Prantsuse Napoleon III pärjaga 20 franki

Ajalugu

Kullast Prantsuse frangi ajalugu 

Kullast frangi suursugune ajalugu sai alguse 14. sajandil, mil Saja-aastase sõja käigus leidis aset mitmeid tõsiseid kokkupõrkeid Prantsusmaa ja Inglismaa vahel. Poitiers’ lahingus Prantsusmaal võtsid inglased 1356. aastal vangi Prantsuse kuninga Jean II ja nõudsid tema eest seejärel lunaraha, täpsemalt kolm miljonit kuldraha. Sellekohase lepingu sõlmimise ning kuningas Jeani vabastamise võtsid prantslased vastu joovastusega ning andsid vabastamise auks välja kuldraha. Sümboliseerimaks kuninga vabadusse ratsutamist sai münt nimeks franc à cheval ehk eesti keeles „vaba hobusel“. Uut kullast franki kasutati kaubavahetuses kogu Prantsusmaal, ent selle suurust muudeti sageli. Asi muutus 19. sajandi alul, mil võimule tuli Napoleon Bonaparte.

Kullast frankide ühtse süsteemi lõi Napoleon 

Napoleon Bonaparte, keda on peetud üheks edukamaks väejuhiks maailmas, oli ka osav poliitik. Prantsuse revolutsiooni lõpul sai temast uue Prantsuse valitsuse esimene konsul. Kulla tulihingelise pooldajana andis Napoleon 1803. aastal korralduse ühtsete mõõtudega kuldmüntide – Napoleoni müntide – vermimiseks. Uus kuldraha kandis tema portreed ning seda vermiti algselt kahes suuruses – 20 ja 40 franki. Hiljem hakati vermima ka 5-, 10-, 50- ja 100-frangise nimiväärtusega münte. Üheks populaarsemaks ning seetõttu ka üheks enim vermituks sai 20-frangine kuldmünt. Esimene 20-frangine kuldmünt anti välja 1803. aastal (XI aasta Prantsuse Vabariigi kalendris), see kaalus 3,225 grammi ning sisaldas 2,902 grammi puhast kulda, mündi kullaproov oli 900. Kullast 20-frangiseid münte vermiti 1914. aastani ning ehkki mündi kujundus aastate jooksul muutus, olid selle suurus ja nimiväärtus alati samad – see suurendas mündi usaldusväärsust ning populaarsust. Nii hakati kõiki 19. ja 20. sajandil vermitud kullast 10- ja 20-frangiseid kutsuma napoleonideks.   

Napoleon III  

Charles Louis-Napoleon Bonaparte, tulevane keiser Napoleon III, sündis 1808. aastal Pariisis. Ta oli keiser Napoleon I vennapoeg ning kasvas üles eksiilis, kuna tema onu Napoleon I oli pärast kaotust Waterloo lahingus 1815. aastal võimult kõrvaldatud ning kogu perekond Prantsusmaalt pagendatud. Täiskasvanuna tegi Charles Louis-Napoleon eksiilis lakkamatult plaane, kuidas taastada oma võim endise Napoleonide dünastia pärijana. 

Võimalus selleks saabus 1848. aastal, mil Prantsuse kuningas Louis Philippe Veebruarirevolutsiooni tulemusel kukutati. Prantsusmaale naasnud Charles Louis-Napoleonil õnnestus sellele järgnenud üldvalimistel kindlustada endale enamuse poolehoid ning ta vannutati uue Prantsuse Vabariigi presidendiks. Ehkki oma ametiaja alguses juhtis ta riiki presidendina, tundis Charles Louis-Napoleon peagi, et Prantsuse konstitutsioon piirab ta võimu, ning viis läbi riigipöörde, mille tulemusena kuulutas ta end Prantsuse keiser Napoleon III-ks, kelle valitsemisstiil kujunes võrdlemisi diktaatorlikuks. 

Keisrina oli Napoleon III autoritaarne valitseja, kuid samas tõhus juht, kes tõi Prantsuse ühiskonnas kaasa suuri positiivseid muutusi. Napoleon III esimesel kahekümnel valitsemisaastal edenes Prantsusmaa nii majanduslikult kui ka ühiskondlikus plaanis. Märkimisväärsemad sotsiaalreformid olid tööliste õigus streikida ja organisatsioone luua ning riikliku hariduse kättesaadavamaks tegemine naistele. Majanduspoliitilistest otsustest oli oluline Prantsusmaa majanduse avatumaks muutmine tollimaksude alandamise abil, mis eelkõige edendas kaubandust. Ta investeeris suuri summasid infrastruktuuride rajamisse, ehitades Prantsusmaale maanteid, raudteid, kanaleid ja sadamaid. Napoleon III valitsemisajal kasvas Prantsuse merevägi suuruselt teiseks Inglismaa järel. Prantsusmaa tööstus- ja põllumajandustoodang suurenes märkimisväärselt ning esimest korda sajandite jooksul ei seistud enam silmitsi näljahädaga.  

Ehkki Napoleon III-l oli Prantsuse elektoraadi seas suur toetajaskond, kasvas ühtlasi tema sisepoliitiliste vastaste ring. 1870. aastal kaotas Napoleon III juhitud armee otsustava lahingu Preisi vägedele ning tema ise võeti vangi. Kaotanud lahingu, andis Prantsusmaa alla ning kaotas sellega ka Saksa-Prantsuse sõja. Kasutades ära Prantsusmaa nõrgenenud positsiooni ning keisri äraolekut, võtsid Napoleon III poliitilised vastased temalt ära Prantsusmaa valitseja volitused. Pärast rahulepingu sõlmimist Prantsusmaa ja Saksamaa vahel Napoleon III vabastati, ent kuna ta oli oma poliitilisest positsioonist ilma jäänud ning rahvas süüdistas teda endiselt sõja kaotamises, ei saanud ta koju tagasi pöörduda.  Charles Louis-Napoleon otsustas koos naisega suunduda Inglismaale, kus ta elas oma surmani 1873. aastal. 

Kullast Prantsuse frangi ajalugu

Kullast frangi suursugune ajalugu sai alguse 14. sajandil, mil Saja-aastase sõja käigus leidis aset mitmeid tõsiseid kokkupõrkeid Prantsusmaa ja Inglismaa vahel. Poitiers’ lahingus Prantsusmaal võtsid inglased 1356. aastal vangi Prantsuse kuninga Jean II ja nõudsid tema eest seejärel lunaraha, täpsemalt kolm miljonit kuldraha. Sellekohase lepingu sõlmimise ning kuningas Jeani vabastamise võtsid prantslased vastu joovastusega ning andsid vabastamise auks välja kuldraha. Sümboliseerimaks kuninga vabadusse ratsutamist sai münt nimeks franc à cheval ehk eesti keeles „vaba hobusel“. Uut kullast franki kasutati kaubavahetuses kogu Prantsusmaal, ent selle suurust muudeti sageli. Asi muutus 19. sajandi alul, mil võimule tuli Napoleon Bonaparte.

Kullast frankide ühtse süsteemi lõi Napoleon

Napoleon Bonaparte, keda on peetud üheks edukamaks väejuhiks maailmas, oli ka osav poliitik. Prantsuse revolutsiooni lõpul sai temast uue Prantsuse valitsuse esimene konsul. Kulla tulihingelise pooldajana andis Napoleon 1803. aastal korralduse ühtsete mõõtudega kuldmüntide – Napoleoni müntide – vermimiseks. Uus kuldraha kandis tema portreed ning seda vermiti algselt kahes suuruses – 20 ja 40 franki. Hiljem hakati vermima ka 5-, 10-, 50- ja 100-frangise nimiväärtusega münte. Üheks populaarsemaks ning seetõttu ka üheks enim vermituks sai 20-frangine kuldmünt. Esimene 20-frangine kuldmünt anti välja 1803. aastal (XI aasta Prantsuse Vabariigi kalendris), see kaalus 3,225 grammi ning sisaldas 2,902 grammi puhast kulda, mündi kullaproov oli 900. Kullast 20-frangiseid münte vermiti 1914. aastani ning ehkki mündi kujundus aastate jooksul muutus, olid selle suurus ja nimiväärtus alati samad – see suurendas mündi usaldusväärsust ning populaarsust. Nii hakati kõiki 19. ja 20. sajandil vermitud kullast 10- ja 20-frangiseid kutsuma napoleonideks.


Prantsuse 20-frangine kuldmünt – Euroopa kullastandard

Iroonilisel kombel suutsid kullast frangid saavutada seda, mida Napoleonil ei õnnestunud läbi suruda jõuga – liita Euroopa ning edendada sealset kaubavahetust ja suurendada jõukust. Ehkki territooriumid, mille Napoleon oli suutnud vallutada, kaotati peagi, ei juhtunud sama kuldfrankidega. Vastupidi, need said hoopis valitsevaks rahaks ning panid aluse Euroopa esimesele suuremale rahaleppele, Ladina rahaliidule. Rahaliidu moodustasid 1865. aastal Prantsusmaa, Belgia, Itaalia ja Šveits eesmärgiga kehtestada neis riikides ühisraha ja viia kuldmündid ühtsesse süsteemi. Kullast Prantsuse frankide senine stabiilne suurus ja suure Prantsuse turu atraktiivsus olid põhjuseks, miks frangist sai uus „euroraha“.

Liidu asutajaliikmed leppisid kokku, et ühtseks arveldusühikuks saab frank ning et kõik riigid vahetavad üksteise kuld- ja hõbemünte üks-ühele, olenemata sellest, millise kujunduse või kelle portreega need on. Ka hõbeda ja kulla vaheline suhe pandi paika – 4,5 grammile hõbedale vastas 0,290322 grammi kulda ehk suhe oli 15,5 : 1. Ühtne standard hõlbustas kaubavahetust liikmesriikide vahel, mistõttu see ahvatles ka uusi riike liiduga ühinema. Ehkki Ladina rahaliidul oli mitmeid vigu – mõned valitsused otsustasid trükkida rohkem paberraha kui eelnevalt kokku lepitud väärismetallmüntide ja paberraha suhe ette nägi –, tulenesid need kõik pigem inimeste valedest otsustest, mitte ühtsest rahasüsteemist kui sellisest. Liit laienes kuni I maailmasõja puhkemiseni, ametlikult sai selle aeg otsa kümmekond aastat hiljem, 1927. aastal.


Prantsuse 20-frangise kuldmündi populaarsus kestab edasi

Napoleoni kuldmündid levisid 19. ja 20. sajandil laialdaselt kogu Euroopas ja ka maailmas. 19. sajandi alguses oli suur osa Euroopast Prantsuse võimu all, riigi koloniaalvõimu tippaeg oli 20. sajandi algus. Oma stabiilse suuruse ja usaldusväärsusega muutusid mündid eelistatuimaks nii kaubandustehingutes kui ka investeerimisel. 20-frangiseid kuldmünte valmistati järjepidevalt 19. sajandi algusest kuni 20. sajandi alguseni, neist viimased valmisid Marianne ja Kuke kujundusega. Ehkki 20-frangiste kuldmüntide vermimine lõpetati I maailmasõja puhkemisel ning tänapäeval neid enam juurde ei toodeta, elab müntide populaarsus edasi. 20-frangised mündid on tänapäevalgi ühed enim kaubeldud klassikalised kuldmündid mitmetes Euroopa riikides, sealhulgas Prantsusmaal.

Prantsuse kuldmüntide vermimine

Prantsuse impeeriumi laienemisel kasvas nõudlus kuld- ja hõbemüntide järele. Rahuldamaks hiigelsuurt nõudlust, vermiti franke mitmetes rahapajades. Nende aastate jooksul, mil Napoleoni kuldmünte vermiti, valmistasid neid nõutud kuldrahasid enam kui 20 Prantsuse vermimiskoda, lisaks rahapajad erinevates Prantsuse võimu all olevates riikides. Kõik rahapajad, kes kullast franke valmistasid, vermisid igale mündile oma tunnuse – tähe, sümboli või monogrammi –, et oleks selge, kelle toodetud see on. Nii näiteks tähistas „A“ Pariisi vermimiskoda ning „R“ või krooni kujutis Rooma vermimiskoda. Põhiosa müntidest vermis siiski Pariisi rahapaja Monnaie de Paris. Monnaie de Paris on Prantsusmaa suurim ja vanim vermimiskoda ning ühtlasi Prantsusmaa vanim asutus – selle rajas 864. aastal kuningas Charles II. Ehkki rahapaja oli valitsusasutus ning vastutas Prantsuse käibemüntide vermimise eest, jagas ta oma ülesandeid ligi tuhande aasta jooksul teiste Prantsuse vermimiskodadega. 1878. aastal sai Monnaie de Paris ainuõiguse vermida Prantsuse käibemünte. Tänapäeval on see riigi põhiline rahapaja ning omab ametlikult ainuõigust vermida Prantsuse euromünte.