Lisa hinnateavitus

Kas Hiina suurima kinnisvaraarendaja maksejõuetus vallandab kõikehõlmava finantskriisi?

Avaldatud Jaana kategoorias Maailmast, Kogu uudisvoog või 18.10.2021
Kulla hind (XAU-EUR)
1 577,45 EUR/oz
  
+ 10,79 EUR
Hõbeda hind (XAG-EUR)
19,93 EUR/oz
  
+ 0,18 EUR

Majandusportaal ZeroHedge vaatleb Hiina suurima kinnisvaraarendaja Evergrande’i potentsiaalse maksejõuetuse tagajärgi. Kas Hiina võlakirjade turu vallutanud paanika võib tirida maailmamajanduse kriisi nagu Lehman Brothers investeerimispanga pankrott 2008 aastal? Makroskoobi analüüs (vt. uudisloo lõpus) asetab Evergrande’i ümber toimuva Hiina suure majandusstrateegia laiemasse konteksti.

Käesoleva nädala alguses oli USA võlakirjade turg küll suletud, kuid Hiinas toimus kauplemine täistuuridel. Valitsev meeleolu oli ühemõtteline … kõik müügiks.

Pärast kulutulena levinud ZeroHedge’i uudist “Catastrophic” Property Sales Mean China’s Worst Case Scenario Is Now In Play”  lükkas Hiina kinnisvarafirmade võlakirjaturg järjekordse tsunami liikuma…. Esmaspäeval jättis Evergrande täitmata järjekorras kolmanda (välisturgude) võlakirjamakse viimaste nädalate jooksul, samal ajal kui teine Hiina kinnisvaragigant Modern Land oli pugemas nahast välja, et võlamaksete tähtaegu nihutada.

Pärast suurimat kukkumist ajaloos võttis Hiina rämpsvõlakirjade turg kiiresti suuna allapoole, kui levima hakkasid hirmud  doominoefektist 5-triljoni-dollarilises  majandussektoris, mis mõjutab arvestatavat osa kogu Hiina majandusest. Ajal, mil see kõik toimus, ei ole Hiina Evergrande Grupi välismaised võlausaldajad saanud aga sentigi intressimaksetest, mille tähtaeg kukkus esmaspäeval Aasia aja järgi, teatas Reuters.

Vähe sellest, et maailma ühe suurima kinnisvaraarendaja Evergrande’i maksejõuetus on tänaseks saanud tõsiasjaks, on ka teine Hiina suurarendaja Fantasia jätnud võlausaldajad tühjade pihkudega. Mis on aga eriti kõnekas – see kõik on toimunud vaid paar nädalat peale teateid, et ettevõtte finantsidega on kõik korras ja likviidsusprobleeme pole.

Märgid olukorra pingestumisest Hiina kinnisvaraarendajate võlaturul on kuhjumas suure kiirusega. Kinnisvarahiid Modern Land tegi äsja investoritele ettepaneku lükata 25. oktoobri tähtajaga võlakirjamaksed kolme  kuu võrra edasi, et “vältida võimalikku ajutist maksejõuetust”. Uudis polnud turgudel oodatud, kukutades võlakirja hinna hoobilt poole väiksemaks, 30 sendi juurde.

Kinnisvarakonglomeraat Xinyuani Real Estate (XRE) tegi ettepaneku maksta vaid 5% võlast, mille tähtaeg on 15. oktoobril, vahetades maksmata võlakirja uute 2023. maksetähtajaga võlakirjade vastu. Reitinguagentuur Fitch nimetas XRE tegevust “hapude võlgade refinantseerimise kavaks” ja alandas ettevõtte reitingu C tasemele.

Pärast suurimat kukkumist ajaloos võttis Hiina rämpsvõlakirjade turg kiiresti suuna allapoole, kui levima hakkasid hirmud  doominoefektist 5-triljoni-dollarilises  majandussektoris, mis mõjutab arvestatavat osa kogu Hiina majandusest.

Langejate hulgas on ka Hiina Aoyuan Grupi 6,35% võlakiri (2024. tähtajaga), mis kukkus 13,2 senti dollari kohta, langedes 57,5 sendi tasemele; Sunac’i 6,5%-ne, 2026. aasta dollarivõlakiri kukkus 9,4 senti 57,9 sendi peale; mõlemad jäid püsima ajaloolistesse põhjadesse.

2015. aastal esimese Hiina kinnisvaraarendajana maksejõuetusse langenud Kaisa Grupp nägi mõnede võlakirjade kukkumist alla poole nominaalväärtusest. Ka turvaliseks peetud võlakirjad, nagu R&F Properties ja Greenland Holdings olid lausmüügis.

Hiina kinnisvaraarendajate rämpstasemel võlakirjade indeks tabas aga 17,54% piiri, mis on kümnendi kõrgeim tase (allikaks Bloombergi indeks).

Märgid olukorra pingestumisest Hiina kinnisvaraarendajate võlaturul on kuhjumas suure kiirusega.

Raputamaks täiendavat soola haavadele, kukkusid ka Hiina riigi 10-aastaste võlakirjade futuurid kolme kuu madalaimale tasemele. Seda peamiselt tulenevalt asjaolust, et keskpanga kinni keeratud rahakraanid nõrgendasid ootusi rahapoliitika pehmendamise osas.

“See on traagiline päev,” lausus Clarence Tam, Avenue Asset Management fondi portfellijuht  Hong Kongis…. Tam toonitas, kuidas isegi turvalisema investeerimisklassi ettevõtted on kaotanud tänaseks turul 20% võlakirjaväärtustest. “Eeldame, et tegu on globaalse kapitali väljavooluga… fundamentaalselt  oleme mures, et kohalik kinnisvaralaenude turg lööb arendajate käibeid valusalt,” väljendas ta muret, et kinnisvaralaenude turg kuivab kokku.

Sündmuste ahel on vallandunud läbi kõige suuremate probleemsete ettevõtete (Evergrande, Fantasia, jne), kukutades investorite usaldust kogu Hiina kinnisvarasektori vastu – sektori, mis tundus tänini kuulikindel ja immuunne kinnisvaralanguste suhtes. Kokkuvõtlikult… Hiina on viimastel aastatel kopeerinud innukalt USA kinnisvaramulli ning selle tagajärjed (2008 aasta globaalse finantskriisi näol) ei lase ennast kaua oodata.

Hiina kinnisvaraturu moonutused on tänaseks paisunud ekstreemseks. Riigi 325 miljonist eluasemest seisab 65 miljonit tühjana.

 

“Evergrande’ist alanud doominoefekt on nüüd levimas üle kogu sektori,” ütles JP Morgani analüütik, demonstreerides haruldaseks jäävat oskust märgata kõige ilmsemat. Ja kui tänane päev oligi “traagiline”, võib see minna palju hullemaks, kui turg kaotab usu Pekingi sekkumisse võlakirjaturu päästmiseks.

“Eeldame, et poliitikud ei talu süsteemse riski tekkimist ja hindavad stabiilse kinnisvaraturu säilitamist. Poliitiline interventsioon on ilmselt tulemas, kui kinnisvaraturu näitajad halvenevad,” kinnitas Goldman Sachs’i  Aasia krediidiosakonna juht Kenneth Ho.

Tagajärjed saabusid kiiresti. Üleöö nägime esimest märki poliitilisest toest Harbinis, Kirde-Hiina Heilongjiangi provintsis, mis sai esimeseks Hiina linnaks, kes teatas meetmetest toetada kinnisvaraarendajaid. Harbin Daily veebilehel avaldatud raporti põhjal annab linn 100 000-jüääniseid koduostu subsiidiume teatud tingimustele vastavatele “talentidele”. Muu hulgas on linn otsustanud muuta ka suurema osa olemasolevatest  elamutest  kõlbulikeks laenutaotluse jaoks. Säärased meetmed on sihitud “tervema ja paremini toimiva” kinnisvaraturu heaks.

Hiina on viimastel aastatel kopeerinud innukalt USA kinnisvaramulli ning selle tagajärjed (2008 aasta globaalse finantskriisi näol) ei lase ennast kaua oodata.

Likviidsusprobleemides hiiglasliku kinnisvaraarendaja mured ja kogu sektori doominoefekti kartus on saatnud šokilained üle maailma finantsturgude. Seni maksmata intresside kogusumma ületab 131 miljonit USD, mille maksekuupäevad olid vastavalt 23. ja 29. september.

Kuigi Hiina kinnisvarasektori turbulentside mõju on siiani jäänud vaid võlakirjaturgudele, võivad pinged välismaiste võlakirjade suhtes tekitada kriisi riigi börsidel, nagu mainib Gilbert Wong, Morgan Stanley Aasia makroökonoomika uuringute keskusest.

Kuna võlakirjaturud ja aktsiaturud on näidanud viimaste aastate jooksul tugevat korrelatsiooni, on alust eeldada, et kaos esimeses võib peagi kanduda üle kriisiks Hiina aktsiaturgudel. Hiina aktsiaturgude krahh, milles tavainvestorid kaotavad miljoneid, võib olla viimaseks piisaks, mis sunnib Pekingit sekkuma turgudele kaua oodatud päästepakettidega.

Analüüsib Adrian Bachmann

Hetkel Evergrande’i ümber aset leidev ei ole ettenägematu turuanomaalia ega ka lihtsalt kapitali väärpaigutamise soovimatu kõrvalprodukt. Tõsi, kapitali väärpaigutamine on Hiina majanduses, eeskätt selle kinnisvaraturul, ümberlükkamatuks faktiks. Maailma suurima tööstusriigi 325 miljonist kodust 65 miljonit on küll omaniku leidnud, ent seisavad tühjana, olles suures ulatuses spekuleerimise objektiks  Hiina jõukamatele kodanikele. Laenuraha laineharjal üle 1200 kinnisvaraprojekti arendav Evergrande, mis on hetkel maailma suurima võlakoormaga ettevõte, kujutab endast Hiina kinnisvaraturu ülekuumenemise kõige võimsamat sümbolit.

Kapitali väärpaigutamine on Hiina majanduses, eeskätt selle kinnisvaraturul, ümberlükkamatuks faktiks. Maailma suurima tööstusriigi 325 miljonist kodust 65 miljonit on küll omaniku leidnud, ent seisavad tühjana, olles suures ulatuses spekuleerimise objektiks.

Hiina metropolide kinnisvarahindade kasv on ületanud Lääne suurlinnade kinnisvara hinnakasvu mäekõrguselt. Ülal toodud tabel näitab keskmist kinnisvara hinda maailma suurlinnades võrrelduna linna elanike keskmise aastasissetulekuga. Hiina suurlinnade elamispinna hind on kasvanud nüüdseks üle jätkusuutlikkuse piiride, halvendades oluliselt linnade elanikkonna suhtelist elatustaset.

 

Kartes üha enam sotsiaalsete pingete kasvu ning irdumist “majanduslik heaolu kõigile” poliitikast, on Peking otsustanud Hiina kinnisvaramullist õhu välja lasta. Tegemist on osaga fundamentaalsest finantsmajanduslikust kursimuutusest, mille sihiks on Hiina majanduskasvu viljade ühtlasem jagamine rahvastiku seas, selmet lubada selle jätkuvat kontsentreerumist mõne protsendi jõukama elanikkonna kätte, kes kinnisvaraspekulatsioonist peamiselt kasu on lõiganud.

Kartes üha enam sotsiaalsete pingete kasvu ning irdumist “majanduslik heaolu kõigile” poliitikast, on Peking otsustanud Hiina kinnisvaramullist õhu välja lasta.

Tänase päevani ei ole dramaatilise varandusliku kihistumise pidurdamine Hiina komparteil kas õnnestunud, või siis ei ole sellega eriti innukalt tegeletud. Tõenäolisem on viimane variant, kuna Peking sai juba Hiina majandusreforme käivitades aru, et enne, kui on võimalik asuda rikkust jagama, on vaja rikkus luua.

Rikkaks saamise eesmärk on (40 aastaga sajad miljonid inimesed absoluutsest vaesusest suhtelisse heaolusse tõstnud) Pekingil tänaseks poolenisti õnnestunud. Ultrarikaste hiinlaste teke on olnud selle protsessi soovimatu, ent talutav kõrvalprodukt. Talutav vähemasti senikaua, kuni rikkaimad hiinlased riigi “majanduslikust lõunast” ei hakka kandadele astuma riigi “poliitilisele põhjale”.

Sotsiaalmajandusliku dünaamika erinevus Lääne ja Hiina vahel peitub aga selles, et kui Läänes valitseb raha võimu üle, siis Hiinas käib asi vastupidi. Ultimatiivselt ei ole Pekingile eriti olulised ei Evergrande’i aktsionärid ega selle võlakirjade omanikud, kes otsustasid ignoreerida Pekingi poolt juba möödunud aastal esitatud nõudmisi (ning sellega kaasnevat seadusandlust – nn. “kolme punase joone” poliitika) laenudega ülevõimendatud kinnisvaraturgu maha jahutada.

Peking sai juba Hiina majandusreforme käivitades aru, et enne, kui on võimalik asuda rikkust jagama, on vaja rikkus luua.

Komparteil on muutunud üha keerulisemaks esitada hiina rahvale “kasvanud rikkus võrdselt kõigile” loosungit olukorras, kus maailma 2365 miljardärist pea-aegu pool elavad tänaseks Hiinas. Sotsioloogiliselt märksa olulisem kui tuhande miljardäri olemasolu on aga tõsiasi, et Hiina jõukaima 10% (kes on valdavalt Evergrande’i-laadsete kontsernide poolt rajatud elamispindade omanikud) ja 90% üldpopulatsiooni varade osakaal riiklikust kogurikkusest on liikunud pärast turumajanduslike printsiipide juurutamise algust dramaatiliselt eri suundades.

Antud protsess on paraku majandusvabaduse kasvu vältimatu järelm – küsimus on vaid ühiskonna sotsiaalpsühholoogilistes taluvuspiirides, mille ületamine kutsub varem või hiljem esile mässu ja kataklüsmid, mille vältimine on Hiina kompartei prioriteediks number üks.

Sotsiaalmajandusliku dünaamika erinevus Lääne ja Hiina vahel peitub aga selles, et kui Läänes valitseb raha võimu üle, siis Hiinas käib asi vastupidi.

Hiina riigipankade finantseeringust taotluslikult ilma jäetud Evergrande’i agoonia on seega näidishukkamine, mis on mõeldud saatma signaali nii siseriiklikule kui globaalsele publikule. Sõnumi sisu on konkreetne – Hiina ei kavatse järgida oma finantsmajandusliku arengu käigus de-industrialiseerunud Läänemaailma teed, mille majandus on viimaste dekaadide jooksul kaldunud tugevasti finants-, kindlustus- ja kinnisvarasektori (FIRE – finance, insurance, real-estate) suunal. Riigipea Xi Jinping on rõhutanud oma pöördumistes üha sagedamini reaalmajanduse primaarsust finantsmajanduse ees ning rõhutanud, et “elamud on loodud selleks, et nendes elada, mitte selleks, et nendega spekuleerida”. See kuulutab aga ette Evergrande’i-laadsete kinnisvarakonglomeraatide lõpu algust.

Hiina riigipankade finantseeringust taotluslikult ilma jäetud Evergrande’i agoonia on seega näidishukkamine, mis on mõeldud saatma signaali nii siseriiklikule kui globaalsele publikule.

Hiina majandusstrateegia järgib klassikalist poliitökonoomilist imperatiivi, mis prioreerib reaalmajanduse kasvu finantsspekulatsiooni arvelt. Antud poliitika on teinud Hiinast maailma kaugelt suurima tööstusriigi, mille tööstustoodangu maht ületab tänaseks Euroopa ja Ameerika Ühendriikide kombineeritud toodangu mahu. Keskseks instrumendiks selle poliitika elluviimisel on monetaarpoliitika, mida keskvõim saab juhtida läbi riigi omanduses olevate kommertspankade. Hiina pankade krediidipoliitika hakkab tulevikus tõenäoliselt veelgi enam soosima tööstustootmise arendamist, ent ka sisetarbimist, senini valdavalt ekspordile orienteeritud majandusmudeli arvelt. Kinnisvarasektorile eraldatud vahendite kokku tõmbamist alustati juba 2020 aastal.  Foto: Jenson / Shutterstock.com

Hiina keskpank on võimeline Evergrande’i ja analoogsete ettevõtete võlausaldajateks olevate pankade kontod likviidsena hoidma, kuna enamus Evergrande’ile väljastatud pangalaenudest on nomineeritud jüaanis

5 triljoni dollari küsimus seisneb selles, kas Pekingil on võimalik kinnisvaramull tühjaks vusistada etteaimatavalt ja kontrollitult, või toob spekulatiivsele kinnisvaraarendusele järsult piduri tõmbamine kaasa kogu Hiina kinnisvara hindade järsu kollapsi.

Juhul kui kõige halvem stsenaarium peaks realiseeruma, langevad Hiina pankade poolt väljastatud laenude tagatisväärtuseks olevate kinnisvarade turuhinnad allapoole nende aluseks olevate võlgade kogumahtu. Lääne finantsanalüütikud on näinud selles 2008. aastal USA kinnisvaraturu riskantsema sektori peale ehitatud finantsvaradest vallandunud ülemaailmse finantskriisi sarnast olukorda, mis tekkis pärast Lehman Brothers investeerimispanga pankroti.

5 triljoni dollari küsimus seisneb selles, kas Pekingil on võimalik kinnisvaramull tühjaks vusistada etteaimatavalt ja kontrollitult, või toob spekulatiivsele kinnisvaraarendusele järsult piduri tõmbamine kaasa kogu Hiina kinnisvara hindade järsu kollapsi.

Vaatamata meedias vallandunud furoorile on siiski vähe tõenäoline, et Evergrande’i ja selle analoogide kontrollitud demonteerimine tooks kaasa kogu Hiina finantssüsteemi süsteemse kriisi. Kuigi Evergrande on hetkel maailmas kõige suurema võlakoormaga ettevõte, moodustavad selle 2 triljoni jüaanini ulatuvad finantskohustused umbes ühe protsendi Hiina circa 180 triljoni jüaanini ulatuvast siseriiklikust koguvõlast.

Hiina keskpank on võimeline Evergrande’i ja analoogsete ettevõtete võlausaldajateks olevate pankade kontod likviidsena hoidma, kuna enamus Evergrande’ile väljastatud pangalaenudest on nomineeritud jüaanis, mille emiteerimisvõimekus on keskpangal sisuliselt piiramatu. Küsimus on vaid selles, milliseid finantsettevõtteid Peking peab päästmisväärseteks ja milliseid mitte.

On vähe tõenäoline, et Evergrande’i ja selle analoogide kontrollitud demonteerimine tooks kaasa kogu Hiina finantssüsteemi süsteemse kriisi.

Hoopis teine küsimus on see, mis saab Evergrande’i välismaistest võlausaldajatest, kes on ettevõttele väljastanud välisvaluutades nomineeritud laene. Ilmselt peavad asjassepuutuvad Lääne suurpangad (HSBC, UBS, jmt) leppima kaotustega, mis ulatuvad sadadesse miljonitesse dollaritesse. Lääne suurpankadele, mille poolt hallatavate varade kogumaht ületab sajad miljardid/triljonid dollarid ja mille aastast kasumit võib lugeda miljardites dollarites, ei oleks see talumatu löök.

Kindlasti aga kahaneb märgatavalt Lääne institutsionaalsete investorite huvi paigutada oma raha Hiina kinnisvaraturule. Tõenäoliselt langeb see allapoole riskitaluvuse piire (mis töötatakse ka riskimudelitesse) ning välisinvesteeringud Hiina kinnisvaraturule kuivavad kokku. Seegi on Pekingi huvides, kuna Hiina keskvõim ei ole huvitatud Lääne finantskontsernide rikastumisest Hiina kinnisvaraturu turjal. Hiinat huvitavad Läänest suures pildis vaid tööstusinvesteeringud ning needki peamiselt juhul, kui investeeringutega kaasnevad mitte üksnes finantskapitali, vaid ka eritehnoloogiate siirded.

Kindlasti aga kahaneb märgatavalt Lääne institutsionaalsete investorite huvi paigutada oma raha Hiina kinnisvaraturule. Tõenäoliselt langeb see allapoole riskitaluvuse piire (mis töötatakse ka riskimudelitesse) ning välisinvesteeringud Hiina kinnisvaraturule kuivavad kokku.

Vääranaloogiate vältimise huvides tasub meeles pidada kõige olulisemat erinevust Läänes 2008 vallandunud krediidikriisi (credit crunch) ning hetkel Hiinas aset leidva vahel. See seisneb asjaolus, et kõik Hiina suurpangad on faktiliselt riigipangad ja mitte eraettevõtted. Võimu ja raha subordinatsioonimehhanismid toimivad Hiinas ja Läänes teadupärast peegelpildis, nagu eelnevalt sai märgitud. Kui Läänes kuulab suur võim suure raha diktaati, siis Hiinas kuuletub suur raha suurele võimule – õigupoolest on need lahutamatud.

Hiinat huvitavad Läänest suures pildis vaid tööstusinvesteeringud ning needki peamiselt juhul, kui investeeringutega kaasnevad mitte üksnes finantskapitali, vaid ka eritehnoloogiate siirded. 

Erinevalt Lääne pankadest, mis kriisi tingimustes kõhklesid üksteisele ning tarbijatele laenamast, jätkavad Hiina suurpangad laenamist riikliku majanduspoliitika käepikendusena sõltumata sellest, mis Evergrande’iga saab. Krediiti suunatakse sektoritesse, mis on vastavuses mitte üksnes Pekingi majanduslike, vaid ka geopoliitiliste ja sotsio-kultuuriliste eesmärkidega. Kinnisvarasektori forsseeritud arendamine tulevikus nende hulka enam ei kuulu. Lääne pangandussektoril on sellest ilmselt midagi ka õppida.

Kui Läänes kuulab suur võim suure raha diktaati, siis Hiinas kuuletub suur raha suurele võimule – õigupoolest on need lahutamatud.

 

Artikkel ilmus algselt uudisteportaalis Makroskoop

Lugemissoovitus Teile