Alar Tamming: Rahasüsteemide tulevik on keeruline

Alar Tamming
Alar Tamming

Kaks nädalat tagasi toimus Indias sündmus, mille otsene mõju Eestile on väike, aga mis annab aimu finantsmaailma trendidest. Kuna Eesti uudisteagentuurid (erand Novaator ja Kristjan Port) ei ole pidanud uudise vääriliseks seda, et üle 1-miljardilise elanike arvuga riigis kuulutatakse üleöö kehtetuks 86 protsenti sularahast, siis tunnen juba mõni päev, et peaksin seda sündmust kommenteerima.

Ühest küljest pole midagi lahti. Maailmas on olnud palju rahasüsteeme ja nad kõik on lõpuks hävinud. Paberraha kohta ütles juba Voltaire, et paberraha pikaajaline väärtus on null. Möödunud sajandi esimesel poolel oli paberrahade kehtetuks tunnistamine tavaline. Sajandi lõpupoole nägime sellist katset Nõukogude Liidus, kus 50- ja 100-rublased üritati üleöö kehtetuks tunnistada. Enamikul inimestest õnnestus küll oma säästud päästa.

Teiselt poolt on tegu inimeste töö viljade konfiskeerimisega ehk täiendava maksustamisega. Ja India teeb seda päris suures ulatuses. Kehtetuks tunnistati kaks suurimat rahatähte, 1000- ja 500-ruupiane. 1000 ruupiat maksab ca 14 eurot ja 500 ruupiat ca 7 eurot. Kogu sularaha hulgast moodustasid need kupüürid 86%. Eesmärgiks oli vähendada varimajandust ja teha kurikaelade elu raskeks, sest enamus India raharinglusest toimub sularahas. Igapäevaseks eluks lubati ümber vahetada ID-kaardi alusel algselt ca 60 euro väärtuses valuutat päevas, kuid 17. novembrist vähendati see summa 2000 ruupiale ehk 28 eurole. Samuti lastakse varsti välja uued rahatähed 500 ja 2000 ruupiane. Ja kuigi vanu rahatähti peaks saama panna aasta lõpuni oma pangakontole,  kus nad siis peaks samuti uuesti inimeste käsutusse minema, ning seda ilma piiranguteta, on India peale seda sammu läinud parajasse kaosesse. Ekspeaminister Manmohan Singh nimetab praegust otsust “monumentaalseks juhtimisveaks”.

Kipun selle arvamusega nõustuma. Kõik paberrahad, mis ringlevad, on alati käibele lastud keskpanga poolt. Pank ei jaga raha niisama, vaid selle eest on pidanud raha omanik osutama teenust või tegema mingit tööd. Raha on justkui selle töö ekvivalent, mille ta saab hiljem vahetada mõne muu materiaalse hüve vastu. Kui raha nüüd kehtetuks tunnistatakse, siis tähendab see, et inimene on teinud tööd, aga selle töö vilja ta enam kasutada ei saa. Teoreetiliselt peaks inimene siiski saama järgmise aasta alguseks oma säästud ümber vahetatud, kuid kuna ca 480 miljonil on väike või olematu ligipääs finantsmaailma, siis kannatavad selle otsuse all kindlasti paljud.

Omaette küsimus on see, et kas antud uudis on tõesti nii tühine, et see ei ületa uudiskünnist. Minu arust peaks see olema sündmus, mis peaks olema iga haritud inimese teadvuse ekraanilt korra läbi jooksnud. Aga miks sellest ei ole kirjutatud? Kas siin taga on meedia enesetsensuur, et mitte tekitada paanikat ja mitte arutada selle otsuse üle ega seostada seda suuremate protsessidega. Või on puudu võime seda sündmust asetada suuremasse raamistikku. Või eksin mina ja tegu on tühise sündmusega, tormiga kaugete naabrite pesukausis.

Kui vaadata suuremaid protsesse, siis kõik on teadlikud raha hulga suurenemisest ja võlgade kasvust. Piisab algkooli loogikast ja protsentidega arvutamise oskusest , et mõista sellise süsteemi jätkusuutmatust. Maailma võlakoorem on kõigi aegade suurim. Selle tagasimaksmine teoreetiliselt võimatu. Süsteem jookseb järjest rohkem ja rohkem kinni ning pinged kasvavad. Emotsionaalsete pingete kasvades aga otsuste kvaliteet langeb ning otsuseid hakatakse tegema hetke tulekahjust, mitte inimkonna heaolust lähtuvalt. Esimene pääsuke oli katse panna Islandi elanikkonda järgnevate aastate jooksul kinni maksma Saksa pankade kahjusid. See ei õnnestunud tänu rahva tugevale vastuseisule. Teine katse oli juba edukam, seekord ei hakatud mingi tulevikuga proovima, vaid koheselt mindi pangahoiuste kallale. Kui ma õigesti mäletan, siis 40% Küprose pankades olevatest hoiustest võeti ära pankade likviidsusprobleemide lahendamiseks. Nüüd on käimas kolmas suurem sündmus ja ei pea olema eriline ennustaja mõistmaks, et see ei jää viimaseks. Kus järgmine kord põlema läheb ja millal tulekahju eurot ja dollarit räsima hakkab, on võimatu öelda. Kui meenutada maailma ajalugu, siis on näha, et sellised rahasüsteemide kataklüsmid on pigem kollektiivsed ja nakkavad. Saksamaa hüperinflatsioon laastas ka naaberriike, vabandust, pigem ikka inimesi. Saksamaal toimunut üldiselt teatakse, aga vähetuntud fakt on see, et juba esimese maailmasõja ajal elasid Euroopa riikide elanikud läbi mõningaid finantsturbulentse. Juba 1913-1918 kasvas paberraha hulk Saksamaal 1040%, Inglismaal 708%, Prantsusmaal 386%, Bulgaarias 1116%. Saksamaal lõppes see kõik sellega, et 1923. aasta lõpuks olid hinnad 1,26 triljonit korda suuremad kui 1913. aastal.

Hüperinflatsiooni olemust aitab mõista Jugoslaavias möödunud sajandi lõpul toimunu. Inflatsiooni tipus oli inflatsioon 37% päevas. Raha hulk kahekordistus iga 48 tunni tagant. Sisuliselt tähendas see seda, et kui mingi asi maksis 1. jaanuaril ühe sendi, siis 3. aprillil oli vaja miljardit, et seda asja osta. Ja sama ka teistpidi, kui 1. jaanuaril oli sul pangaaarvel miljard, siis 3. aprillil oli selle miljardi ostujõuks üks sent.

Kuidas Indias see protsess lõpeb, on vara öelda. Aga vaevalt praegune peaminister tunnistab oma osa 33 inimese surmas, mis ajakirjanduse andmetel oli otseselt seotud rahade kehtetuks tunnistamisega. Äärmuslik näide on vastsündinu, kes suri, kui arst ei olnud valmis vastu võtma 6000 ruupiat suurtes rahatähtedes.

Rahasüsteemide tulevik on keeruline. Kas minnakse paberraha kehtetuks tunnistamise teed või hüperinflatsiooni teed või tuleb mõni kolmas lahendus, seda on veel vara öelda. Aga poliitilised ja võimsad otsused tulevad kindlasti. India sündmustele on oodata järge.

Alar Tamming

 


Tavidist

Tavid pakub investeeringu münte võimalikult madala hinnaga. Meie kliendid on sellest teadlikud ja seetõttu on rohkem kui kunagi varem valmis ostma meie tooteid, jaotamaks riski teiste varaklasside vahel.

Viimased uudised

Partnerid