Lisa hinnateavitus

Kas keskpankade digirahadega võib kaasneda hüperinflatsioon?

Avaldatud Mait Kraun kategoorias Kullamaailmast, Maailmast, Kogu uudisvoog või 08.02.2023
Kulla hind (XAU-EUR)
2169,30 EUR/oz
  
- 33,64 EUR
Hõbeda hind (XAG-EUR)
27,57 EUR/oz
  
- 1,16 EUR

Ökonomist, fondijuht ning mitme raamatu autor Daniel Lacalle kirjutab, et keskpankade digirahad on ebavajalikud, argumendid nende kasutuselevõtuks pole vettpidavad ning need võivad potentsiaalselt kaasa tuua hüperinflatsiooni.

Järgnevalt avaldame Daniel Lacalle essee, mis ilmus tema kodulehel:

Inflatsiooni põhjendamiseks kasutatakse paljusid vabandusi. Fakt on see, et ei ole sellist asja nagu “tootmiskulude suurenemisest tulenev inflatsioon” või “toorainete inflatsioon.” Inflatsioon ei ole hinnatõus, see on valuuta ostujõu hävitamine.

Tootmiskuludest tulenev inflatsioon on olukord, kus piiratud reaalvarasid ajab taga suurem kogus valuutat. Sama saab öelda ka teiste inflatsiooni vormide kohta, olgu selleks toorained või nõudlus. Minu lemmik on aga “tarneahela probleemid.” Lihtsalt suurem hulk valuutat ajab taga samu tooteid ja teenuseid.

Peletiseks kujunenud inflatsioon toimus kõigepealt varahindades ja seejärel tarbijahindades. Nüüd on valitsused ja statistikud tarbijahinnaindeksi arvutusi väänamas, et peita valuuta ostujõu langust. Keskpangad pidid pärast 2020. aastal loodud katastroofi intressimäärasid tõstma, toona suurendati järsult rahapakkumist – see raha jõudis valitsuse eelarvesse ning lõi segaduse, milles me praegu elame.

Keskpankade usaldusväärsus on langenud

Keskpangad teavad, et inflatsioon on rahanduspoliitiline nähtus ja see on põhjus, miks nad intressimäärasid tõstavad ja rahapoliitikat karmistavad – seda tehakse nii kiiresti, kui valitsused neil lubavad. Ometi on keskpangad kaotanud suure osa juba madalale langenud usaldusväärsusest. Esiteks eirati inflatsiooniriski. Teiseks toodi aeglase ja hilise reaktsiooni vabandustena välja baasefekt ja inflatsiooni ajutine iseloom.

See juhtus maailmas, kus rahapakkumise kasvu ning tarbijahindade tõusu vahel on mitmeid tõkkeid. Isegi kui kvantitatiivse lõdvendamise kaudu raha juurde trükitakse, siis hinnatõusu piiravad mitmed asjaolud. Esiteks on rahapoliitika ülekandemehhanismiks pangandussektor – raha jõuab pankadesse ning selle, kui palju rahast majandusse jõuab, määrab ära nõudlus krediidi järele. See paneb inflatsioonilisele survele pidurid peale.

Ainuke asi, mis päästab kodanikud palju kõrgematest hindadest, on asjaolu, et rahapoliitika ülekandemehhanism on iseseisev ning hajutatud. Nüüd kujutage korraks ette, et ülekandemehhanism on otsene ja sellel oleks vaid üks kanal – keskpank ise.

Keskpanga digirahad

Keskpanga digiraha saab õhust luua ja seejärel otse sinu keskpangas olevale kontole kanda. Tegemist on järelevalvega, mis on maskeeritud rahana. Keskpank teaks täpselt, mille jaoks sa valuutat kasutad, kuidas sa säästad, laenad ning kus raha kulutad ja mida ostad. Nad saavad vältida pidevalt rõhutatud, aga naeruväärset probleemi, milleks on “liigsed” säästud. Lisaks sellele võivad aina rohkem politiseeritud keskpangad isegi karistada neid, kes kulutavad raha viisidel, mis on nende arvates sobimatu. Samal ajal saab pakkuda hüvesid neile, kes kulutavad raha õigesti.

Kogu privaatsus ning rahapoliitilise ülekandemehhanismi piirangud oleks eemaldatud. Ja mis veelgi hullem – kui keskpangad teevad sarnaselt 2020. aastale jälle vea ning prindivad liiga palju raha, siis oleks mõju tarbijahindadele otsene. Kui me suurendame rahapakkumist aastas 20 protsenti, siis näeme ka inflatsiooni, mis on lähedal 20 protsendile, sest piiravad ülekandemehhanismid on eemaldatud.

Nüüd kujutage ette, et on ainult üks konto, üks keskpank ning valitsus. Arvake ära, mis juhtuks? Valitsuse rahapoliitiline finantseerimine keskpanga poolt oleks täielik ja see võib valuuta viia mõne aastaga hüperinflatsiooni ning hävitada erasektori. See on de facto riigistamine. Hüperinflatsioon, täielik valitsuse kontroll ning finantsiline represseerimine.

Keskpanga digirahasid ei ole vaja

Keskpankade digirahad on ebavajalik ja kohutav idee. Sa ei saa taolise kaliibriga eksperimenti alustada, kui keskpankade sõltumatus on juba aastaid küsimärgi all. Lisaks sellele on hulganisti tõendeid rahapoliitilistest otsustest, kus ei ole suudetud tuvastada vara- ja tarbijahindade inflatsiooniriski. Keskpangad ei ole kunagi suutnud varamulle, ülemääraste riskide võtmist ning liigset võlgade mahtu vältida. Samuti pole suudetud aru saada inflatsioonilisest survest. Kuna ajaloos pole suudetud seda teha, siis ei peaks keegi kaitsma teesi, mille kohaselt peaks neil finants- ja rahandussüsteemi üle olema täielik kontroll.

Kõige tähtsam on teadvustada, et keskpankade digirahad on ebavajalikud. Tehnoloogia, digitaliseerimise ja kiirete ülekannetega kaasnevad kasud on meil juba olemas. Pole vaja luua valuutat, mida emiteeritakse otse keskpangas olevale kontole. Samuti on nad ebavajalikud selle tõttu, et digitaalse jüaaniga ei ole vaja konkureerida. Hiina on liikumas kõva raha (sound money) poliitika poole ning ostab rohkem kulda, mitte vastupidi.

Kui tahad teiste valuutade või krüptovaluutadega konkureerida, siis selleks on vaid üks viis – tuleb selgeks teha, et valuuta staatus väärtuse säilitajana on kaitstud. Euro või USA dollar ei pea konkureerima bitcoini või digitaalse jüaaniga, kui Föderaalreserv või Euroopa Keskpank soovivad tõsiselt oma reservvaluutade staatust kaitsta.

Argument, et vaja on konkureerida valuutadega, mida kasutatakse vähem kui 1 protsendi ülekannete puhul, ei ole loogiline. Eriti juhul, kui maailma reservvaluutade ülekannete süsteem ja tehnoloogia on juba tugevamad.

Usaldus võib kõikuma lüüa

Tundub, et Föderaalreserv ja EKP soovivad digirahasid luua vaid oma turuosa kaitsmiseks, mitte oma valuutade reservvaluuta staatuse ja ostujõu säilitamiseks. Näib, et keskpangad soovivad käituda monopolina, mis müüb halva kvaliteediga tooteid, aga soovib konkurente eemaldades olla peamine pakkuja.

Maailma rahasüsteemi juhtivad inimesed kardavad valuutasid ja varasid, mida maailmas väga vähe kasutatakse. See fakt näitab, et nad saavad aru oma peamise toote – valuuta –  ebakindlast seisust. Nad teavad, et taolise priiskava rahapoliitika juures ei suudeta inimeste usaldust valuutade vastu kaua hoida.

Kui EKP ja Föderaalreserv tõesti digirahasid soovivad, on ka neil uskumus, et nad kaotavad kodanike usalduse valuutade vastu varem kui me arvame.

Kui Föderaalreserv ja EKP võtaksid kasutusele kõva raha (valuuta, mis on stabiilne ja mida ei taba järsk väärtuse langus või tõus, näiteks kullaga tagatud valuuta) ning hakkavad päriselt järgima oma hinnastabiilsuse hoidmise mandaati, hävitaks nad kõik konkureerivad valuutad. Kui nad seda võiduajamist ei võida, siis see saab olema põhjusel, et nende põhimotiiv on hinnastabiilsusest ja reservvaluuta staatuse kaitsmisest loobuda. Seda on vaja veelgi suurema valitsuse loomiseks ning seda tehakse reaalpalkade ning erasektori hoiuste arvelt.

Kas Föderaalreserv ja EKP soovivad globaalset ja digitaalset eurot või dollarit, mida aktsepteeritakse üle maailma? Lihtne: selleks tuleb oma mandaati järgida ning kasvatada oma turuosa maailmas selle kaudu, et inimesed soovivad seda valuutat kasutada, mitte selle pärast, et nad on sunnitud seda tegema.

Lugemissoovitus Teile