Piim, burger, bensiin – kuidas on nende hinnad rahatrüki ajastul muutunud?

28.03.2024
Autor: Tavidi analüütik Mait Kraun

Big Mac, sai, piim, raud, bensiin – kuidas on nende toodete hinnad viimastel aastakümnetel USAs muutunud ja kuidas on see seotud rahatrükiga? Toome välja mõned graafikud, mis aitavad illustreerida, kuidas tagatiseta rahasüsteem garanteerib stabiilse ja kiire hinnatõusu.

Alates eelmise aasta suvest hakkasid sotsiaalmeedias levima postitused, mis näitasid, et McDonald’si Big Mac kombode hinnad on tõusnud üle 18 dollari. Hinnakasv on ka müüki negatiivselt mõjutamas.

McDonald’s suurendas eelmises kvartalis oma müüki 3,4 protsenti, millega jäädi alla Wall Streeti poolt oodatud 4,7protsendilisele kasvule.

Ettevõtte tegevjuht Chris Kempczinski tunnistas, et hinnad on tõusnud ning inimestel on aina keerulisem endale väljas söömist lubada. „Ma arvan, et 2024. aastal saab üheks peamiseks teemaks olema taskukohasus,“ ütles ta. Ta tunnistas, et madalama sissetulekuga inimesed käivad aina vähem McDonald’sis, eelistades sellele taskukohasemat söögivalmistamist kodus.

Raha hulga kasv majanduses toob hinnatõusu

Alates 2020. aastast on läänemaailma tabanud inflatsioonilaine, mis on näiteks USAs tõstnud hindu kumulatiivselt enam kui 20 protsenti. Kuigi toodete hindu mõjutavad paljud erinevad faktorid, on siin suurt rolli mänginud monetaarne inflatsioon ehk rahatrükk. Vaatame, kuidas on muutunud Bic Maci ja teiste toodete hinnad võrreldes rahapakkumisega USAs (M2).

M2 sisse on arvestatud ringluses olevat sularaha, pankade hoiuseid keskpangas, nõudmiseni hoiuseid, rahaturufondide osakuid, tähtajalisi hoiuseid ja reisitšekke. Sisuliselt näitab see raha hulka majanduses. Võrdlus on alates 1986. aastast, mil The Economist hakkas koostama Big Maci indeksit.

Bic Maci hind on USAs tõusnud 38 aastaga 3,6 korda. Rahamass on sama ajaga suurenenud 7,9 korda. Burgerite hind pole rahamassiga kasvanud samas tempos ja arvatavasti on sellel kaks peamist põhjust – esiteks on produktiivsus kasvanud ja teiseks on majanduse struktuur muutunud. Aina rohkem on raha liikunud uuematesse valdkondadesse nagu tehnoloogia ja internet. Sellegi poolest võib öelda, et suur osa hinnatõusust on seotud rahamassi kasvuga. Sama kehtib ka mitmete teiste toodete kohta, mille hindu siin loos kajastame.

Järgmisel graafikul on võrreldud raha hulka bensiini hinnaga USAs. Ka siin on näha tugevat korrelatsiooni. Bensiini hinnad saavutasid USAs oma tipu 2022. aastal, mil gallon maksis keskmiselt 4,9 dollarit (1,29 dollarit liiter). Ka siis olid kütusehinnad USAs tunduvalt madalamad kui Eestis.

Allpool oleval graafikul on võrreldud saia hinda rahamassiga. Valge saia naela (453 grammi) hind on alates 1986. aastast tõusnud sarnaselt Big Maci hindadele 3,6 korda.

Vaatame ka piima hinda, mille kohta on Föderaalreserv andmeid kogunud alates 1995. aastast. Piima puhul on hinnatõus olnud tunduvalt väiksem. Üleüldiselt on märgata, et piimatoodete hinnad on paljude teiste kaupade ja tarbijahinnaindeksiga võrreldes tõusnud tunduvalt aeglasemalt.

Rauamaak on majanduse üks olulisemaid sisendeid. Selle hind on tõusnud viimastel aastakümnetel järsult. Kui 1990. aastal tuli tonni eest välja käia vaid 14 dollarit, siis praeguseks on hind tõusnud ligi kümme korda kõrgemale, 136 dollarini tonnist.

Järgnev graafik on märgilise tähendusega. Sellel on näidatud tarbijahinnaindeksit alates 1800. aastast – näeme hästi, kuidas sõdade ajal on tarbijahinnad kasvama hakanud, sest sõdade ajal loobuti osaliselt või täielikult kullastandardist ning hakati sõja rahastamiseks raha trükkima. Lisaks näitab see, kuidas tarbijahinnad hakkasid stabiilselt pärast kullastandardist loobumist kasvama.

Tarbijahinnaindeksi kiirem tõus algas 1960ndatel, mil toimus Vietnami sõda ning USA valitsus suurendas sotsiaalkulutusi. See pani kullastandardi surve alla – ameeriklased olid loonud rohkem valuutat, kui oli kulda selle tagatiseks. See päädis lõpuks 1971. aastal kullastandardist loobumisega. Tänapäeval on meil kasutusel süsteem, kus valuutad pole millegagi tagatud.

Näeme, et pärast kullastandardist loobumist on tarbijahinnaindeks stabiilselt kasvanud. See on tingitud peamiselt sellele järgnenud rahamassi kiirest kasvust – keskpangal ja valitsusel ei olnud kullastandardi näol enam piirajat, mis majanduses ringleva raha hulka kontrolli all hoiaks.

Kui võrdleme kulla hinda tarbijahinnaindeksiga (punane joon), siis näeme, et sisuliselt on see suhtarv mitu sajandit püsinud konkreetses vahemikus. Suhtarv on korrutatud läbi 20ga, et graafikult tuleks võrdlus THIga paremini välja.

Näeme, et tarbijahinnad saavutasid kullas oma tipu 1970. aastal – see on ka väga loogiline, sest selleks ajaks oli USA juba palju raha trükkinud, aga püüdis sellegi poolest kullastandardit hoida (fikseeritud kulla hinda). Pärast kullastandardi kaotamist (kulla hinna vabaks laskmist) hakkas kuld tarbijahindadest järsult kiiremini tõusma, mis tähendas, et kuld suurendas oma ostujõudu.

Viimastel kümnenditel on kuld liikunud tarbijahindades sisuliselt külgsuunas. Mõnevõrra on kuld praegu tarbijahindadega võrreldes tunduvalt kallim. Seda saab peamiselt põhjendada sellega, et tarbijahinnaindeksi arvutuspõhimõtetes on viimase 40 aasta jooksul tehtud palju muudatusi. Kui me võrdleks kulla hinda Ronald Reagani aegse THI (1980) arvutustega, mis on kättesaadavad portaalist shadowstats.com, saaksime kordades erineva tulemuse.