Alar Tamming uuest normaalsusest: julge hundi rind võib olla ka haavleid täis

Intervjuu ilmus Äripäevas 18.05.2020

Äripäev küsis enam kui 350 Eesti arvamusliidrilt, ettevõtjalt ja juhilt: “Millise hinde panete Eesti valitsusele eriolukorra juhtimisel? Kas riigi sekkumine majandusse on olnud liiga nõrk või liiga tugev? Milliseks kujuneb uus normaalsus?”

Valitsus andis eriolukorras maksimumi, oluline on aga mõista, et majandus oli ka ilma koroonaviiruseta kohe-kohe sisenemas kõigi aegade suurimasse kriisi, kirjutab ASi Tavid suuromanik ja nõukogu esimees Alar Tamming vastuses Äripäeva arvamusliidrite küsitlusele.

Antud kriisi korral tuleb kõigepealt arvestada seda, et me kõik oleme esimest korda sellises olukorras. Mitte selles mõttes, et varem pole inimkond viirustega kokku puutunud, vaid võib-olla oli esimest korda tegu Tšornobõli katastroofi analoogiga viiruste uurimise maailmas ehk ootamatu õnnetusjuhtumiga.

Positiivse stsenaariumi korral on see alarmiks, mis annab teada, et sõjalisel eesmärgil viiruste uurimine ja aretamine lõpeb kõigile halvasti ning õige oleks kõik sellised projektid lõpetada ja avalikustada.

Kuna tegu oli uudse situatsiooniga ehk olukorraga, kus lahendused peab välja töötama hetke olukorrast, mitte mälust ja senistest teadmistest lähtuvalt, siis oodata absoluutselt täpset ja õiget toimist, kus poleks ei üle- ega alareageerimist, on teoreetiliselt võimatu. See on sama kui panna korvpalli mängima inimene, kes pole seda kunagi mänginud, ja oodata, et ta esimesel katsel kohe vabavisked sisse viskaks.

See on võimatu ja kui ta seda ka teeks oleks, see juhus. Seetõttu pole mõtet anda hinnangut valitsuse senisele toimimisele, sest kindlasti on antud oma maksimaalne panus selles olukorras, vaid pigem jälgida, kuidas asjalood edasi kulgevad. Isiklikult meeldib mulle vanasõna „parem karta, kui kahetseda“ rohkem kui mõttekäik sellest, et „julge hundi rind on rasvane“.

Vaatame parem tulevikku

Julge hundi rind võib olla ka haavleid täis. Teatavasti sõidetakse rallis ka kraavi, mitte sinna poole, kuhu hakatakse kalduma, vaid rooli ülekeeramisega hoopis teisele poole. Ka praegu eksisteerib võimalus, et aasta-kahe pärast on maailma toimimise aluseks hoopis meem, mis ütleb, et mitte inimelu ei ole tähtis, vaid hoopis majandus on kõige olulisem, ja inimesi hakatakse sundima ka haigena tööl käima, nimetades seda näiteks kriitilist piiri mitte ületavate sümptomite ilmnemiseks.

Kindel on aga see, et me oleme suure muutuste protsessi algusfaasis ning nii ühiskonnas kui ka majanduses hakkavad toimuma strukturaalsed muutused. Aru tuleb anda ka sellest, et majandus oli ka ilma koroonaviiruseta kohe-kohe sisenemas kõigi aegade suurimasse kriisi ja viirus oli üksnes katalüsaator, mis mitme aasta võrra kiirendas seda protsessi ja samas toob mitme aasta võrra ka lõpplahenduse lähemale.

Endine olukord ei taastu kunagi, positiivse stsenaariumi korral toimub korrastumine, kus pankrotti lähevad ja tegevuse lõpetavad ettevõtted, mille toimimine on saanud võimalikuks ainult tänu krediidi laienemisele, kuid mis ei ole olulised ühiskonna kui terviku seisukohalt. Negatiivse stsenaariumi korral liigume totalitaarsesse ühiskonda, mis õnneks samuti ei ole igavene.

Kodanikupalk süvendab kriisi

Suure tõenäosusega on tulemas meetmeid, mis algselt tunduvad head, kuid mis pikemas perspektiivis võivad viia finantssüsteemi hüperinflatsioonilisse stsenaariumi ja seejärel kollapsini. Üks selliseid võimalusi on kodanikupalk, millele keegi vastu ei vaidle, kuid mis korra ellu viies käivitab protsessi, kus kordamööda hakkavad tõusma hinnad ja palk ning seda järjest kiirenevalt.

Oletada võib ka, et enamikule riikidele sobib hüperinflatsioon, sest nad saavad oma võlgadest lahti, kuid see kõik toimub inimeste elatustaseme arvel. Kodanikupalga sisseseadmine on märk, et kriis hakkab süvenema ja kiirenema, kuid tundub, et seda teed ei saa vältida.

Kuna praegu on tegemist kriisi kõige esimese faasiga, siis taastumine saab toimuda alles pärast seda, kui praeguse süsteemi ebakohad on likvideerunud ehk kõik mitte jätkusuutlikud ettevõtted, kaasa arvatud kahjumis pangad, on pankrotti läinud.

Lõplik paranemine hakkab kindlasti siis, kui on toimunud kogu finantssüsteemi restart ja tekkinud täiesti uus rahasüsteem. Mulli lõhkemine ei ole mitte probleem, vaid hoopis lahendus.

Arvestades praegust määramatust ja kaost, oleksin ma väga üllatunud, kui meid peagi ees ei ootaks uued üllatused. Ja isegi kui korvpalli vabavisked on ära õpitud, on sellest vähe kasu, kui ootamatult selgub, et tuleb hakata viie palliga korraga žongleerima.

Aga selline ongi elu. Ainus kindel asi, mida me ajaloost saame õppida, on see, et mitte midagi ei ole mitte kunagi kindel.

Loe Äripäevast