Naftašoki müüt: püsiva inflatsiooni taga peitub rahamassi kasv

29.06.2026
Tõlkis: Tavidi analüütik Mait Kraun

Toorainete hinnad on tõusnud, aga pideva ja püsiva inflatsiooni peamiseks põhjuseks on rahamassi globaalne kasv, kirjutab Hispaania majandusteadlane ja Tressis Gestioni peaökonomist Daniel Lacalle oma blogis.

Järgnevalt avaldame Daniel Lacalle postituse kärbitud kujul:

Globaalne ringluses olev rahamass on jälle kiiresti kasvamas. See rõhutab ühte olulist nähtust: toorained annavad edasi suhtelisi hinnasignaale, aga püsiv inflatsioon on alati monetaarne nähtus, mida tekitab raha juurdeloomine.

Bloombergi globaalse rahamassi indeks on 2025. aasta lõpuks tõusnud taaskord uue rekordini, ulatudes 121 triljoni dollarini. Viimase aasta jooksul on rahamassi kasv olnud globaalselt üle 10 protsendi.

Suuremate valuutablokkide puhul (USA, euroala, Hiina ja Jaapan) on rahamass tõusnud 98-100 triljoni dollarini. Pärast 2023-2024 aastatel toimunud langust on see taas kasvama hakanud. Kui vaadata riike eraldi, siis prognooside kohaselt kasvab rahamass peaaegu igal pool. Vaatamata sellele, et pidevalt räägitakse rahapoliitika karmistamisest.

USAs on rahamass tõusnud 23,1 triljoni dollarini. 2026. aastal on see kasvanud eelmise aasta sama ajaga võrreldes enam kui 5 protsenti. Kui rahamassi kasv ületab märkimisväärselt majanduskasvu ning seda tekitab peamiselt valitsuse kulutuste kasv, siis kaasneb sellega kodanike ostujõu pidev langus.

Rahamass kasvab kiiremini kui majandus

Teisisõnu – maailmas on likviidsus kasvamas kiiremas tempos kui tootlikkus, mis on stagneerunud. Erasektori kasv ja tarbimine on nõrgad. See tähendab suuremat inflatsioonilist survet.

Raha kvantiteediteooria näitab, et rahamass ei ole inflatsiooni puhul ainus oluline tegur. Tähtis on ka see, kuivõrd kiiresti see raha ringleb.

Kui rahamass kasvab järsult, aga raha ringluskiirus stagneerub või langeb, siis näeme peamiselt varahindade (aktsiad, kinnisvara jne) kasvu. Sellisel juhul ei pruugi tarbijahindade tõus nii suur olla. Kui mõlemad kasvavad ajal, mil tootlikkus stagneerub, siis muutub raha ostujõu langus tõsiseks probleemiks.

Isegi tagasihoidlik raharingluse kiirenemine võib tekitada laiapõhjalise hinnatõusu. Selge näide sellest oli 2021-2024 aastatel toimunud inflatsioonilaine. Raha ringluskiirus püsib madalal tasemel, aga on viimastel aastatel kiirenenud.

Viimastest Maailmapanga andmetest selgub, et rahamass on sisemajanduse koguproduktiga (SKP) võrreldes kasvamas nii arenenud kui ka arenevates majandustes. See aitab selgitada, miks inflatsioon pole kuhugi kadunud ja tarbijate rahulolematus on püsinud.

Miks toorained on sümptomid, mitte põhjused

Süüdistada naftat, maagaasi või toitu inflatsiooni tekitamises ignoreerib ühte lihtsat loogikat: hinnašokid teatud turgudel võivad mõned asjad kallimaks teha, aga nad ei tekita valuuta (arvestusühiku) püsivat väärtuse langust.

Sõda, põud või OPECi otsus võivad tekitada ühe või mitme tooraine järsu hinnatõusu. Aga see on suhteline muutus hindades, millega majandus suudab kohaneda juhul, kui üleüldine rahamass püsib stabiilne ning poliitikat ei muudeta. Sellises maailmas hakkavad kõrgemad energiahinnad teisi kulutusi piirama, mis toob omakorda kaasa muude kaupade hinnamuutuse – ehk toimub tasakaalustamine. Seega ei teki üldist ja püsivat inflatsiooni.

Püsiv inflatsioon tekib siis, kui rahamass kasvab kogu majanduse tootlikkusest ja tegelikust rahavajadusest kiiremini.

Äsja loodud raha ei sisene süsteemi neutraalselt. See voolab kõigepealt läbi finantsturgude ning krediidikanalite. Seeläbi tekitab see varade hinnatõusu, mille pakkumine on piiratud: kinnisvara, aktsiad ja toorained. Toorained on siin olulised, sest nendesse investeeritakse selleks, et kaitsta ennast valuuta väärtuse languse vastu.

Tühjad kalorid

Kui teha süüdlaseks toorained, siis see viib kehvade tulemustega poliitikateni: “süllekukkunud” kasumite maksustamiseni, hinnakontrollideni ning kauplemise piiranguteni futuuriturgudel. Kõik need süvendavad puudujääki ning ei tegele juurpõhjusega.

Püsiva inflatsiooni puhul on olulisteks muutujateks keskpankade bilanss (rahatrükk) ja valitsuse kulutused ning laenamine. Samuti raha ringluskiirus võrreldes majanduse tootlikkusega.

Kui rahamass kasvab kiiremini kui majanduse tootlikkus, siis suundub ringluses olev raha käega katsutavatesse varadesse, mille pakkumine on piiratud. Ja see, mida nimetatakse “toorainete šokiks,” on tegelikult monetaarse inflatsiooni (rahamassi kasv) sümptom.

Keskpangad on loobunud oma eesmärgist tagada hindade stabiilsus. Selle asemel on prioriteediks seatud see, et valitsused ei peaks maksma oma võlgade pealt liiga kõrgeid intresse. Isegi siis, kui see tähendab keskklassi ostujõu õõnestamist.

See trend tekitab paljudele majandustele tõsise probleemi. Üha suurem osa SKP kasvust tuleb niinimetatud tühjadest kaloritest, mille tekitajaks on odav raha, mitte produktiivne investeerimine ja mõistlik tarbimine.