Võlgnikriikide päästmine turujõudude käest.

Viljar Veebel


Euroopa võlakriisi praeguses faasis lahknevad arvamused selles, kas juba abi palunud riikide ja seni veel eitusfaasis Hispaania puhul on tegemist ajutise ning ületatava probleemiga või on põhjaminek aja küsimus.


Sellal, kui 27 EL-i rahandusministrit ühest suust kinnitavad, et kriis on möödas, abivahendeid jagub ja turg on ekslik, toimetab turg omasoodu, kergitades võlgnikriikide intresse. Tulemusena on Kreeka kaheaastast võlakirja praegu võimalik osta 22-protsendise allahindlusega ja Kreeka riigireiting on Egiptuse tasemel (kus parasjagu revolutsioon pooleli).



Loodava Euroopa Stabiilsusmehhanismi abiga loodavad 27 rahandusministrit  käsumajanduse vahendite toel turureaalsust muuta, sest turutingimustes võlgnikriigid enam toimivad olla ei suuda. Nii asutaks ühiselt kokku kogutud ja laenatud rahaga näiteks neidsamu 22% alla hinnatud Kreeka võlakirju turult tagasi ostma, kuni hind 18% kõrgemale tõuseb, muutes sellega laenu teenindamise Ateena jaoks taas jõukohaseks. Kas turuprintsiibi fundamentaalne vaidlustamine on paari hädalise riigi pärast õigustatud? Kas võlakirjaturgude eesmärk ei olnudki osalistele valusaid signaale saata? Kas Eesti peaks oma reservidega turuvastases riskantses tegevuses osalema?



Esmalt riski suurusest: EL-i riikide aastane laenuvajadus on 1100 miljardit eurot, kogu EL-i eelarve on 140 miljardit eurot. Intresside ja ebaefektiivse majandamise tõttu kasvab laenuvajadus järgmisel aastal 1200 miljardi euroni. Võlgade kaasfinantseerimine langetaks küll abi saajate intressi, kuid tõstaks seda teiste riikide jaoks. Võlg kasvab samal ajal ka hoogsalt edasi, sest Kreeka ja Portugal kulutavad ennast aina sügavamatesse eelarvedefitsiitidesse. Nii püstitas Kreeka valitsus 2011. a I kvartalis uue kõigi aegade defitsiidi rekordi 4,7 miljardi eurose miinusega, mis on eelmise aasta tasemest ligi 10% suurem. Kui sellele lisada 2,5 miljardi euro suurune kvartaalne väliskaubandusdefitsiit, on ilmne, et olukord läheb jätkuvalt halvemaks ja probleemsetel riikidel jätkub energiat eelkõige teistelt raha nõudmisele ja oma häda suuruse demonstreerimisele.



Seda, kas võlgnikriike on üldse võimalik jätkusuutlikult aidata, illustreerib kujukalt Iirimaa võlakoorem, mis on kasvanud juba 1200 protsendini SKT-st (see ei ole trükiviga), mis tähendab, et tavatingimustes kuluks Iirimaal oma laenude intresside teenindamiseks kogu SKT ja jääks veel puudugi. Kui intress oleks aga 5%, kuluks ikkagi 60% SKT-st ehk kaugelt rohkem kui kogu Iiri riigieelarve. Hispaania koguvõlgnevus 350% SKT-st näib selle kõrval lausa optimismi sisendav.



Enne hädaliste aitama asumist on oluline ka meenutada, et võlgnikriigid (v.a Iirimaa) sattusid praegusesse olukorda aastakümnete pikkuse eelarvedefitsiidi tulemusel, mille peitmiseks ei peljatud EL-ile valeandmete esitamist. Protsess ise on olnud järgmine: rahapuudusel emiteerivad valitsused võlakirju, juba ette teades, et nende lunastamine perioodi lõpus ei toimu mitte raha, vaid uute võlakirjadega – nii trükiti iga eelarveaasta kohta 5% võlakirju juurde vanade refinantseerimiseks ja veel 5% jooksvateks kuludeks.



Tundus, et on leiutatud igavene rahamasin, kuni ühel päeval hakkasid turud kahtlema, kas võlgnikriigid suudavad sellisel viisil jätkusuutlikult jätkata. Turul tekkinud hirm tekitas ahelreaktsiooni, mis kasvatas intresse ja muutis probleemi aina kulukamaks. Lahendusena näevad laenuelu elanud riigid Euroopa Stabiilsusfondi lubadust teha turgudel tugioste, kuni intress jälle vajub, mis võimaldaks endise aeglase juurdetrükiskeemiga jätkata. Põhimõtteliselt ostab EL turgudelt osa lootusetut võlga ära, muutes ülejäänud võla taas hallatavaks (tagasimaksmisest ei räägi antud juhul keegi).


 Kokkuhoid ja konkurentsivõime


 Selle finantskeemia kõrval on otsatult vähe pööratud tähelepanu vajadusele võlgnikriikide reaalmajandus toimima saada: lahendus ei saa saabuda enne, kui nende riikide tootlikkus ja konkurentsivõime tõuseb. Kokkuhoiumeetmete raames on aga paraku kärbitud just innovatsiooni, hariduse ja tööjõu efektiivse kasutamise meetmete puhul.



Abi põhjendades on kõneldud ka, et see on EL-i laiema konkurentsivõime kasvatamise huvides. Kuid kuidas saab tootlikkus süsteemis kasvada, kui võtta toimivate riikide reservid ja katta nendega võlgnikriikide ebamõistlikke kulusid? Pigem efektiivsus sellisel juhul langeb.



Kas Eesti peaks neid riike aitama? Eesti abi on neile riikidele kahtlemata vajalik, aga mitte meie rahaline abi, vaid ideoloogiline. Näiteks selle asemel, et jutlustada Eestis, kuidas Kreeka või Iirimaa puhul on turg ekslik ja spekulatiivne ning abi ainuvõimalik, oleks hoopis kasulikum selgitada võlgnikriikide avalikkusele, et turusignaale pikemat aega eirata ei õnnestu. Arvamus, et nominaalhinnaga investeerimine Kreeka või Portugali võlakirjadesse, mida turul 20–40% nominaalist odavamalt saab, on lahendusele pigem vastu töötav – mida enam me turuväliseid rahasaadetisi neisse riikidesse saadame, seda enam levib neis ühiskondades arvamus, et eksisteerib pikaajaline võimalus tootlikkuse ja säästmise olulisust eirata ning teiste kulul elada.


 


http://www.epl.ee/artikkel/597648


Tavidist

Tavid pakub investeeringu münte võimalikult madala hinnaga. Meie kliendid on sellest teadlikud ja seetõttu on rohkem kui kunagi varem valmis ostma meie tooteid, jaotamaks riski teiste varaklasside vahel.

Viimased uudised

Partnerid