valdav enamus Euroopast endiselt süüdimatult roosas udus.


 


Nestor väidab, et USAs kukkus Milton Friedmani õpetus kolinal läbi ja ajaloolise maksukärpe loodetud tulu jäi tulemata.


Vastulause. Just Margaret Thatcher Suurbritannias ja Ronald Reagan USAs olid need, kes tõestasid: valitsused on turumajanduse teravate nurkade mahalihvimise asemel ise majandustele pähe istunud. Kui Keynes tõestas, et turud on puudulikud (turg kukub läbi), siis Friedman tõestas, et valitsuste läbikukkumise tõenäosus on suurem. Tänase heaoluriigi võlapankrott on selle eredaks näiteks. Ent erinevalt Nestori väitest ei jäänud loodetud tulu seejuures tulemata. Reagani majandusnõunik Arthur Laffer (pakkumispoolne majanduskoolkond) sai kuulsaks sellega, et tõestas – maksumäära alandamine kasvatab maksubaasi ning see annab pikas perspektiivis suurema maksutulu. Lühiajaliselt (aga keinsistid on teatavasti nagu sotsidki „lühialalised“) kasvas USA eelarvedefitsiit. Oluliseks põhjuseks muuseas „tähesõdade“ programm, mida niigi hinge vaakuv NSVL püüdis järgi teha ja tänu millele Eesti vabanes tõenäoliselt paarkümmend aastat varem kui ilma selleta.


Nestor: Ameerika Ühendriigid kuuluvad nende „pahade ja patuste“ hulka, kes kulutavad ülejõu käivalt palju.


Vastus. Absoluutselt nõus. Justnimelt – kogu neoklassikaline „rohkem on alati parem“ (näiteks Alfred Marshall) tarbimisühiskond on pankrotis, Ameerika, Jaapan ja teised riigid kaasa arvatud. Meil on eestlastena täna kahju, et me ei suutnud seda järgi teha (viie rikkaima hulka tõusta). Aga kuidas nemad seda kärpida suudavad? See saab ilma ametiühinguid laiali saatmata olema üliraske.


Nestor: Dollarit on võimalik juurde trükkida.


Vastus. Just nimelt. Ja eurotsoon lõpetab niikuinii raha juurdetrükiga ehk siis inflatsiooniga. Sel lihtsal põhjusel, et Kreekat välja visata ei õnnestu (puudub protseduur erinevalt kadunud NSVList) ja heaolu drastiline kärpimine ei tule kõne alla. Ainuke vahe on selles, et dollar on (endiselt ja veel kaua aega) maailmaraha ja euro ei ole ega ka saa selleks kunagi. Tulemus – juurdetrükitud dollaritele on kasvanud nõudlus, eurode juurdetrükk tähendab nende samas proportsioonis odavnemist dollari ja teiste rahade suhtes. Mis muuseas aitab tõsta Euroopa rahvusvahelist konkurentsivõimet.


Nestor: „Teadmine, et Eestis maksab rahana euro, on samuti kordades olulisem mis iganes maksust või selle kogumise viisist.“


Vastulause. Soovitaksin roosas udus mitte edasi hulpida ja lõpetada aastavahetuse horoskoopide lugemine. Euroga on nimelt see lugu, et meid kutsuti pulma aga sattusime matustele.


Nestor: „Laias plaanis ei ole ots-otsaga väljatulemiseks muid võimalusi kui vähendada kulusid, suurendada tulusid või võtta laenu.“ “Tulude suurendamine on oluliselt keerukam ülesanne.“


Vastus: jutt jumala õige. Kuidas on võimalik süüa ära suurem pirukas kui on küpsetatud? 1. Piirata isu ehk kärpida heaolu (väga raske). 2. Küpsetada suurem pirukas – võlakriisist väljumiseks kulusid kärpima sunnitud Euroopa mõjub majanduskasvule toetamise asemel pigem pärssivalt. 3. Süüa ära naabri pirukas. Mitu tuhat aastat oli tavaks (alates Tšingis-khaanist ja Napoleonist ning lõpetades Hitleri ja Staliniga) kuulutada naabrile sõda ja lihtsalt süüa ära naabri pirukas. Tänapäeval pole niimoodi ilus teha. Seega jääb üle koputada viisakalt naabri uksele ja paluda tema pirukat laenuks. Naaber on äkki isegi nõus, aga tagasi tahab seda saada koos intressidega. Ja kui eelmised võlad üleval ja maksedistsipliin kehv, võib naaber üldse keelduda. Tänases Euroopas on olukord just selline, et kuna väljast enam laenu ei saa, siis annavad vähem üle kulutanud riigid laenu rohkem üle kulutanutele. Skeem ei ole kahtlemata jätkusuutlik.


Nestor: „Kulude vähendamisel on tähtis mitte näppu lõigata ja end igavesti kiduraks jätta.“


Vastus. Neoklassikaline laenatud tarbimisel baseeruv majandusmudel ongi igaveseks läbi. Aga erinevalt sotside sügavast veendumusest, see ei ole mitte kapitalismi vaid sotsialismi (hoolekanderiigi) kriis. Lugematutes huvialaringides käimine ja oma laste välismaareisidele kaasatarimine on üks väärastunud tarbimisühiskonna avaldumisvorme. Oma lõuna Eestis asuva isatalu katuse remontimise asemel rassib kõrgepalgaline pealinlane lugematustes bodyshaping ja fitness klubides. Urbaniseerunud ja vingusuitsus üles kasvanud linnalapse huvialaring ongi kallis. Maalapse huvialaring algab kakskümmend meetrit koduuksest ja see on kusjuures täiesti tasuta.


Nestor: „Riigi tulud tulevad kokku maksudest ja koormistest…“


Vastus. Tänaseid harjumuspäraseks saanud ja ülikalleid heaolumudeleid on võimatu finantseerida situatsioonis, kus ühe pensionäri kohta tuleb kaks või vähem töötegijat ja maksumaksjat (Itaalias kahekümne aasta pärast üks). Mudelid ise aga pärinevad aastakümnetest, kus üht pensionäri pidas ülal neli-viis maksumaksjat. NB! Itaallanna, kes on sünnitanud keskmiselt 1,3 last (ameeriklanna 1,9) läheb üheksa aastat varem pensionile kui tema suguõde ühendriikides. Muide, tööealiste naiste hõivatuse määras on erinevus kakskümmend protsenti itaallannade kahjuks. See on ühiskonna seebiks keetmise kõige kindlam tee.


Nestor: „Eesti tänane maksupoliitika võimendab nii majanduskasvu kui ka majanduslangust.“


Vastus. Kogu maksujutt on segane ja teoreetiliselt põhjendamata. Seega valdavalt emotsionaalne, nagu vaesemale rahvale, kes rikaste peale tige, ürgomane. Valitsused on ja jäävad oma olemuselt Robin Hoodideks. Kogu küsimus on selles, milline on ühiskondlik kokkulepe – kui palju erasektor on nõus valitsusele raha loovutama ja milliseid teenuseid ta vastu ootab. Rootsi jõudis 90ndate keskpaigaks situatsioonini, kus valitsuse eelarvest jooksis läbi 68% ühiskonnas teenitud tulust (sic!). Oles näpud ära kõrvetanud (loe: sügavale auku kukkunud), asusid nad valitsust kärpima. Aga erinevalt Reaganist ja Thatcherist magasid nad paar aastakümmet lihtsalt maha.


Nestor: „Terve mõistusega riik laenab raha pangast, mitte oma töötutelt ja haigetelt…“


Vastus. Põhimõte iseenesest on lihtne – raha ei tohi kasutult seista. Liigmadala hoiuseintressi tõttu hoiavad eestlased jooksvatel pangaarvetel miljardeid eurosid. Töötu- ja haigekassa reservidega võrreldes on see kordades enam. Sama rahaga Skandinaavia pankade nuumamine (II pensionisamba kontekstis) tundub ka mõttetu. Siit ettepanek: riik peaks looma mõistlikku intressi garanteeriva hoiupanga. Nestorile üllatuseks – selles ei ole paduliberaali suust kuulduna kindlasti midagi eriskummalist. Üks on kindel – laenuga ei kaeta kunagi jooksvaid kulusid, tarbimislaen on kurjast. Kuna valitsus kavatseb ilmselgelt kasutada töötukassa rahasid tarbimislaenuna, aga mitte investeerimiseks, siis terve loogika on selle vastu.


Lõpetuseks – Eiki, mitte midagi isiklikku!


http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/andres-arraku-vastulause-eiki-nestorile-eurotsoon-lopetab-niikuinii-raha-juurde-trukkimisega.d?id=63827206


Tavidist

Tavid pakub investeeringu münte võimalikult madala hinnaga. Meie kliendid on sellest teadlikud ja seetõttu on rohkem kui kunagi varem valmis ostma meie tooteid, jaotamaks riski teiste varaklasside vahel.

Viimased uudised

Partnerid