22.09.2026
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Föderaalreserv (USA keskpank) pole suutnud enam kui viis aastat viia inflatsiooni soovitud tasemeni, mis viitab sellele, et prioriteediks ei ole enam hinnastabiilsus vaid USA massiivse võlaprobleemi leevendamine. Sarnast trendi on näha ka teistes riikides.

Viimati suutis Föderaalreserv (FED) viia inflatsiooni 2 protsendini või madalamale 2021. aasta märtsis. Pärast seda on inflatsioon olnud eesmärgist kõrgemal juba enam kui 5 aastat järjest.

Tõsi, FED kasutab tarbijahinnaindeksi asemel PCE indeksit (personaalsete tarbimiskulutuste hinnaindeks). Üldpilti see aga märgatavalt ei muuda, PCE indeksi kõige madalam näitaja on viimase viie aasta jooksul olnud 2,6 protsenti. Tänavu on see igal kuul olnud 3 protsendi tasemest kõrgemal.

Allpool oleval graafikul on näha tarbijahindade muutust alates 2024. aastast. Keskpanga eesmärk on märgitud punase punktiirjoonega. Tekib küsimus, miks pole intresse tõstetud seni, kuni inflatsioon langeb soovitud tasemeni? Miks tõstetakse intresse vaid minimaalselt, kuigi suvel ületas ametlik tarbijahindade kasv juba 4 protsendi taseme?

Intressimäärasid tõsteti septembris esmakordselt alates 2023. aastast. Kuid sedagi minimaalselt, ehk 0,25 protsendipunkti võrra. Sellisel intressitõusul ei ole arvatavasti märkimisväärset efekti. Kui läänemaailma peaks tabama inflatsiooni teine laine, näeme taaskord keskpankade poliitika suurt läbikukkumist.

Keskpankade läbikukkumine

2021. aastal oli Föderaalreservi juhiks Jerome Powell. Pärast koroonakriisi rahatrükki ütles ta, et rahaloome (ehk rahatrükk) erilist inflatsiooni ei tekita. Kui inflatsioon kiirenema hakkas, ütles ta, et tegemist on „ajutise“ nähtusega.

Inflatsioon aga kiirenes edasi ning jõudis nii USAs kui mujal läänemaailmas viimase 40 aasta kõrgeima tasemeni. Keskpangad jäid intresside tõstmisel inflatsioonist maha. Lõpuks tõsteti intresse mitme kümnendi kiireimas tempos, mis oli lisaks energiakriisi laabumisele teiseks faktoriks, mis aitas hinnakasvu aeglustada.

Reaalselt oli aga tegemist keskpankade poliitika läbikukkumisega. Omaenda rahatrüki tekitatud inflatsiooni ei suudetud ette näha ning reageerimisega jäädi hiljaks. Olgugi, et mandaat selleks kohustab, siis 2protsendilist eesmärki pole USAs tegelikult kordagi pärast inflatsioonikriisi algust saavutatud. Tarbijahindade kasv on olnud 2 protsendist kõrgemal juba 67 kuud järjest.

Tõsi, Euroopas suudeti keskpanga intressitõusudega viia inflatsioon tagasi 2 protsendi juurde. Samas on pärast Iraani sõja algust hinnakasv juba kuus kuud järjest ületanud 2,5 protsendi taset. Viimane näitaja oli euroalal 3,2 protsenti.
<

USAs jõudis inflatsioon augustis 3,4 protsendini ning keskpank hakkas alles nüüd intressimäärade tõstmisega sellele reageerima. Septembri keskpaigas tõsteti baasintressi 0,25 protsendipunkti võrra, 3,75-4 protsendi vahemikku. Tegemist oli esimese intressitõusuga alates 2023. aastast. Seda vaatamata asjaolule, et inflatsioon on püsinud 3 protsendist kõrgemal juba kevadest saati.

Miks intresse alles nüüd tõstma hakati?

Minu hinnangul ei ole FED viimase kolme aasta jooksul intresse tõstnud ühel lihtsal põhjusel – USA riigivõla intressimaksed on paisunud liiga suureks. USA president Donald Trump pole sellest kunagi saladust teinud, et ta soovib madalamaid intresse. Tema määras ametisse ka uue Föderaalreservi juhi Kevin Warshi.

Föderaalreservi seatud intressimääradest sõltuvad hetkel peamiselt lühiajaliste võlgade intressid. Põhiliselt mõjutab see intresse, mida USA peab maksma 6-kuuste kuni 2-aastaste laenude võtmisel. Mida pikaajalisem laen, seda vähem mõjutab FEDi seatud intressimäär USA riigivõlakirjade intressi.

Viimane intressitõus on arvatavasti meeleheitlik püüdlus parandada keskpanga usaldusväärsust. Investorite usaldust on lõhkunud asjaolu, et inflatsioon on kiirenenud, aga intresse tõstetud ei ole. Lisaks on aina selgem, et USA valitsus ning eelarvepoliitika on hakanud tugevalt FEDi poliitikat mõjutama, isegi kui seda avalikult ei tunnistata. Nüüd püüab FEDi uus juht jätta muljet, et ta on karmima rahapoliitika toetaja.

On ju küllaltki selge, et üks 0,25 protsendine intressitõus kolme aasta jooksul ei avalda inflatsiooni trajektoorile erilist mõju. Kuigi keskpank plaanib tänavu veel korra intresse tõsta, siis suure tõenäosusega ei piisa ka sellest.

Viimati nägime suuri inflatsioonilaineid läänemaailmas 1970ndatel. Allpool oleval graafikul on sinisega märgitud 70ndate inflatsioonilained ning punasega viimase 12 aasta inflatsioon (alates 2014). Sarnasus on märgatav. Kas ka seekord saab uue inflatsioonilaine sütikuks olema energiakriis?

Pikaajalised intressid tõusevad aina uute tippudeni

Kogu selle tsirkuse ajal on pikaajaliste riigivõlakirjade intressid aina uusi tippe püüdnud. USA 10aastaste võlakirjade intress ületas eelmisel nädalal esmakordselt alates 2007. aastast 5 protsendi taseme. Keskmise 30aastase kinnisvaralaenu intress ületas USAs taas 7 protsendi taseme.

Samal ajal räägib USA rahandusminister Scott Bessent, kuidas ta on „riigivõlakirjade parim müügimees“ ning seejärel otsustab riigi raha eest neid võlakirju ise tagasi ostma hakata. Nimelt otsustas rahandusministeerium augustis pikaajaliste võlakirjade tugioste mitmekordistada.

Kuigi üheks päevaks suudeti tugiostude suurendamisega intressid alla tuua, siis intresside tõusu ei ole suudetud takistada. Pigem vastupidi – minu hinnangul võttis turg seda kui signaali, et võlaturul on probleem, mille tõttu hakati nõudma veelgi kõrgemaid intresse. Tõsi, oma osa mängis selles ka nafta hinnatõus, mis on viimasel ajal intressidega tugevas seoses olnud.

Järgmine läbikukkumine saab olema teadlik valik?

Võlakirjade tagasiostudel on Föderaalreserviga üks potentsiaalselt huvitav seos. Võimalik, et mingil hetkel proovib keskpank valitsuse makstavaid intresse alla tuua, aga kuna FED saab mõjutada ainult lühiajalisi intresse, siis püüab USA valitsus praegu tugiostude kaudu vahetada pikaajalised võlakirjad lühiajalisteks, mis omakorda annab FEDile tulevikus võimaluse nende intresse kontrollida.

Teine võimalus on see, et FED alustab taas niinimetatud kvantitatiivse lõdvendamisega, mis tähendab sisuliselt vastloodud rahaga pikaajaliste riigivõlakirjade ostmist. See aitaks samuti intressid allapoole tuua. Hetkel oleks seda aga väga raske teostada, sest turule on äärmiselt keeruline ära seletada, milleks see vajalik on. Selle õigustamiseks oleks vaja kriisiolukorda, näiteks sellist, mida nägime 2020. aasta kevadel. Samuti eeldab see uute triljonite paiskamist majandusse – samm, mida oleks praeguse inflatsioonitempo juures väga raske turgudele selgitada.

Seega FEDi jaoks on nende mandaat muutunud teisejärguliseks. Tegelikuks probleemiks, millega tegeletakse, on USA riigivõla intressid. Lahendusi otsitakse võimalikult varjatult. Üks suur kriis võiks USA olukorrast välja aidata. Järgmine rahapoliitiline läbikukkumine võib seega kujuneda teadlikuks otsuseks.