Lisa hinnateavitus

Kuidas valitsejad on "keelanud" majanduslangused ja mullide lõhkemise

Avaldatud Mait Kraun kategoorias Kullamaailmast, Maailmast, Kogu uudisvoog või 01.03.2024
Kulla hind (XAU-EUR)
2222,99 EUR/oz
  
- 17,46 EUR
Hõbeda hind (XAG-EUR)
26,55 EUR/oz
  
+ 0,04 EUR

01.03.2024
Tõlkinud Tavidi analüütik Mait Kraun

Keskpangad ja valitsused on “keelustanud” majanduslangused ning probleemide tekkel tõtatakse alati appi. See on ära hellitanud uue põlvkonna inimesi, kes pole korralikku majanduslangust näinud ja ei oska näha lõputu stimuleerimispoliitika taga paiknevaid ohte, kirjutab finantsekspert Charles Hugh Smith.

Järgnevalt avaldame Charles Hugh Smithi arvamuse, mis avaldati portaalis The Daily Reckoning:

Üldsuse vaade on see, et majanduslanguse põhjustavad majanduslikud-finantsilised faktorid. Nad eksivad, sest majanduslangusi põhjustab inimloomus.

Inimloomus ehk meie kaasasündinud soov saada asju niisama, meie võime harjuda ära äärmustega ning normaliseerida ebaproduktiivseid dünaamikaid manifesteerub majanduslik-finantsiliste faktorite kaudu. Aga need faktorid on tagajärjed, mitte põhjused.

Peavoolu seisukoht on see, et majanduslangused on halvad ja me peame tegema kõik, et neid ära hoida. Teisisõnu – me keelustame need nõnda, et ujutame majanduse Föderaalreservi ja eelarve puudujääki tekitavate valitsuse stiimulitega üle.

Viimase 40 aasta ajalugu „tõestab“ nende poliitikate efektiivsust majanduslanguse elimineerimisel. Alates 1981-82 aastatest on majanduslangused olnud pinnapealsed ning kestnud lühikest aega – nad tüütavad meid ühe kvartali ja siis lahkuvad.

Soovimatud tagajärjed

See „majanduslanguse vältimise garantii“ väljendub soovimatute tagajärgede kaudu. Massiivsed „erakordsed“ stimuleerimismeetmed on muutunud alaliseks poliitikaks, mis on loonud mullistunud majanduse. Seda majandust iseloomustavad madalad intressimäärad ning piiramatu krediit nendele, kes on teistest võrdsemad. See on tekitanud nõudluse rahavoogu tootvate varade järele, mis on omakorda sütitanud spekulatiivse maania.

Me oleme mullistunud majanduse ja spekulatiivsete maaniatega nii harjunud, et neid peetakse nüüd normaalsuseks. Aga mugava normaliseerimise taga on midagi, mis on meile vastu töötamas – me oleme mullistunud majandusest ja maaniatest sõltuma hakanud. Kui mullid lõpuks lõhkevad ja spekulandid pankrotistuvad, siis lendavad õhku nii majandus kui ka finantssüsteem.

Kui intressid pole nullis, siis kapitalil on ka hind – ja kui kapitalil on hind, siis mullistunud majandus ei saa ellu jääda. Kui kapitalil tekib hind, siis muutub spekuleerimine riskantseks. Spekuleerimine ei ole edukas, kui riskide realiseerumisega kaasnevad ka tegelikud tagajärjed.

Erakordne stimuleerimine on muudetud majanduse vundamendiks, mis tähendab, et rongilt pole võimalik enam maha hüpata – kui mull ähvardab lõhkeda, siis ainuke vastus saab olla veelgi suurem kunstlik stimuleerimine.

Need uued ekstreemsused muutuvad normaalseks. Ja kui need normaliseeritakse, siis meie vastu töötavaid süsteemi sisemisi dünaamikaid on mugav ignoreerida.

Kinnisvaraturu mull

Vaadakem seda, kuidas Föderaalreserv on toetanud kinnisvaraturu mullistumist. Kuidas oleks USA üle elanud kinnisvaraturu krahhi, kui Föderaalreserv ei oleks ostnud triljonite dollarite väärtuses hüpoteekväärtpabereid? Sisuliselt sotsialiseeriti hüpoteegiturg [väärtpaberiturg, kus kaubeldakse hüpoteeklaenu-instrumentidega].

Riigivõla plahvatuslik kasv on samuti normaliseeritud. Alates sellest, kui Föderaalreserv intressid nulli langetas, ei ole siin enam midagi karta ning probleemi nagu ei eksisteeriks. Kurjakuulutavat kulutamist jätkati, kõik on justkui hästi.

Laastav inflatsioon

Aga kogu selle „raha“ loomine, mis hakkab taga ajama piiratud kogust kaupu ja teenuseid, toob kaasa ka inflatsiooni ehk valuuta järjepideva ostujõu languse. Töötajad saavad sama tasu eest vähem osta.

See tekitab spiraali – reaalpalgad on USAs 40 aastat stagneerunud ja inflatsioon on alates 2020. aastast söönud palkadest 20 protsenti. Töötajatele on vaja maksta kõrgemat palka, et arveid suudaksid tasuda ka need, kes ei kuulu keskklassi või rikaste hulka.

Palgakasv tekitab aga inflatsiooni, mis omakorda tekitab ülespidise surve palkadele. See on sarnane rahatrükile ja krediidi laienemisele.

Pretsedenditu stimuleerimise üks tagajärgedest on ka varalise ebavõrdsuse kasv. Need, kes on süsteemi tipus, saavad sisuliselt tasuta raha laenata. Nad kasutavad piiramatut krediiti selleks, et osta ära kõik sissetulekuid genereerivad varad. Need suurendavad rikaste sissetulekuid veelgi ja tekitavad varahindades mulli, sest rikastel on ligipääs odavale rahale ning kõik soovivad selle raha eest varasid saada. See on põhjus, miks nende varade hinnad mullistuvad.

Finantsmaailma inimesed laenasid 2protsendilise intressiga, pärisorjad maksid oma krediitkaardi pealt aga 20protsendilist intressi. 95 protsendi vaesemate jaoks on turvalisemate varade hinnad aetud liiga kõrgele ning nad ei ole suutnud tasuta rahale ligipääsu omavaid rikkaid üle pakkuda. Paljudel neist ei jäänud muud üle kui hakata samuti spekulantideks.

Kuna Föderaalreserv on garanteerinud, et ükski mull kunagi ei lõhke, siis seisavad need mängurlusel põhinevad turud väga õhukese jää peal. Igasugune kinnisvara- või aktsiahindade langus toob sekkumise, mille järel tõusevad varade hinnatasemed veelgi kõrgemale.

Ühest mullist teise

Trikk seisneb selles, et ühest mullist tuleb roteeruda teise ning oma selle kaudu oma esialgseid võite võimendada. Seega esimesest Airbnb rendihoonest, mida saatis meeletu edu, tuleb teha kolm, viis või 20 rendihoonet.

See on 10 protsendi rikkamate jaoks, kes omavad 90 protsenti finantsvaradest, töötanud erakordselt hästi. Alumise 50 protsendi jaoks pole see praktiliselt midagi muutnud – nende omatud finantsvarade osakaal tõusis pärast koroonakriisi vaid 0,2protsendipunkti võrra, vaatamata sellele, et majandus ujutati üle triljonite dollaritega.

0,1 protsendil rikkamatel läks aga tunduvalt paremini – nende varade väärtus kasvas 10 triljoni dollari võrra.

Ärge muretsege, kõik on hästi

Kuna majanduslangused on keelustatud ja see on olnud erakordselt edukas poliitika, siis kõik on rahulolevad. Krediiti, töökohti ja rahatrüki stiimuleid on alati piisavalt. Föderaalreserv tõttab probleemide ilmnemisel alati appi.

Miski ei saa valesti minna, sest kõik on kontrolli all. Meil on selle kohta 40 aastat „tõendeid“ ja mitte miski ei suuda seda garantiid lõhkuda.

Selle rahulolu all on vastutöötavad majandusdünaamikad aga kasvamas. Inflatsioon ei luba Föderaalreservil intresse uuesti nulli viia, varalise ebavõrdsuse kasv õõnestab sotsiaalset stabiilsust, spekulatiivsed maaniad ei ole tegelikud madala riskiga ning mullid leiavad viisi lõhkemiseks, vaatamata sellele, et „jumalikud“ valitsejad on andnud nendele oma garantii.

Need, kes on tulnud pärast 1982. aastat, pole tegelikku majanduslangust veel kogenud. Ja seega pole nad ette valmistunud muuks kui garantiiks, et kõik päästetakse välja ning lõputu varahindade tõus jätkub.

Lugemissoovitus Teile