Koroonakriis suretab jätkusuutmatu majandussüsteemi?

foto: Michael Urmann / Shutterstock.com

23.05.2020

USA tunnustatud alternatiivne majandusmõtleja Charles Hugh Smith mõtiskleb, kuidas koroonakriisi järgne maailm võib muuta seni eksisteerinud sotsiaalmajanduslikke mustreid ja jõuvahekordi.

Ajastu, mida on juba pikemalt iseloomustanud raiskamine, pettused ning laenurahal elamine, on manalateele suundumas. Epohhi jäävad taga nutma paljud, kes ei ole harjunud muul viisil elama. Selle hingusele minek on paratamatus, kuna iga ühiskond, mis laristab süüdimatult oma ressursse, on definitsioonist lähtuvalt jätkusuutmatu. Täpselt nagu kõik kooslused, mis premeerivad kelmusi ning toituvad tuleviku arvel väljastatud rahavekslite ning igasuguse fantoomkapitali armust.

Sarnaselt vanale roomale oleme peagi seismas silmitsi olukorraga “mis saab edasi” siis, kui leib ja tsirkused on viimaks otsa lõppenud? Ent elu läheb edasi, nagu ka 1500 aasta eest kui Roomast sai möödanik.

Inimkonna ajaloo suurimad erarikkused haihtusid niipea, kui Rooma ühiskondlik süsteem traageldustest lahti hargnes. Ei üüratud latifundiumid, paleed ega kullamäed suutnud säästa süsteemi kollapsist, milles institutsionaliseeritud korruptsioonist oli saanud obstsöönse rikkuse kontsentratsiooni turvaja.

Iga valitseva süsteemi peamiseks võimu allikaks on võime luua raha, kuna ilma rahata puuduvad eeltingimused finantseerida sõjaväge, politseid, kohtusüsteeme ning administratiivset aparaati, mille abil võimu teostatakse. 

Lääne-Rooma impeeriumit hoidis üleval riikliku hõbedakavanduse monopoli abil käigus hoitud rahasüsteem. Tänapäeval hoiavad valitsused üleval rahasüsteemi, luues vääringuid virtuaalselt pelga nupuvajutuse alusel. Niipea, kui valitsused minetavad selle võime, variseb kogu süsteem kokku.

Raha ei ole tänapäeval midagi enamat kui digitaalregistritesse kantud numbritejada ning selle ostujõu minetumine on sisse programmeeritud paratamatus.

Ilma rahata kaob valitsuste võime kehtestada ühiskonnas iseenese huve teenivate eliitide tahet ning niipea, kui see võime on kadunud, laguneb koost ka seni eksisteerinud võimu ja rikkuse püramiid.

Keskpankade poolt digitaalselt juurdetrükitud raha väärtuse kadumine on paratamatu, kuna see tuleneb antud protsessist jõukust ja võimutäiust ammutavate eliitide janust säilitada oma võim ja vara ning see janu on kustutamatu. Sellest tulenevalt on rahatrüki pidev paisumine punktini, mil raha minetab oma väärtuse, sama hästi kui kindel.

Kuid nüüd heade uudiste juurde.

Parema maailma kontuurid on juba välja joonistumas. Võime aimata ühiskonda, mille keskseks toimeprintsiibiks on midagi mõistuse- ja südametunnistuse pärasemat kui teenimatu rikkuse teenistusse pühendatud institutsionaliseeritud korruptsiooni pidev süvendamine. Peagi õpime kõik elama paremini oma võimaluste piires ning asume looma institutsioone, mille sihiks on võimaluste ning mitte etableerunud eliitide korruptsiooni tagamine.

Hakkame paremini mõistma tsentraliseeritud võimu toimimisloogikat, mille siht on iseenese üha suurem taastootmine kollapseerumise punktini. Ajapikku hakkab levima arusaam, mille kohaselt tehnoloogiat peab rakendama jätkusuutliku ja detsentraliseeritud majandussüsteemi tarbeks, selmet teenida monopolide, kartellide ja riigi huve.

Täpselt nagu Rooma jumalused ei suutnud päästa antiigi üliriigi pankrotistunud ja üdini korrumpeerunud eliiti, ei suuda seda ka Föderaalreservi rahapress. Terendamas on detsentraliseeritud ja läbipaistvalt hinnastatud valuutade ajastu, mis võistlevad vabalt turgudel nagu toorained, kaubad ja teenused.

Föderaalreservi funktsioon, milleks on teenida ühiskonna asemel eliiti piiritu rahatrüki abil jõuab lõpule hetkel, mil seiskunud majandus annulleerib kogu aastate jooksul genereeritud fantoomrikkuse.

Uus maailm on peagi siin. Vana korra jätkusuutmatus on jõudmas oma loogilise kulminatsioonini.