Jaan Õmblus: kullaostjaid lollitatakse täiega

Tavidi kommentaar:


Tavidi nõukogu esimees Alar Tamming on alati valmis osalema Jaan Õmblusega avalikus diskussioonis.


Jaan Õmblus


Kulda on viimastel majanduskriisi aastatel palju propageeritud ja seda ajupesu on usutavamaks muutnud ka metalli kiire hinnatõus. Kulla abil rikkaks saamise või vara säilitamise asemel oleme me täna aga pigem selles seisus, kus kollast metalli ostnud inimesed näevad peagi oma vara väärtuse olulist vähenemist. Täpselt samal moel, kui vaid mõned aastad tagasi nähtud kinnisvarakriisis suured varandused õhku haihtusid.
Enne 2008. aastat mõttetult kõrgete hindadega ja suure laenuvõimendusega kinnisvara ostes ei uskunud praktiliselt keegi seda, et kinnisvara hind võib kunagi langeda, et see võib Eestis juhtuda ja, et kui Eesti kinnisvara maksab Euroopa pealinnade kinnistutest rohkem, et siis on turuga midagi väga korrast ära. Täpselt samamoodi ei saada täna aru sellest, et kulla hind võib palju langeda ja, et kriitilises olukorras on ostetud füüsilise metalli alt raha kättesaamine palju suurem probleem, kui seda reklaamitakse.


Paberraha elab edasi ja on hea tervise juures


Aktiivsed kullamüüjad on juba mitme viimase aasta jooksul oodanud hüperinflatsiooni kiiret saabumist ja võib olla koguni mõttetu paberraha lõplikku hävimist. Paraku pole midagi taolist juhtunud. Euro, dollar ja paljud teised valuutad toimivad endiselt. Inflatsiooni asemel ja vaatamata suurele rahatrükkimisele on kohati näha pigem deflatsioonilisi mõjusid. Eestis tõi euro küll hinnatõusu, kuid ka siin on inflatsioon pidurdumas. Mujal maailmas toimuvat vaadates ei leia paberraha hüperodavnemisest ühtegi märki.


Ja isegi, kui lõpuks peaks see hüperinflatsioon kusagilt ootamatult välja ilmuma, siis tõuseksid ju kõikide füüsiliste varade hinnad, kaasa arvatud kinnisvara, kütused, toitained ja paljud teised. Kuld on vaid üks kaupadest paljude hulgas, mis inflatsioonile reageeriks. Tõenäoliselt hüperinflatsioonis kulla hind kasvaks, kuid viimaste aastate hinnaliikumisi vaadates kasvab juba kõrgustes oleva kulla hind tõenäoliselt vähem, kui madalseisu surutud kinnisvara või maailmas üha defitsiitsemaks muutuv toit.


Seega, kes soovib kaubaturgudel spekuleerida, andku tuld, kuid ehk on võimalik suuremat tasuvust saavutada suhkru, energiakandjate või kasvõi põllumajandustoodetega. Kes ennast niisama maailmalõpu aastal kaitsta tahab, võiks teha panuseid maamajapidamisse või lihtsalt endale pisut toidutagavara soetada.


Oluline on aru saada sellest, et kui tõepoolest maailmalõpu eelsed meeleolud peaksid valitsema hakkama, kus normaalne turg ei toimi ja paberraha ei maksa, siis vajavad inimesed toitu, peavarju, kütet ja muud taolist. Kõigil on tegemist enda päästmisega ja vaevalt keegi keset üldist kaost kuldmüntide põllumajandustoodanguks või põletipetrooliks ümbervahetamise putkat peaks. Keegi loomulikult on kullatükist huvitatud ja valmis vastu andma seda, mida parasjagu üle on, kuid metall ei muutu ilmselt üldiseks universaalseks käiberegulaatoriks. Pigem hakatakse hindu noteerima suitsudes, alkoholis, kütuseliitrites või lihakilodes – ühesõnaga väärtustes, mida kõigil ellujäämiseks vaja läheb.


Ajalugu näitab, et kuld ei tule käibesse


Kui meid tabab aga pisut pehmem katastroofistsenaarium, mida iseloomustab küll kiire inflatsioon, üldine majanduslik ebakindlus, pankrotid jms, kuid üldine majanduslik elukorraldus meile arusaadaval moel säilib, ka siis ei muutu kuld üldiseks käiberegulaatoriks. Ajalugu on selliseid olukordi korduvalt näinud, kuid kuld ei ole astunud raha asemele ja rahvas ei ole tänavatel kullatükkides ja müntides arveldama hakanud.


Olgu siinkohal toodud näiteks kasvõi meie oma majandusruumi kogemus rubla lõpul ja enne krooni kehtestamist. Inflatsioon oli kiire, hinnad muutusid iga päev, raha tassiti kohvrites, palju oli ebakindlust ja eksistentsiaalseid probleeme. Ometigi ei arveldatud kullas. Asju aeti ikka kiirelt odavnevates rublades, USA dollarites, Soome markades ja kasvõi kaup-kauba vastu kokkuleppeid tehes. Oldi praktilised, otsiti väljapääsu, mitte ei oodatud, et kusagilt tekivad kullaarveldajad, kes uue ja stabiilse arveldussüsteemi tooksid.


Füüsilistes metallides võivad inimesed ehk arveldama hakata siis, kui tõesti võiks ette näha elektroonilise panganduse füüsilist hävimist ja enamust maailma haaravaid veeuputusi. Selliseid ennustusi aga täna silmapiiril ei ole.


Enamik inimesi, kes ostab või kaalub kulda osta, teeb seda eesmärgiga oma raha säilitada, ehk siis kunagi see konkreetne münt jälle maha müüa. Väga vähesed plaanivad ostetud kulda elu lõpuni säilitada, seda edasipärandamiseks osta või hauda kaasa viia.


Kullal puudub Eestis järelturg


Kuldmündi tagasimüümisega on aga see probleem, et kulla kui metalli järelturg Eestis täna puudub. Kulda on reklaamitud, kui vara, mis ei hävine, ei põle, ei „roosteta,” ei vähene oma sisuliselt väärtuselt. Samas, kui kuldmündist näiteks nael läbi lüüa, siis ei peaks ju kulla väärtus vähenema – metalli kogus jääb samaks. Kui aga selliselt kahjustatud münti täna kulla hinnaga üritada Eestis kusagile tagasi müüa, siis eriti keegi osta ei taha. Ja kui ka keegi lõpuks ostab, siis väga suure allahindlusega ja peale suurt kauplemist. Ehk teisiti öeldes, Eestis eksisteerib teatud määral küll kullast nipsasjakeste turg, kuid reaalset turgu, kus tõesti konkurentsivõimeliste hindadega metalli kui sellise üle kaubeldaks, ei ole.


Eraldi küsimus on marginaalid, teenustasud ja muu kulu, mis kuldmündi ostmisega kaasneb. Sellele on Eestis ka palju tähelepanu juhitud, et kui minna osta kuldmünt ja müüa see kohe tagasi ilma, et kulla hind vahepeal muutuda jõuaks, siis on tegemist väga kahjuliku tehinguga. Kaotuse suurus sõltub konkreetsest kullamüüjast ja mündist, kuid see kaotus on suur. Et kuldmündi ostu-tagasimüügi tehinguga nulli jääda, selleks peab kulla hind mündi omamise ajal tõusma määral, mida tuleks mõõta pigem ikkagi kümnete protsentidega. Sellise tõusu tabamine ei pruugi sugugi kõigil ja alati õnnestuda. Rahalise kaotusega on tegemist siis, kui kulla hind tõuseb natuke, jääb samaks või hoopistükkis langeb. Kuidas selle foonil saab rääkida sellest, et kuld säilitab raha?


Kullafanaatikud räägivad sellest, et mida suurem kriis, seda suurem kulla hind. Millegipärast jäetakse kahe silma vahele asjaolu, et kulla hind kujuneb ikka nõudluse-pakkumise vahekorra tulemusena. See tähendab, et kui enamus ostab, siis hind kasvab, kui aga enamus müüb, siis hind langeb. Kriis on tavaliselt olukord, kus inimesed on rahahädas ja müüvad seda, mis müüa kannatab – ehk siis kuld tuleb müüki. Vähestel on kriisis vaba raha, et kõike seda kokku osta. Seega kulla hind kriisides langeb. Nii juhtus see 2008. aastal, kui USA-st suur majanduskriis alguse sai ja juhtub ka edaspidi.


Kullakummardajate fantaasia siinkohal muidugi ei lõpe. Kullamulli näevad nad alles siis, kui taksojuhid, aednikud, müüjad ja ükskõik millise eluala inimesed kulda kokku hakkavad ostma. Tähelepanuta jätavad nad aga selle, et kulla maksimaalne levikuulatus, ehk siis mullistumise indikaatori piir, ei ole kulla puhul nii ulatuslik, kui kinnisvara, aktsiate või paljude muude kaupade puhul.


Näiteks kinnisvaraostu võivad pea kõik ratsionaalseks ja targaks pidada, kuid väga suur enamus ühiskonnast lihtsalt ei oma sellist raha, et kulla ostu üldse kaaludagi. Seega kullamulli piir on käes juba siis, kui suhteliselt väike osa ühiskonnas on metalli ostma hakanud – kõik ei hakka seda tegema nagunii mitte kunagi. Selleks lihtsalt pole olemas rahalisi vahendeid. Ühesõnaga, kuld võib olla mullis vaatamata sellele, et poemüüjad seda ei osta.


Kui kõige selle tulemusena nüüd praktikasse tulla ja proovida hinnata, et kas 2012. aasta maailmalõpu kartuses endale kullatükke koju tuues on võimalik pigem võita või kaotada, siis ilmselt on reaalsem ikka viimane variant. Rääkimata sellest, et kui asjad tõesti halvaks peaksid minema, et siis metall süüa ei kõlba, sooja sellest ei saa ja hea vahetuskauba pakkujat ei pruugi ka suure häda korral käeulatuses olla.


Lõpetuseks jääb arusaamatuks, et kui paberraha on nii väärtusetu ja mõttetu, kui kullamüüjad räägivad, miks nad seda siis nii agaralt vastu võtavad?


http://majandus.delfi.ee/news/arvamus/jaan-omblus-kullaostjaid-lollitatakse-taiega.d?id=63771342


Tavidist

Tavid pakub investeeringu münte võimalikult madala hinnaga. Meie kliendid on sellest teadlikud ja seetõttu on rohkem kui kunagi varem valmis ostma meie tooteid, jaotamaks riski teiste varaklasside vahel.

Viimased uudised

Partnerid