Peeter Koppel: sotsialismi viimane kriis

01.12.2011
Peeter Koppel, SEB privaatpanganduse strateeg


Praegust võlakriisi vaadeldes võib leida Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu juures hämmastavaid paralleele.


Kakskümmend aastat pärast seda, kui Nõukogude Liidu nimeline (muu hulgas ka) majanduseksperiment omaenese raskuse all kokku kukkus, viitab Euroopa riikide ammendunud võlavõtmisvõime sellele, et otsa hakkab saama ka teine eelmise sajandi teisele poolele teatud näo andnud nähtus – hoolekanderiik ehk sotsialismi light-versioon.


See aga tähendab paraku üldist ja vältimatut elustandardi langust, poliitilist ebastabiilsust ning majanduskorralduse tagasipöördumist kas siis aabitsatõdede või halvemal juhul vägivaldselt kehtestatud korralduse juurde.


Ilmselt tundub selline käsitlus 70 aastat kestnud maapealse põrgu ja lillelõhnalise Lääne-Euroopa vahele tinglike võrdusmärkide tõmbamisel mõnevõrra šokeerivana, kuid paralleelid on siinkohal õigustatumad, kui arvata võiks.


Kui me siin 20 aastat tagasi hakkasime tegema kohati paanilis-kaootilisi samme turumajanduse suunas, ei osanud me Lääne-Euroopa sädelevast elust pimestatuna arvatagi, et sealsel präänikumaal ollakse sellest, kuhu meie justkui liikuda tahtsime, juba selgelt võõrdutud.


Esiteks, riik kui selline iseeneses oli muutunud erakordselt tähtsaks, sest just sõltuvus riigist oli kujunenud laiadele massidele elustiili lahutamatuks osaks. Lisaks oli langetatud valik võtta kapitalismist (või pehmema nimega turumajandusest, sest kapitalism kipub veidigi vasakule kalduva maailmavaatega inimese jaoks omama negatiivset aurat) ainult meeldiv osa ning ebameeldiv lükata vaiba alla ning sellest tekkinud tasakaalustamatust finantseerida võlaga.


Paraku suudeti selle valikuga luua lisaks hiiglaslikule võlakoormale veel hulk põnevaid turumoonutusi, mille parimaks näiteks on vast tööturu ära rikkumine avaliku sektori talupojamõistusele selgelt arusaamatute soodustustega. Proovige nüüd mõelda, millega erasektor konkureerima pidi?


Üheks «põnevaks» arusaamaks kujunes veel ka see, et jõukus on kuidagi kurjast ning kõrgem keskklass tuleb progresseeruva maksusüsteemi abil keskmisesse keskklassi tagasi karistada. Vabandust. Maksustada.


Kõige selle juures ei tahetud aru saada sellest, et valikuid langetati kontekstis, kus valikuid ei olnud. Teesklemine ei ole valik. Kapitalism iseeneses on sama palju valik nagu hingamine on valik. Kapitalism on loomulik, sest see on inimese psühholoogiliste vajaduste adekvaatne peegeldus.


Kapitalism erinevalt sotsialismist ei ole ideoloogia. Lihtsalt alati on vaja rohkem, paremini. Rohkem kui enne, paremini kui naabril. See on ja jääb nii ning kõik, kes on üritanud väita midagi muud, on selle väite õigustamiseks kasutanud vägivalda.


Isegi Nõukogude Liidus suutis NEP (1921–1928) mõneks ajaks tõestada, et sõjakommunismi tekitatud puudus ei ole mitte paratamatus, vaid süsteemi­spetsiifiline probleem.


Kasvavat sõltuvust riigist nauditi Lääne-Euroopas esialgu ehk ettevaatlikultki, kuid nüüdseks on II maailmasõjast alates sisuliselt katkematult kestnud elustandardi paranemine eurooplasel juba nii veres, et seda peetakse peaaegu inimõiguseks.


Peole on aga lõpu teinud objektiivne matemaatiline reaalsus – eelarvedefitsiiti ja võlakoormat ei ole võimalik igavesti kasvatada. Kui mitte mingil muul põhjusel, siis sellepärast, et krooniliste võlglaste jaoks ajavad «pahad spekulandid» laenukulu kallimaks ning juba olemasolevate laenude «üle rullimine» muutub valusaks.


Ja seda kõike olukorras, kus rahvastiku vananemine tähendab üha suuremat survet riigile tagada mingi teatud ootustele vastav elustandard inimestele, kes on üles kasvanud katkematu elustandardi paranemise kontekstis.


Paraku on peo äkiline lõppemine midagi, mille tunnistamisega viivitamine on lasknud võlakriisi tulemusel tekkida üha kiiremal võladeflatsioonilisel allakäiguspiraalil, mis ähvardab vältimatu elustandardi languse eurooplastele «kätte jagada» kiirkorras. Nimelt on doominokivid kõikumas nii maksesuutmatuse äärel olevate riikide kui ka suurte süsteemselt oluliste pankade näol.


Selleks et mitte kellelegi meeldiv deflatsiooniline tuumatalv ja sellega kaasnev sügav majanduslangus piltlikult öeldes ülehomseks käes ei oleks, oleks kiirelt vaja astuda kolm radikaal­set majanduspoliitilist sammu.


Esiteks, aeg on euroalal nullintressimääradeks. Teiseks, aeg on teatada, et riigivõla tootlused enam ei kasva, ning selleks on Euroopa Keskpank valmis ostma vajaduse korral piiramatus koguses probleemsete riikide võlga (nn raha trükkimine). Kolmandaks aga tuleb ära teha esimesed konkreetsed sammud fiskaaluniooni suunas.


Mitte ükski neist sammudest ei ole meeldiv ega mugav, kuid hetkel näib, et nii sakslased kui Euroopa Keskpank (EKP) tõukavat Euroopat vastupidi just selle deflatsioonilise tuumatalve suunas, mille puhul paneb imestama eelkõige see, et suhteliselt tagasihoidlike säästudega inimesed neile veel pöialtki hoiavad.


Ma olen veendunud, et EKPs istub koos üks suuremaid koguseid kontsentreeritud ajupotentsiaali planeedil Maa, seega peaks neil olema võimekust hinnata protsesse paremini kui meil, eriti arvestades informatsiooni eelist.


Teisalt on selge, et praeguse kriisi igapäevane dramaatiline süvenemine näitab, et midagi on kusagil valesti. Organisatsioonis domineeriv dogmaatilisus ja ainult enese ette nägemine on muidu geniaalsed inimesed täielikult silmaklapistanud?


Weimari Vabariik oli oma hüperinflatsiooniga küll vägagi kole asi, kuid see on õppetunniks ainult siis, kui tsivilisatsioon koos kirjaoskusega mingil kujul säilib, et õppetundi tulevatele põlvedele edasi anda.


Kui juba ajalooliste analoogiate ja õppetundide peale mõelda, siis EKP praegune religioosne fanatism meenutab suhteliselt palju ühte suhteliselt tuntud ajaloolist isikut ühe suhteliselt suure germaani riigi eesotsas umbes natuke alla 70 aasta tagasi, kes ka vaatamata sellele, et sõda ammu kaotatud oli, täiesti jonnakalt, lipp kõrgel, kuulsusrikka lõpuni purjetas. «Parem surm kui elu inflatsioonilises keskkonnas!»


Seega on aeg aru saada, et võitlus käib süsteemi püstihoidmise nimel ning esiteks tuleb otsustada, kuidas kibe tõde eurooplastele laiali jagada – kas mitte tegutsedes tõesti läbi deflatsioonilise tuumatalve või aktiivselt tegutsedes ning seeläbi läbi säästude ostujõu vähenemise.


Viimane võib nominaalkasvu taastudes olla oluliselt mugavam variant. Ei tasu unustada, et 1970ndate arenenud maailma inflatsioonilist keskkonda ei nimeta keegi Suureks Depressiooniks. Küll aga 30ndate deflatsioonilist tuumatalve. Seega tulebki leida, et võla «ära infleerimine» peab võimaldama süsteemile restardi.


Tegemist ei ole seega kapitalismi kriisiga. Tegemist on sotsialismi kriisiga. Sotsialism, mis võib olla tõeliselt heade kavatsustega, keeldub aktsepteerimast, et teiste inimeste raha saab varem või hiljem otsa. Mina loodan, et see on sotsialismi viimane kriis.


Ei ole kahtlustki, et praegused kaootilised improvisatsioonid on suunatud vigase vundamendiga süsteemi reanimeerimiseks.


Seega saab ilmselt kriisi järgmiseks vaatuseks olema katse rohkem tsentraliseeritust, rohkem regulatsiooni, kuid miks mitte ka rohkem võlga ning näib, et – üha vältimatumalt – ühel hetkel ka rohkem inflatsiooni. Paraku turg on rääkinud ning elustandardi langemine Lääne-Euroopas on vältimatu.



Peeter Koppeli 3 soovitust:
•    Euroalale nullintressimäärad
•    Euroopa Keskpank peab olema valmis ostma vajaduse korral ­piiramatus koguses probleemsete riikide võlga
•    Tuleb alustada liikumist fiskaaluniooni suunas


 http://arvamus.postimees.ee/654026/peeter-koppel-sotsialismi-viimane-kriis/?redir


Tavidist

Tavid pakub investeeringu münte võimalikult madala hinnaga. Meie kliendid on sellest teadlikud ja seetõttu on rohkem kui kunagi varem valmis ostma meie tooteid, jaotamaks riski teiste varaklasside vahel.

Viimased uudised

Partnerid