Lisa hinnateavitus

Kuld kui raha on alati olnud sõda pidavate riikide vaenlaseks

Avaldatud Mait Kraun kategoorias Kullamaailmast, Maailmast, Kogu uudisvoog või 15.12.2022
Kulla hind (XAU-EUR)
2203,09 EUR/oz
  
- 24,79 EUR
Hõbeda hind (XAG-EUR)
26,21 EUR/oz
  
- 0,65 EUR
Sõdurid

Üks ajaloo suurimaid irooniaid on see, et kulla mahategijad nimetavad seda barbaarseks ajaloo jäänukiks. Tegelikult on kullast loobumine rahana pannud tsivilisatsiooni suurde ohtu, kirjutab kaheksa raamatu autor ja programmeerija George Ford Smith.

Järgnevalt avaldame George Ford Smithi kirjutise, mis ilmus Misese Instituudi kodulehel:

Klassikaline kullastandard, mis teenis lääneriikide majandusi pea kogu 19. sajandi vältel, põrkas kivimüüri vastu 1914. aastal. Pärast seda ei olegi kullastandardit selle õigel kujul uuesti taastatud. Pärast esimese maailmasõja algust pandi Euroopas fookus jõukuselt hävingule. Või õigemini – mõned said jõukamaks, aga teised hävisid. Selle pöörde läbiviimiseks oli vaja klassikalisest kullastandardist loobuda.

Kui kuld on raha ja sõda maksab, kuidas on see võimalik?

Esiteks olid inimesed juba harjunud, et kuldmüntide asemel kasutati esindusraha ehk pangatähti, mis olid kullaga tagatud. Paberi kaasaskandmine oli mugavam kui müntide tassimine. Aja jooksul muutus paber ise aga rahaks ning kulda peeti vanadest aegadest pärit ebamugavuseks.

Teiseks oli pankadel komme luua rohkem pangatähti ja deposiite kui neil oli hoidlates kulda. Aeg-ajalt tekitas see rahva seas kahtlusi, et pank on andnud lubadusi, mida ei suudeta täita. Kohtud olid pankade poolel ning lubasid neil pangatähtede väljaandmise lõpetada ja äri jätkata, mis tugevdas valitsuse ja pankade vahelist liitu. Kuna kohtud otsustasid, et hoiused kuuluvad pankadele, siis ei saanud pankureid süüdistada omastamises või varguses.

Aeg-ajalt aset leidnud pangajookse peeti isetäituvaks ennustuseks. Kui inimesed ootasid panga järjekorras, sest uskusid, et pank muutub peagi maksejõuetuks, siis peagi see juhtuski. Inimestel ei olnud aimu, et pangad laenavad suurema osa nende hoiustest välja. Nad ei teadnud osalise reservmääraga pangandusest – võltsimise vormist, mis oli saanud normaalsuseks.

Kullastandardi tingimused panid osalise reservmääraga pangandusele piirangud peale. Pankadele sellised piirangud meelt mööda ei olnud. Kuna pangad said laenu anda ka valitsustele, siis oli ka valitsuste kulutamine piiratud. Seega ei meeldinud kullastandard ka neile.

Seega jõuame seinani, kuhu pihta kuld sõitis.

Sõjaks valmistumine tähendab inflatsiooniks valmistumist

Ökonomist Benjamin Anderson kirjutab 1949. aastal kirjutatud raamatus Economics and the Public Welfare:

  1. aasta sõda tuli suure šokina, mitte ainult ameerika tavainimestele, aga ka neile, kes olid hästi informeeritud. Ka eurooplaste puhul kehtis sama. Sellegi poolest hakkasid Saksamaa, Venemaa ja Prantsusmaa enne sõda kulda koguma. Saksamaa alustas sellega 1912. aastal esimesena. Kuld võeti inimestelt ära ning viidi Saksamaa keskpanga Reichsbanki reservidesse. Inimestele anti vastu paberit, mis asendas ringluses olevat kulda.

Gary North seletab, kuidas milline oli esimese maailmasõja eelne kullastandardi poliitika:

Sisuliselt tühistasid kõik Euroopa valitsused korraga kullastandardi. Seejärel läksid nad rahanduslikult inflatsiooni teed. Selle kaudu hoiti salajas see, kui kallis sõda tegelikult on. Nad kehtestasid inflatsioonimaksu ning süüdistasid neid, kes hindu tõstsid, ebapatriootlikkuses ja väljapressimises. See oli võimalik, sest inimesed olid valuuta inflatsiooni ja hinnainflatsiooni osas ignorantsed. Nad ei oleks saanud seda teha, kui kodanikel oleks olnud võimalik fikseeritud määraga nõuda kuldmüntides makseid. Nad oleks pangajooksu korraldanud. Valitsused ei oleks saanud rahainflatsiooni tekitada, kui nad oleks pidanud kinni lubadusest oma valuutasid kuldmüntide vastu vahetada. Seega nad taandusid lubadustest ja omasid ikkagi kulda. Nende loogika oli, et parem murda lubadust varem kui hiljem.

Kui valitsused ei oleks oma lubadust paberraha kulla vastu vahetada murnud, siis nad pidanuks omavahel kõnelusi pidama, et erimeelsused lahendada. See oleks aidanud vältida inimkonna ajaloo üht verisemat sõda. Kullastandardist loobumine, mis on alati olnud valitsuse kontrolli all, oli sõtta minekul otsustav faktor.

Kuigi formaalselt USA kullastandardist sõja ajal ei loobunud, heidutati kulla väljavõtmist pankadest ning valuuta massi kahekordistati. Blanchard Economic Research arutleb situatsiooni oma kirjutises “Sõda ja inflatsioon”:

Sõda tekitab inflatsiooni, mille põhjuseks on raha ja krediidi järsk suurendamine. Esimeses maailmasõjas ei soovinud ameeriklased totaalset sõda maksutõusudega finantseerida. Sama kehtis ka kodusõja, teise maailmasõja ja Vietnami sõja puhul. Esimese maailmasõja kulusid kaeti peamiselt rahamassi suurendamise kaudu.

Valitsustel oli valik: pidada pealtnäha veenvatel põhjustel pikka ja verist sõda või säilitada kullastandard. Nad valisid sõja. USA juhid leidsid, et see otsus on vältimatu. J.P. Morgan, Woodrow Wilson, Edward Mandell House ja Benjamin Strong ei pidanud kaevikutes võitlema.

Kui me kuuleme jutte, et “kullast loobumine” oli maailma rahu ja harmoonia eelduseks, peaksime meelde tuletama kohti nagu Meuse-Argonne kalmistu Prantsusmaal, kus hauamärke vaadates ei tundu neil lõppu olevat. Need on peamiselt noorte meeste hauad, kes surid vaid poliitikute valede ja nendega seotud inimeste kasumite pärast. Kuld ei tahtnud tapatööst osa olla. Aga poliitikud ja pankurid teadsid, et nende eesmärkide täitmise eelduseks on fiat-pabervaluuta.

Lugemissoovitus Teile