Saksamaast jõukuses ees olnud Argentina on nüüd vaesumas. Miks?

Veel sada aastat tagasi maailma rikkamate riikide seas olnud Argentina on liikumas hüperinflatsiooni poole ning riiki on tabanud majanduslik kaos, kirjutab George Masoni ülikooli doktorant ja Misese Instituudi liige Manuel Garcia Gojon.

Argentina peeso on ühe aastaga kaotanud poole oma väärtusest. Nii ametlik kui paralleelne vahetuskurss (kurss, mis pole fikseeritud ja mida määrab turg) dollariga on ühe aastaga kahekordistunud. Tarbijahinnad on aastaga kahekordistunud. Argentina peesode hulk on aastaga kahekordistunud. See, kui kiiresti need muutujad suurenevad, on samuti kahekordistunud. Ootus, et poole aasta pärast on kõik omakorda kahekordistunud, on pigem konservatiivne.

Argentina oli 20. sajandi alguses üks maailma rikkamaid riike. Viimase sajandi jooksul on keskpank valitsuse eelarve puudujääki ja kulutamist igat pidi rahastanud. Argentina on praktiseerinud kaasaegset rahateooriat juba enne, kui see mõiste üldse kasutusele võeti. Tänaseks elavad rohkem kui pooled Argentina inimestest rahvusvahelisi standardeid arvesse võttes vaesuses. Kõige rikkama veerandi elanikkonna sissetulekud on võrreldavad arenenud maade kõige vaesema veerandi sissetulekutega.

Argentina teeb kõike seda, mida ei soovitata teha

Argentina majanduspoliitika koosneb kõigest sellest, mida isegi peavoolu majanduspoliitika õpikutes ei soovitata teha. Seal on agressiivne ja valimatu protektsionism. Tööturg on ülereguleeritud nõnda, et töötajate palkamine on ülemäära kallis. Lisaks on seal hinnalaed ja hindade kontrollimine üldlevinud. Kõik on väga täpselt kursis sellega, milles on probleem, aga praegune valitsus on otsustanud samal kursil jätkata ning kasutada aukude lappimiseks lühiajalisi meetmeid. Kõik selleks, et laev ei läheks enne selle aasta lõpus toimuvaid valimisi põhja.

Samal ajal on turud murdumas ning inimesed on hakanud paanitsema. Mõned ettevõtted on otsustanud vähendada saadaoleva kauba hulka ning ehitavad üles varusid. Inimesed ostavad pärast palga kättesaamist pika säilimisajaga toidukaupu. See viitab sellele, et nõudlus Argentina peesode järele on väga kiiresti kukkumas. Sellel valuutal ei ole ei ankrut ega põhja.

Sellel raskel olukorral võib olla ka üks eelis – see võib terves regioonis kutsuda esile suured muutused. Paljud inimesed Argentinas ootasid seda ning on selleks valmistunud. Nad on paigutanud oma sääste USA dollarisse ning reaalvaradesse. Osa nendest säästudest on pangandussüsteemis, aga ka panganduse osas on inimestel üldine usaldamatus. Mõned ökonomistid spekuleerivad, et madratsite alla on pandud miljardeid dollareid. Valuutasüsteemi vahetus on de facto juba alanud. Enamus kestvuskaupu nagu majad ja autod on juba praegu hinnastatud dollarites. Ka tehingud toimuvad dollarites. See trend arvatavasti jätkub ning laieneb võimalusel ka töölepingutesse ning tarneahela tehingutesse.

Populaarseim presidendikandidaat soovib suuri reforme

Argentina ökonomist ja presidendikandidaat Javier Milei oli veel mõnda aega riigis küllaltki tundmatu. Praeguseks on ta küsitlustes juhtimas – tema poolt on 27 protsenti hääletajatest. Temale järgneb Buenos Airese praegune linnapea Rodriguez Larreta, kelle toetus on 22 protsenti.

Milei on teinud ettepaneku viia läbi suuri reforme, mille eesmärk on majandus taas jalule saada. Tema peamine lubadus on keskpangast vabaneda, pakkuda dollari kasutuselevõtuks juriidiline süsteem ning vähendada valitsuse eelarvet 15-20 protsenti. Selleks plaanib ta infrastruktuuri kulutustest loobuda, aga sotsiaalhoolekannet esialgu ei kärbi. Ta soovib ka tööturu regulatsioone leevendada, lihtsustada maksusüsteemi ning loobuda rahvusvahelisele kaubandusele seatud tariifidest ja piirangutest.

Kuna Milei soovib Argentina peesod ringlusest eemaldada, on ta sattunud võimu lähedal asuvate poliitiliste oponentide ja ekspertide turmtule alla. Arvatakse, et tema plaan pole teostatav.

See, kui palju dollareid on vaja peesode ringlusest eemaldamiseks ning võlakirjade tagasiostmiseks, sõltub valuutakursist. Praeguse kursi juures on vaja 30-35 miljardit dollarit. Keskpanga hoitud Argentina võlakirjade nimiväärtus on 70 miljardit dollarit, aga nende reaalne turuväärtus on Wall Streetil vaid veerand sellest. Kui valitsus lõpetab ülemäärase kulutamise, siis võib turuhind jõuda pooleni nimiväärtusest, sest just sellisel tasemel kauplevad pankrotistunud Sri Lanka võlakirjad.

Võimu kasutamine isiklikes huvides on Argentinas normaalsus

Kuigi Larreta ei ole praeguse administratsiooniga samas parteis, toetab ta majanduspoliitiliselt samal kursil jätkamist. Koroonaviiruse pandeemia ajal ta toetas ja seadustas ülirangeid piiranguid, mida kasutasid ka California ja New Yorgi osariigid. Ta ei ole suutnud kuritegevust kontrolli all hoida ning ta on kasutanud Buenos Airese võimuaparaati oma isiklikes huvides. Selline tegevus on Argentina poliitikute jaoks normaalsus. Sotsiaalabi saajad on samal ajal suuremate rahade ootuses tänavaid blokeerinud.

Larreta esindab kogenud opositsioon, aga tal ei ole tugevaid uskumusi ega veendumusi. Teda suunavad sihtrühmad ning tema dialoog koosneb fraasidest, mis kõlavad hästi, aga ei oma mingit sügavamat sisu. Ta on juba kuid rääkinud nii-öelda terviklikust plaanist, millega ta on soovinud praeguseid probleeme lahendada. Täpsemaid detaile ta ei ole aga välja toonud.

Larreta on kutsunud ennast keinsianistiks ja toetanud hinnakontrolli. Ta on tugevalt vastu Milei poolt välja pakutud reformidele. Ta tahab olla valijate jaoks „vastutustundlik“ valik. Reformid on juhtumisi ka tema isiklike huvidega vastuolus.

Oodatakse, et Milei toetus kasvab ka edaspidi. Minu arvutuste järgi peaks Milei presidendivalimiste esimese vooru võitma. See, kas ta suudab Argentina hüperinflatsioonist päästa, on täiesti teine küsimus.

Tavidi analüütiku Mait Krauni kommentaar:

Inimestel on kalduvus arvata, et asjad on jäävad – usume, et meie lääne rikas heaoluühiskond on jääv ja oleme ülejäänud maailmaga võrreldes jõukamad ka edaspidi. Veel sada aastat tagasi oli Argentina üks jõukamaid riike maailmas. Nad olid rikkamad kui Saksamaa ja Prantsusmaa, Hispaaniast oli elatustase lausa kaks korda kõrgem. SKP elaniku kohta oli Kanadaga peaaegu sama.

Sada aastat kestnud vastutustundetu majandus- ja rahapoliitika on Argentina viinud lääne mõistes vaeste riikide hulka. Riik on alates 1930. aastast maksejõuetuks muutunud lausa seitsmel korral. Neid on tabanud pidevalt väga kiired inflatsioonilained, mis on kulmineerinud inimeste vaesumisega. See peaks meie lääne poliitikutele olema häirekell, et jõukus ei ole iseenesest mõistetav.

Argentina näide heidab valgust sellele, mis saab siis, kui jätkame lõputu kulutamise, eelarve puudujääkide ja ekspansiivse rahapoliitikaga. Viimasel ajal on valemisse lisatud ka hinnakontroll, mis on väga ohtlik tendents ja võib probleemide süvenemisel levida lisaks energiasektorile ka teistesse valdkondadesse.