Keskpangad üritavad kasvavat kullahinda kontrolli all hoida

21.10.2020

Maailma kullanõukogu avaldas informatsiooni, mille kohaselt maailma keskpangad tegid augustis ootamatu kannapöörde ning müüsid rohkem kulda kui ostsid. Tegemist on esimese kuuga alates 2019 veebruarist kui maailma keskpankade kullavarud langesid. 2018. ja 2019. aastal varusid keskpangad poole sajandi jooksul rekordkoguse kulda, olles kaasosalised  maailmaturu kullahinna kasvus 1500 dollari pealt 1917 dollari peale. Kullahind on tormiliselt kerkinud seoses koroonapandeemiast tingitud ülemaailmse majanduskriisiga, Lääne ja Ida eskaleeruvate geopoliitilise pingetega ning globaalse finantssüsteemi kasvava ebastabiilsusega. Kolme süvatrendi konvergeerumine on tekitanud maailma finantsturgudel soodsad (ja süvenevad) eeltingimused kullahinna jõuliseks kasvuks.

Investorid nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas ostavad üha enam kulda kui ainsat nn. “lollikindlat” finantsvara, mille väärtus säilib või kasvab ka olukordades kus sotsiaalmajanduslikud kriisid võivad kõikide muude varaliikide väärtused põhja kukutada. Haavatavate varaliikide hulka kuulub lisaks finantsinstrumentidele ka kinnisvara, mille hinnad on dikteeritud krediidiasutuste toimimisest ning mis on kriisiolukordades kiiresti rekvireeritav, vähelikviidne või müüdav üksnes ülimalt madala hinnaga.

Kiiresti leviv arusaam kulla olemusest ainsa “augutu langevarjuna” on põhjustanud ebastabiilses ning ebastabiilsemaks muutuvas maailmas kullanõudluse pikaajalise kasvutrendi. Kullahinna kasv kujutab endast muuhulgas “umbusaldushääletust” finantssüsteemi suhtes ning ikoonilise metalli hinda võetakse mitte-ametliku baromeetrina rahamaailma tervisest. Sellest tulenevalt on keskpankade huvides hoida ära kullahinna plahvatuslik kasv.

Samas on üha küsitavam, millisel määral moodustavad maailma keskpangad oma poliitikates monoliitse terviku. Ühest küljest peaksid kõik keskpangad olema teoreetiliselt sõltumatutud institutsioonid, mis on huvitatud üksnes globaalse finantssüsteemi jätkupidevuse tagamisest. Reaalsuses aga on erinevate maailma riikide poliitiliste juhtkondade suhted oma keskpankadega väga erinevad ning riikide endi geopoliitilised suhted varieeruvad või antagonistlikud.

Ülemaailmset rahasüsteemi jätkuvalt kontrollivate riikide keskpangad (USA, Euroopa, UK, Šveitsi ja Jaapani keskpangad, mille emiteeritavad valuutad moodustavad üle 90% maailma reserv- ja kaubandusvaluutadest) on huvitatud eelkõige kullahinna madalal hoidmisest. Seevastu maailma tõusvate riikide keskpankade motiivid ei ole nii üheselt mõistetavad ning võimalik, et isegi vastandlikud Lääne tsentraalpankurite huvidele.

Venemaa keskpank on olnud pikka aega maailma suurim monetaarkulla kokkuostja (hiljutine kannapööre on tingitud asjaoludest, mis jäävad väljapoole käesolevat käsitlust), Hiina neelab maailmaturgudelt kulda läbi keskpanga poolt monitooritud Shanghai kullaturu ning maailma suuruselt 13. majanduse Türgi keskpank on tõusnud maailma suurimaks kullaostjaks. Viimane protsess on õpikunäide olukorrast kus Türgi, kui üks keeruliste ja ebakindlate geopoliitiliste väljavaadetega riik mis ei kuulu nö. “pärisliikmena” ühessegi majandusblokki, kindlustab oma finantspositsiooni kulla kui ainsa kõrglikviidse varaliigi abil, mis ei sõltu globaalse finantssüsteemi armust. Sõltumata sellest kas Ankara läheb tülli Washingtoni, Pekingi või Moskvaga on riigi keskpanga varasalvedes olevad kullavarud alati garandiks mille eest osta maailmaturgudelt kokku asju mida siseriiklikult ei suudeta varuda (eeskätt energiakandjaid).

Maailma kullanõukogu andmetel müüsid keskpangad augustis 12,3 tonni rohkem kulda kui kokku ostsid. Kuigi suures plaanis moodustab see vaid tühise osa maailma 35 000 tonnini ulatutvatest monetaarkulla reservidest (monetaarkuld on kuld, mida keskpangad hoiavad “ultimatiivse” turvavarana, mis säilitab ainsana väärtuse ka siis kui kõik muud varad – peamiselt USA ja Euroopa võlakirjad – kokku peaksid varisema) on fakt, et keskpangad esmakordselt pooleteist aasta jooksul üldse rohkem kulda müüsid kui ostsid märkimisväärne.

See on areng, mis võib vihjata keskpankade koordineeritud püüetele hoida kullahinda kontrolli all kriitilisel hetkel, mil globaalse majanduskriisi vastu võitlemiseks turgudele pumbatud raha võib hakata kullahinda kergitama. Äsja keskpankade poolt trükitud triljonite “maandumine” kullaturul oleks viimane asi mida maailma reservvaluutasid valitsevad keskpangad sooviksid.

Maailma keskpankade kullareservid hakkasid pärast kullastandardist loobumist (1971) esmakordselt kasvama 2007-2008 globaalse finantskriisi järgselt. Muuhulgas näitab graafik kuidas keskpankade kullaostu vedasid arenevate turgude keskpankade ostud (kollases), samas kui rikaste riikide keskpankade kullareservid (sinisega) ei hakanud küll kasvama, ent lõpetasid languse.

On äärmiselt ebakindel kas 19. sajandist maailma kullaturu hinda kontrollinud Lääne keskpangad ka tulevikus seda enam teha suudavad. Füüsilise kulla reservid on liikunud paralleelselt maailmamajanduse jõukesemega üha kiirenevas tempos Läänest Ida suunas ning on ebatõenäoline, et kahanevat osa maailma füüsilisest kullast kontrolliv Lääs suudab keskpankade ja kommertspankade seifides hoiustatud kullakangide peale ehitatud paberkulla (st. finantslepingute) kaupemise abil kullahinda igavesti vaos hoida.

Kullahinna keskpankade kontrolli alt väljuv pöördumatu ja plahvatuslik kasv saabub sellises olukorras, kus reaalne kriis inimesed reaalse kulla järgi viib ning “paberkuld” enam ei aita, reservidest aga ei jätku nõudluse katmiseks. Eelmaitse vastavast olukorrast tekkis turgudel koroonakriisi algfaasis, kus valdavalt kullapõhiste finantsinstrumentide kauplemise alusel moodustuv “maailmaturu kullahind” hakkas lakkama toimimast reaalse füüsilise kulla indikaatorina ning nõudluse ja pakkumise kõverad viisid füüsilise kulla hinna oluliselt kõrgemale tavaolukorras kasutatavast etalonist.

Kummatigi on kataklüsmiline kriis ka stsenaariumiks, kus keskpangad keelduksid tegelikkuses oma kulda müümast muul otstarbel kui riiklikult olulise strateegilise impordi finantseerimiseks. Seda juhul kui riigi keskpangal on kulda mille eest kriisiolukorras strateegilist importi finantseerida ning panga ja riigi juhtkond on elementaarselt kainemõistuslik.

Tavainimese jaoks on antud teemasse puutuvalt aga olulisem küsimus kas kommertspangad või mistahes muud kolmandad osapooled nende seifides hoiustatud kulda süvakriisi tingimustes ikka väljastavad. Kuna vastus sellele küsimusele on parimal juhul ebakindel, siis toetab kulla omamise loogika jätkuvalt parima lahendusena vahetut valdust oma väärismetallide üle.

Adrian Bachmann on Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.