Hardo Pajula: kapitalismi väike räpane saladus

Nüüd, kui kapitalismi väike räpane saladus on päevavalgele tiritud, tuletatakse meelde, et poliitika olemus seisneb vaeste ja rikaste ning nende vahel paikneva amorfse, keskklassiks nimetatava nähtuse suhetevõrgustiku korraldamises, kirjutab SEB ökonomist Hardo Pajula.


Investeerimisfirma Pimco tegevjuht Mohamed El-Erian kirjutas mõne kuu eest Financial Timesis: «Aeg-ajalt seisab maailm vastamisi olulise majandustrendiga, mille tähendust algul ei taibata, seejärel ignoreeritakse ning mis siis lõpuks tababki valitsusi, ettevõtteid ja majapidamisi täiesti ootamatult.» Seejärel luges El-Erian üles viimase kümne aasta juhtteemad: Hiina avanemine, arenenud riikide võlamulli kerkimine ja lõhkemine ning viimaks enamiku lääneriikide valitsuste rahandusseisu üheaegne ja järsk halvenemine.


Loetletud kolme-nelja pidepunkti ümber saab hõlpsasti punuda loo, mille avapauguks ongi Hiina liitumine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga 2001. aasta novembris. Seni omas mahlas vaesunud 1,3 miljardi inimese ühinemine maailma olulisima riikidevahelisi majandussuhteid reguleeriva organisatsiooniga pidigi loomulikult olema pikaajalise mõjuga sündmus.


Ühest küljest avanes Hiina siseprovintsidest kaldaäärsetesse vabamajandustsoonidesse rühkivatel rahvamassidel esmakordselt võimalus end hiliskeskajast otse postmodernismi lennutada. Teisest küljest tõstsid nende samade kuulekalt töökate kollaste käte kokkutraageldatud taevalikult odavad lameekraanteleviisorid, teksased ja muu nodi eelkõige läänemaailma vaesemate tarbijakihtide hüveolu.


Ent see on mündi helgem pool. Varjupoolel seadis majanduse avamine Hiina punased mandariinid vastamisi nn universaalse lahusti probleemiga. Sellist kujundit kasutas oma võrratus, 2003. aasta Economisti esseekonkursil esikohaga pärjatud töös Alaska kirjaneitsi Diane Brooks Pleninger. «Kui säärane lahusti oleks olemas, siis milles te seda hoiaksite?» küsis pr Pleninger oma kirjatükis. «Jõukus osutuski selliseks lahustiks. Seda ei suutnud miski kinni pidada.» Õigem oleks siin vist küll tegelikult ütelda, et lahustiks on jõukuse lubadus või taotlus – kui turumajanduslik džinn koos kõigi oma paleustega on kord pudelist välja lastud, siis nõuab selle tagasisurumine juba stalinlikku võlurit.


Himeerika – seda mõistet on Hiina ja Ameerika mesinädalate kirjeldamiseks kasutanud Briti ajaloolane Nigel Fergusson – teises otsas pidi aga miljonite konkurentide äkiline väljailmumine paratamatult hakkama pigistama Wal-Martist odavaid Hiina kaupu ostukärudesse laadiva, suhteliselt vähemharitud publiku harjumuspärast elustandardit. Suure osa rahvastiku reaalpalkade vähenemisega kaasnema pidanud nõudluse kokkutõmbumine ähvardas lääneriike juba käesoleva kümnendi keskpaiku majandussurutisega, mis Himeerika idaosas oleks omakorda võinud loksutada tubli annuse universaal­set lahustit kompartei varvastele.


Selleks, et mõlemaid pooli rahuldav tants saaks jätkuda, kujuneski 2000. aastate keskel välja Bretton Woods II nimetatud Hiina krediidiliin. Lahustiga kohtumise hirmus palavikuliselt uute töökohtade teket soodustav Hiina valitsus sidus konkurentsieelise säilitamiseks oma valuuta dollariga, samal ajal kui hiiglaslikest ja järjest kasvavatest kaubandusülejääkidest teenitud dollarid laenati ameeriklastele tagasi, kes need siis jälle Wal-Martis Hiina poole teele läkitasid jne. Kõik see kestis õige mitu aastat ja paisus siis 2008. aasta sügisel suure pauguga lõhkenud mulliks.


Kuigi nüüd grillivad ennastimetlevad rahvaasemikud kaamerate ees mõnuga üleöö universumi isandatest peksupoiste rolli sattunud pankureid – kes ei ole loomulikult ka puhtad poisid –, on raske mitte nõustuda eelmainitud investeerimisfirma Pimco teise tegevjuhi Bill Grossiga, kes on siin esitatud mõttekäigu kokku võtnud: «20 aastat kiirenevat üleilmastumist on aegamisi vähendanud enamiku arenenud riikide kodanike reaalseid sissetulekuid ja sundinud valitsusi propageerima varade kallinemisel rajanevat võlgu elamist.»


Et hinnatõusu ajal muutub elumaja iga leibkonna sularahaautomaadiks, saab laiapõhjalisest majaomandusest kergesti põhiline sotsiaalpoliitiline eesmärk. Tuletagem siinkohal meelde, et USA eluasemelaenuturu kriisi tulipunktis seisnud Fannie Mae ja Freddie Mac olid oma olemuselt esmajoones ikkagi poliitilised kreatuurid.


Veelgi sügavamale vaadates võiks väita, et võlgu elamist propageeriva sotsiaalpoliitika kaudsemaks eesmärgiks oli varjata üleilmastumisest tingitud laiade rahvahulkade elatustaseme langust. «Miks küll on anglo-saksi maailmas nii suur laenukoormus?» küsib fondijuht Ben Funnell ja jätkab siis: «Vastus on kapitalismi väike räpane saladus: ajal, mil rikkused koondusid eliidi kätte, oli liigne laenamine suure osa rahvastiku jaoks ainus võimalus oma elatustaset säilitada.» See kõlab väga veenvalt. Et endale seadusliku kohustusena võetud laenu tagasimaksed ei ole palju erinevad riigimaksudest, on suur osa lääneriikide kodanikkonnast võtnud endale viimase kümne aasta vältel vabatahtlikult hiiglasliku maksukoorma.


Kui muusika 2008. aasta sügisel lõpuks katkes ja elumajad sularahaautomaatidest äkki bilanssides haigutavateks aukudeks muutusid, langesid krediidimulli dekoratsioonid kokku ja nende alt vaatas järsku vastu eemaletõukav majanduslik-poliitiline reaalsus. Samal ajal kui suur osa matemaatiliselt ja verbaalselt kirjaoskamatust elanikkonnast end võlaorjusesse tarbis, teenis hiinlaste sääste erinevatesse tuutudesse keeranud Wall Streeti imelaste superharitud seltskond tavainimese kujutlusvõime piire kompavaid summasid. Ent suurt raha ei teenitud buumiaastatel muidugi mitte ainult investeerimispanganduses, vaid kõikjal suures äris. Nii väidab Ben Funnell New York Review of Booksile toetudes, et Wal-Marti omav Waltoni perekond on rikkam kui kolmandik USA vaesemaid – s.o siis ligi 100 miljonit inimest – kokku.


Kui USA majapidamised 2008. aastal kahe jalaga tarbimispiduritele hüppasid, juhtus see, mis Hiina kaubakrediidi puudumise korral oleks juhtunud juba õige mitu aastat varem: läänemaailm seisis sügava majanduslanguse künnisel. Suurel osal meist on ilmselt meeles sellele järgnenud veidi koomilise kõrvalmaiguga etendus, mille käigus kõik kõiki garanteerisid. Ent see kollektiivse enesesisenduse kampaania täitis suures osas vähemasti esialgu oma eesmärgi: ebakindlus ei kasvanud üle paanikaks ja kardetud vabalanguseks. Riigid mängisid välja oma rolli kindlustusfirmadena: lausgaranteerimine ja kõige haavatavamate sektorite võlgade ülevõtmine taastas esialgu vajaliku usalduse. Ent isegi kõige suuremate riikide hookuspookuse ajaline mõjuulatus on piiratud ning nüüdseks on aru saadud, et kindlustusfirmad on just nii tugevad kui nende kliendibaas ja riigid on just nii võimsad kui need, keda nad garanteerivad.


Siin me nüüd oleme: kokkuhoiuajastu künnisel. «Kas me oleme selleks valmis?» küsis FT veerukirjutaja Christopher Caldwell juba 2008. aasta oktoobris ning arvas seejärel (minu arvates väga õigustatult), et me ei peaks muretsema mitte niivõrd oma ees seisvate probleemide suuruse, kuivõrd oma iseloomu väiksuse pärast. «Me elasime päris pikalt häbenematult kui rikkad inimesed,» kirjutas Caldwell, «me isegi patsutasime end selle eest õlale. Kui vaesus põhjustab nii palju sotsiaalseid hädasid, siis luksus peaks neid ju ravima, eks ole? Kui te tahate väheneda viletsust ja rahvarahutusi, siis laske inimesed ostlema. Kui te tahate olla «kurjategijate vastu karmikäeline», siis andke mulle palun see lameda ekraaniga televiisor.»


Nüüd, kus kapitalismi väike räpane saladus on päevavalgele tiritud, tuletatakse meile varsti meelde ka vahepeal unarusse vajunud tõsiasi, et poliitika olemus seisneb vaeste ja rikaste ning nende vahel paikneva amorfse, keskklassiks nimetatava nähtuse suhetevõrgustiku korraldamises.


Sedamööda, kuidas kokkuhoiuajastu – ja meie 2009. aastal palju kära tekitanud kärped on siin üsna kindlasti vaid süütuks alguseks – muudab veel hiljuti ostukeskustes promeneerinud võrsik-kodanlased rahututeks poliitilisteks loomadeks, nõuab selle kodurahukolmnurga kooshoidmine meilt kõigilt järjest suuremat leidlikkust ja iseloomu.


http://www.e24.ee/?id=281847&com=1


Tavidist

Tavid pakub investeeringu münte võimalikult madala hinnaga. Meie kliendid on sellest teadlikud ja seetõttu on rohkem kui kunagi varem valmis ostma meie tooteid, jaotamaks riski teiste varaklasside vahel.

Viimased uudised

Partnerid